Süü ja saatus

Euroopa ristiusk on karastatud ja noolutatud teras, islam malm. Malm on terasest tugevam. Aga kole habras.

TOOMAS PAUL

Inimene elab rohkem sõnade maailmas kui vahetult kogetavas. „Vahetut“ kogemist tuleb tõlgendada ning selleks annab ette malli kultuur ja kõigepealt keel. Niisiis tasub alustada termini „väärtused“ taustateabega tutvumisest.

Inglise value pärineb ladina keelest, kus valens on ’tugev, võimas; kõva; tõhus’ (nt causa valens – kaaluv põhjus) ja valeo ’täies jõus, terve olema“ – nt hüvastijätuna vale! ’jää terveks, head tervist’. Väärtuslik on jõud ja tervis, invalidus ’jõuetu, nõrk, haige’ on väärtusetu. Eesti tüvi on laenatud alamsaksa keelest (< wert). „Väärtuse“ põhitähendus on EKSSi järgi1: asja, nähtuse või olendi positiivne või negatiivne tähendus inimese jaoks; kauba või teenuse eest makstav rahasumma. Niisiis: väärtus on see, mis on väärtuslik inimese jaoks, mille eest ta on valmis maksma. On olemas ka „absoluutväärtus“, aga see on matemaatika termin (reaalarvu positiivsena esitatav väärtus), mida ühiskonnateadustes ei kasutata.

Mitmuses on „väärtused“ puhtpositiivsed: väärtuslikud, tähtsad omadused või asjad. Nii on see ka inglise keeles, kus values on ’käitumise printsiibid või standardid; kellegi otsused, mis on elus tähtis’.2 Kes paneb paika printsiibid ja ütleb, mis on tõeliselt tähtis? Nii Hammurapi koodeks, juutide toora kui ka Ameerika Ühendriikide iseseisvusdeklaratsioon väidavad end väljendavat universaalseid ja vääramatuid igavesi õigluse põhimõtteid, mis ei ole inimeste välja mõeldud, vaid jumalikku päritolu. Puritaanid on selle kaunilt sõnastanud: „Me peame iseenesestmõistetavaks tõde, et kõik inimesed on loodud võrdsena, et Looja on neile andnud teatud võõrandamatud õigused, mille seas on õigus elule, vabadusele ning õnne poole püüdlemisele.“3

Aga mis saab siis, kui tuleb välja, et ükski väärtuste süsteem ei ole jumalikku päritolu, vaid kokkuleppeline? Mis legitimeerib näiteks „inimõigused“, nõnda et nende kehtestamiseks barbaarsete rahvaste seas võib ja otse tuleb kasutada relvi? Taani biosemiootik Jesper Hoffmeyer väidab, et inimõiguste diskursus – ja konstitutsiooniline riik kui selle edasiarendus – on oma sügavamas olemuses inimese ajaloolise eneseteadvuse ärkamise tagajärg, inimtsivilisatsiooni käigus omandatud ajaloolise kogemuse väljund. „Katsed inimõigusi legitimeerida apelleerides inimloomuse (väidetavale) ülesehitusele – või mingisugusele väidetavale eetilisele üleolekule – pole mitte lihtsalt ekslikud, vaid need on ka paratamatult nurjumisele määratud.“4

Küllap on õigus, et teooriad on määratud nurjuma. Elu läheb edasi ka siis, kui hungveipingid on oma kultuurirevolutsiooni ära teinud. Inimühiskond on – õnneks – inertne, ja kui mööbeldamine möödas, tuleb toolid laua äärde sättida. Ja selgub, et kolmejalgne on siiski liiga kipakas, viiejalgsel pole aga nägu ega tegu, ja uue disainiga toolid ongi jälle nelja jalaga. Kui iseotsustamise aeg käes, tuleb välja, et ka pea peale pööratud maailmas ei saa väga palju teisiti elada.

Võtame näiteks kommunismiehitaja moraalikoodeksi.5 Seda võib vabalt kõrvutada Moosese kümne käsuga. Seal on tsiteeritud piiblit (2Ts 3:10). Ilusad ja õiged põhimõtted. Mitte kuidagi ei saa öelda, et „ausus ja siirus“, „lihtsus ja tagasihoidlikkus“ ei kõlbaks käitumisjuhisteks. Jah, seda saab küsida, kuidas need voorused omavahel sobivad – kas siis, kui viimseni iga tööeesrindlane, kelle pilt autahvlil, peab ajakirjanikule ütlema „oh mis nüüd mina, meie töökas ja tubli kollektiiv“ – kas see alati ka siiras ja aus oli. Aga kui aus olla, siis – kunagi ei ole eeskirjad ja normid täielikku täitmist saavutanud, nad on ikkagi vaid teeviidad.

Kui võtta üksikindiviidi elu, siis me teame, kuidas pubekad protestivad ja üritavad ise kõike paremini teha. Lääne tsivilisatsioonis oli niisuguseks perioodiks valgustusaeg. Valgustus oli inimese väljumine omasüülisest alaealisusest. Alaealisus oli võimetus kasutada oma aru kellegi teise juhatuseta. Praegu me vaatame heldimusega tagasi tollele Sturm und Drang’i ajale. Oleks minu olemine, teiseks minu tegemine – küll mina teaksin, mis mina teeksin! Nii nagu reformatsioon kõrvaldas katoliku kirikust keevalise poleemika käigus asju, mis on väga vajalikena vaikselt tagasi võetud, nii käib see muudegi ühiskondlike mullistuste järgmises faasis. Aga see ei ole kunagise restitutsioon – see ei ole võimalikki –, vaid uus kombinatsioon. Taaskasutus targemana.

Valgustusajastu ja järkjärgulise ilmalikustamise tulemusena arenes Euroopa kristlikus teoloogias välja ajaloolis-kriitiline meetod: usuliste tekstide tõlgendamist ja nende sidumist teoloogilise materjaliga arendati edasi kooskõlas aktuaalse ajalookäsitluse ja kaasaegsete teaduslike, humanistlike ja filosoofiliste arusaamadega. See areng kestab ainitise eesmärgi nimel: leida usule igal ajal uuesti oma koht. Mida see tähendab, saab selgemaks, kui võrdleme läänt Lähis-Idaga. Islamimaadel puudub värskendav valgustusajastust läbiminek. Ja on raske kujutleda, et midagi sellist üldse nende juures saaks sündida. Piltlikult võiks öelda: Euroopa ristiusk on karastatud ja noolutatud teras, islam malm. Malm on terasest tugevam. Aga kole habras.

Tarkuseteri ei saa poolitada. Mis teha, poolikud terad ei idane. Kõik on kuulnud väljavabandamist: „Eksimine on inimlik!“ Tegelikult see on ainult esimene osa kirikuisa Augustinuse sedastusest: Humanum fuit errare, diabolicum est per animositatem in errore manere. – Inimlik oli eksida, aga kuratlik on jonnakusest eksitusse jääda. Mineviku ja vigade käest ei ole pääsu. Kuid see, kellel on julgust näha oma eksitust ning tunnistada süüd, on suurem oma saatusest. Ladina sõnal causa on rohkesti igasuguseid tähendusi – ’ajend, tõuge, põhjus’, sealt tuleb meie „kausaalsus“. Ta on kummaliselt ka ’eesmärk; põhjendus’, ja ’süü’: causam alicuius rei sustinere on ’mingi asja põhjuseks olema, s.t milleski süüdi olema’.

Saksamaal ja Jaapanis surus fašismi põlvili väljastpoolt tulev surve. See oli ühtaegu sõjaline ja moraalne lüüasaamine. Ajapikku seda lüüasaamist tunnistati ja see viis uue orientatsiooni leidmiseni. Võttis aega, kuid pikas perspektiivis ei andnud rahvas järele kiusatusele teha liitlasväed oma õnnetuse eest vastutavaks. Dresden, München, Hamburg ja Berliin olid varemeis, kuid impulss süüdistada selles liitlaste pommitajaid, oli vaid lühiajaline. Peagi jõuti äratundmisele, et natside vallandatud sõda polnud õiglane. See oli pikk ja ehk mitte alati vabatahtlik teadvustamisprotsess. Kuid see tehti läbi.

Kausaalsus on paljuharuline, ja David Hume”i kombel võib kahelda tema reaalsuses. Ei ole üksikindiviidi ega isegi riigi meelevallas olla oma saatuse sepp. Aga õnnega koos on need, kes ei süüdista ega solvu. Nagunii ei näe ülejärgmise käänaku taha.

1 http://eki.ee/dict/ekss/index.cgi?Q=väärtus&F=M

2 https://en.oxforddictionaries.com/definition/value : 2 values Principles or standards of behaviour; one’s judgement of what is important in life.

3 http://www.constitution.org/us_doi.pdf : We hold these truths to be self-evident, that all men are created equal, that they are endowed by their Creator with certain unalienable Rights, that among these are Life, Liberty and the pursuit of Happiness.

4 Jesper Hoffmeyer, Biosemiootika. Uurimus elu märkidest ja märkide elust. TLÜ Kirjastus, 2014, lk 443.

5 Nt https://digikogu.ekm.ee/no_category/oid-10538

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming