Surm eesliinil

Kristi Viiding

Sallustiuse kui opositsionääri jõudmine eesti keelde aitab ühtlasi kujundada ka praeguse Eesti ühiskonna avaramat vaadet poliitikale. Gaius Sallustius Crispus, Catilina vandenõu. Tõlkinud ja kommenteerinud Maria-Kristiina Lotman ja Kai Tafenau. Tallinna Ülikooli Kirjastus, 2011. 160 lk. Alustades viieteistkümne aasta eest õppejõutööd Tartu ülikooli klassikalise filoloogia osakonnas, kuulus mu esimese semestri kohustuste hulka ladina proosastiili seminar tollaste neljanda aasta üliõpilastega. Rooma proosaautoreist valikut teha polnud kerge ei suure materjalihulga ega tekstikommentaaride halva kättesaadavuse tõttu. Püüdsin algaja õppejõuna seminarid üles ehitada kronoloogiliselt, mistõttu üks esimesi äratundmisi analüüsiks sobivate tekstide osas tabas mind Rooma varase ajaloolase Gaius Sallustius Crispuse teose „Catilina vandenõu” lugemisel – niivõrd võimas ja võigas ühtaegu oli selle monograafia finaal nii sisult kui stiililt. Sallustius oli võtnud ülesandeks kirjeldada ajaloolise monograafia vormis esimest äsja toimunud vennatapusõda oma riigi ajaloos; kõik roomlaste varasemad sõjad olid peetud ju välisvaenlaste vastu. 1990ndate Eestis, kus käis hoolas uurimistöö meie rahva vennatapusõjas, Teises maailmasõjas eri poolel võidelnute kindlakstegemiseks, mõjusid Sallustiuse teose lõpulaused ajatu tõena – samamoodi võinuks kirjeldada näiteks mõnd 1940ndail metsavendade tabamiseks korraldatud haarangu lõppu. „Kogu sõjaväest ei võetud ei lahingus ega ka põgenemisel vangi mitte ühtegi vabana sündinud kodanikku: nõnda olid kõik iseenda ja vaenlaste elu sama vähe säästnud. Kuid siiski ei saavutanud Rooma [asenda: Nõukogude] rahva sõjavägi rõõmsat või veretut võitu, sest tegusaimad olid kas kõik lahingus langenud või tulnud sealt välja raskelt haavatuna. Paljud aga, kes olid laagrist välja uudistama või saaki jahtima tulnud, leidsid vastaste surnukehi ümber pöörates kes sõbra, kes võõrustaja või sugulase; oli ka neid, kes tundsid ära oma vaenlasi. Nõnda valitsesid kogu sõjaväes vaheldumisi rõõm, kurbus, lein ja õnnetunne.” Tagantjärele tundub, et Sallustiuse „Catilina vandenõu” ei puudutanud tolles seminaris ilmselt üksnes õppejõudu, vaid vähemalt veidi ka kaht tollast üliõpilast Maria-Kristiina Lotmanit ja Kai Tafenaud. Sellest annab tunnistust 2011. aasta lõpus Tallinna ülikooli kirjastuselt sarja „Bibliotheca antiqua” kolmanda üllitisena ilmunud esimene põhjalikult kommenteeritud tervikeestindus Sallustiuse teosest just neilt kahelt vahepeal doktoreerunud ja küpseks teadlaseks kujunenud filoloogilt. Viimasel kümnendil stabiilselt ilmuma hakanud antiikkirjanduse eestinduste kontekstis kannab see raamat lisaks üldisele eestlase maailmapildi avardamisele ka Eesti (tõlke)kirjandusmaastiku demokratiseerumise märki. Siiani on meil Catilina vandenõu kohta olnud eesti keeles mitmes tõlkes lugeda tollase Rooma poliitika ametlik versioon sündmuse kohta, nimelt Cicero kõnedes Catilina vastu.1 Kooliautoriks ja tekstiks kujunemise tõttu on Cicero positsioon olnud kõigutamatu. Tahaksin väga uskuda, et Sallustiuse kui opositsionääri jõudmine eesti keelde aitab ühtlasi kujundada ka praeguse Eesti ühiskonna kui terviku avaramat vaadet poliitikale.

Valminud tõlget lugedes haarab rõõm ka raamatus peegelduva filoloogilise professionaalsuse tõttu. Rohkem kui 2000 aastat vana teksti tõlkimiseks on valitud uusim tekstiväljaanne 2007. aastast, arvesse võetud on kõiki viimase kümnendi kaalukamaid töid Sallustiuse kohta. Ootasin näiteks klassikalise filoloogina põnevusega, kuidas lahendavad tõlkijad neljanda peatüki avalause „non fuit consilium … agrum colundo aut venando, servilibus officiis, intentum aetatem agere” („ei kavatsenud ma …veeta oma elu põldu harides või jahti pidades, orjalike töödega”). Kas Sallustiuse tekstist kumav halvustav hinnang põllutööle ja jahindusele püütakse siluda Cicero-päraselt positiivseks, jättes ära koma sõnade officiis ja intentum vahelt, nagu tekstikriitikud vahepealsetel kümnenditel on soovitanud („… veeta oma elu põldu harides või jahti pidades, passides pidevalt orjade tööd”)?2 Eesti lugejana huvitas mind samuti, kas ja kuivõrd on tõlkijad vormellike väljendite puhul arvestanud teiste antiikkirjanike teoste senise eestindamistraditsiooniga – praktika, mis meie tõlketraditsioonis on üldiselt olnud pigem tagasihoidlik.

Tõlge on hinnatavalt tekstitraditsiooniteadlik mõlemas mõttes. Tõlke aluseks valitud äsja ilmunud, kuid suhteliselt konservatiivne tekstivariant on väga teretulnud lahendus kõigi nende jaoks, kes kohtuvad Sallustiuse tekstist sajandite vältel ohtralt fragmenteeritud ja sententsidena kasutusele läinud tekstikatketega mõnes hilisemas, näiteks varauusaegses kirjandus- või kunstiteoses ja vajavad selle täpset tõlget. Eestindamistraditsiooni seisukohast vaadates on kuulsaimatele antiiksetele reministsentsidele lektüüri hõlbustamiseks joonealustes lausa viidatud: nt küsimuse „Kui kaua te ometi kavatsete seda välja kannatada, vapraimad mehed?” (20,9) puhul Cicero esimese Catilina-kõne avalausele (lk 43, märkus 118) „Kui kaua ometi, Catilina, kavatsed sa kuritarvitada meie kannatust?” Astrid Kurismaa tõlkes. Paljusid äratuntavaid reministsentse senisest tõlkepraktikast on rakendatud otsese viiteta varasemale sõnastusviisile. See puudutab eeskätt samade tõlkijate koostöös valminud Suetoniuse „Keisrite elulugusid”, aga ka nt Tacituse „Germaania” eestindust.

Põhjalik joonealune tõlkekommentaar arvukate paralleelidega teiste antiikautorite teostest näitab meile muu hulgas ka seda, kui pikk vahemaa lahutab eestlasi viie vaimselt rikkaima Euroopa riigi hulka jõudmisest, sest meil ei ole siiani võtta riiulist emakeelsena suurt osa kommentaaris mainitud antiikautorite teoseid. Paraku tundub praegu, detsembris 2011, et see vaimne vahemaa Euroopaga hakkab uuesti pikemaks kärisema. Kahekümne aasta eest Tartu ülikooli germaani-romaani filoloogia instituudi juures alanud klassikalise filoloogia spetsialistide ettevalmistamine, mis on andnud esimesi küpseid vilju ja kujunenud oluliseks osaks genius loci’st,3 on nõude tõttu kärpida instituudi pikaajalise finantsvõla tõttu oma õppekavadest välja viiendik erialaaineid ja eriti liita magistriõppes kõigi instituudi erialade õppekavad üheks võõrfiloloogiaks (senist erialaainete õpetamist on nimetatud eksklusiivõppeks!), surutud angustiae loci’sse, nagu Catilina mehed aastal 62 e.Kr.4 Paiga kitsus on meid juba tugevalt ümber piiranud: tähtajalisi töölepinguid pikendatakse veel vaid aasta kaupa, osa on jäänud uuesti välja kuulutamata, rääkimata emeriitprofessuuri võimatusest eriala taaslooja jaoks. Jääb siis üle vaid ennustada, millal klassikaline filoloogia leitakse Catilina kombel „omadest kaugel, vaenlase laipade keskelt, veidi veel isegi hingavana ja näoilmes ikka alles see metsik vaim, mis tal oli olnud elades”5 ja loota, et siis „valitseb… [Eesti kultuuris] rõõm ja õnnetunne.”6

1 1930ndail ilmusid Cicero „Esimese kõne Catilina vastu“ tõlked eraldi raamatukestena H. Pärnalt ja A. Anslangilt (1930), P. Seeberg-Elverfeldtilt (1930), O. Koolilt (1931) ja H. Freymannilt (1937); 1971. a ilmus Rooma kirjanduse antoloogias sama teose Astrid Kurismaa tõlge.
2 Museum Helveticum 1985, nr 42, lk 168–173.
3 Koha vaim (lad k).
4 Paiga kitsus (lad k), Catilina vandenõu, 58,20.
5 Catilina vandenõu, 60,4.
6 Catilina vandenõu, 60,9.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming