Summa suurem kui liidetavad

Meie loomingulised liidud on muutunud nagu kogu elu. Nad ei ole enam ammu sallitud sotsiaalse opositsiooni keskused, vaid kunstirahva majandusprobleeme tasapisi lahendada üritavad ametiühingulaadsed ühendused. Kirjanike liit on orienteerunud Euroopa demokraatiamaadele. Eeskujude ontlikkusele ja ametiühingute olulisusele vaatamata võiks ometi osundada mõningatele lisaaspektidele. Esiteks lihtlabane traditsioon. Euroopa maades ei ole loomeliidud kunagi etendanud niisugust sotsiaalset rolli nagu raudse eesriide taga. Neil lihtsalt polnud selleks vajadust, sest nad ise tekkisidki enamasti koos liberaalse demokraatia ning avatud ühiskonnaga. Loovisik on loomult kahtlemata individualist ja tema veenvaim protest tõuseb hinge põhjast. See ei välista, et Lääneski poleks loovisikud koondunud sõnavabadust, inimõigusi kui muid sotsiaalseid väärtusi kaitsvatesse ühendustesse, millest tähtsaim on muidugi PEN. Aga taasiseseisvunud Eestis pole ükski säärane jalgu alla saanud. Kas olid vaimuinimesed endiste liitude rolliga nii harjunud, et kui see ära langes, siis midagi uut asemele luua ei suudetud? Ehk oleks sel puhul vanad võinud siiski veidi oma endist missiooni jätkata? Selle vastu on kõige tõsisemalt esitatud väide, et näiteks kirjanike liitu kuulub väga erineva ilmavaatega inimesi, nii et ainus, mis neid õigupoolest ühendab, ongi tekstide produtseerimine. Seega pole õige neilt eeldada või nõuda mingeid ühiseid seisukohavõtte. See oleks punnitamine. Vene ajal oli ühisrinne võimalik üksnes tänu sellele, et oli üks väga selge ja ühine vaenlane, nõukogude kord, ja üks väga selge siht, demokraatlik rahvusriik. Praegustes oludes, kus mõlemad eesmärgid täidetud, polevat ühisrinde järele mingit vajadust. Sotsiaalseid aktsioone võib igaüks ette võtta enda nimel. See on ühelt poolt kahtlemata õige, teiselt poolt ehk mitte päris. Sest kas siis praegu ei ole vaimul mingeid vastaseid? Tõsi, vastased ei tule käeraudadega ega hirmuta vangilaagriga, aga nad on ju ikka olemas. Vaimuinimeste kriitiline hoiak ja opositsioonilisus on täiesti normaalne nähtus. Muidugi, see, mille vastu enamik meist on, pole nii konkreetne kui vanasti, see ühisosa algab vertikaalteljel justkui ?kõrgemalt?. Aga selle olemasolus pole kahtlust. Kas oleks kujuteldav, et kui näiteks Eestit ähvardaks diktatuuri kehtestamine ja uus vaikiv ajastu, et siis kirjanike liit ei esineks ühisrindena selle vastu, tuues põhjuseks, et ta on ametiühing? Ametiühing, olgu öeldud, nõuab oma liikmetele mitte üksnes palka, vaid ka normaalseid töötingimusi, ja vabadus ongi üks meie normaalseid töötingimusi.

Igaühel on oma isiklikud eesmärgid, foobiad ja fiiliad, mille kasuks sõna võtta. Neid mõistagi ei saa kirjanike liidu agendasse suruda. Aga on ilmne, et kui on tegemist suurte eesmärkidega, siis on kollektiivne protest võimsam kui üksikute protestide summa.

Kirjanike liit on ajanud majandusasju. Meil on Käsmu puhkemaja, on väliskontaktid, on loodud kirjanduse teabekeskus, mille kaudu esimest korda hakatakse sihipäraselt Eesti kirjandust tõlkima. On väiksed vastastikused abistamised, toetused ja laenudki. Esitlusteks saab tasuta Kirjanike Maja ruume jne. Seda nimistut võiks pikendada. Nüüd läheb käiku raamatulaenutuse hüvitamise seadus. Siiski, peamine, mida kirjanike enamik regulaarselt oma olme parendamiseks ja teoste üllitamiseks praktiliselt saanud, tuleb ikka Kultuurkapitalilt. Sest loovisiku seadus, see ?elevant?, on jälle toppama jäänud. Kuluaariinfo viib vägisi mõttele, et mainitud seadusesse ja selle taotlejatesse suhtutakse võimukoridorides lihtsalt üleolevalt. Kas pole selles natuke süüd sellelgi, et kirjanikud kui avalikkuse võimalikud mõjutajad seisavad kõik eraldi? On küll ?rahvuse vanaisad? ja mõned rahvusvaheliselt tuntud isemõtlejad, kelle sõna üldiselt kostab ja maksab, aga valdavalt on kirjanik laiema avalikkuse silmis muutunud millekski õpetatud orja või skomorohhi taoliseks, kes peab meelt lahutama ja pulli tegema. Kirjanik on see, kes lehes midagi ropusti ütleb, lapsesuuga ära paneb või ennast paljastab.

Sirp arvab, et kuigi vanu aegu ei saa taga igatseda, sõltub täna valitavast juhatusest ja esimehest siiski, kas Eesti Kirjanike Liidul kui tervikul on ühiskondlikult natuke suurem kaal kui tema liikmete mehhaanilisel summal.