Süümemõnu – Kuidas märkmekleepsud minus (põhjendamatult) härra Monki tunnet tekitavad

KEIU VIRRO

Mul on üks armastus, mille puhul ma end muidugi kuigivõrd süüdi ei tunne. Kui üldse miski, siis närib minu hinge vaid ehk see, et ma oma armastuse õiget ja ilusat eestikeelset nime ei ole üles leidnud. Tema tegelik nimi on nimelt Post-it Note, aga selle käänamine tekitab segadust või mõjub nagu veider keeleharjutus. Muide, kui omal ajal seda minimalistliku kõrgtehnoloogia imet nimetama hakati, kaaluti ka variante nagu Sticky Notes ja Papillon, mis ei aitaks ilmselt kuigivõrd edasi. Asjaolude sunnil (sest paremat ei leia) jään siin sellise variandi juurde: märkmekleeps.

Märkmekleepsud on juhtumisi midagi, millesse suhtun iseeneselegi segastel põhjustel ja kindlaks määramata ajast üsna kirglikult. Mitte sellise sõidan-märkmekleepsu-nimel-teise-maailma-otsa-kirega, vaid rahumeelsemaga. Armastus, mitte armumine, võiks isegi öelda. See armastus on praktilist laadi. Ehkki märkmekleepsude kujul on ajalooliselt tegemist pigem ühega seda tüüpi praktilistest lahendustest, mille järele enne selle leiutamist vajadust ei olnud.

Siinkohal kiired ajaloosekundid: 1968. aastal püüdis 3M keemik Spencer Silver leiutada ülitugevat liimi, aga välja kukkus hoopis õrnalt kleepuv, ent see-eest korduvkasutatav aine, millega esialgu nagu ei osatudki suurt midagi pihta hakata. Möödusid mõned aastad, kuni Silveri kolleeg Art Fry sai kirikus pahuraks, sest lauluraamatu vahel järjehoidja aset täitnud paberitükid kippusid ära kaduma. Õrnalt kleepuv äär tähendaks aga täiuslikku järjehoidjat. Ja veel paari mitte ülearu graatsilise gasellihüppega edasi: 1980. aastast on Post-it Notes midagi, milleta ei saa läbi vist ükski kontor. Ja mitte ainult. Märkmekleepse on nimetatud turundajate seisukohalt parimaks leiutiseks pärast sigarette: neid saab kasutada kodus, tööl ja erinevalt sigarettidest ei põhjusta need vähki.

Olen mitu eri värvi ja suuruses märkmekleepsude patakat paigutanud nii kontorisse oma töölauale kui ka koju köögilauale (mis täidab töölaua funktsiooni kodustes tingimustes). Harjumusest eelistan neid kõige klassikalisemaid helekollaseid pabereid, ehkki klassikaks olevat need saanud kogemata. Kui esimesi märkmekleepse „treima“ hakati, oli laboris juhtumisi vaid selles toonis märkmepaberit alles ja edasine on ajalugu.

Minu kiindumuse väljendustes ei ole paraku midagi erilist. Hommikuti kirjutan märkmepaberitele to-do-listi eesootavaks päevaks. Järgmisel hommikul loen nii mõnigi kord nukralt kokku, kui mitu asja tegemata oli jäänud. Märkmekleepsudele kirjutan väljavõtteid käsilolevatest raamatutest ja küsimusi, kui töö tarbeks mõnd intervjuud tegema lähen. Enamasti unustan oma märkmeid vaadata.

Töölaual on arvutiklaviatuuri ees rida märkmekleepse teemadega, millega ma pole veel tegeleda jõudnud, aga mille osas ma pole kaotanud illusiooni, et hakkan. Mõnikord püüan ma märkmekleepse kinnitada arvutiekraani külge, aga nad kipuvad sealt ära kukkuma. Ükskord oli anonüümseks jääv kolleeg küll lõunapausi ajal terve mu ekraani täis kleepinud paberikesi, mis sisaldasid muu hulgas järgnevat olulist informatsiooni: joonistus kanast, joonistus kassist, korduvalt suurtes tähtedes sõna „BATAAT!“, teade „Teid on otsitud“, viiteid Märt Sultsile, kellelt oli äsja ilmunud mingi valimiseelne reklaamleht täis sultslikku komakasutust.

Hiljuti veetsin umbes pool tundi, et teha kontori seinale kalender, mis koosneb – arvasite ära! – märkmekleepsudest. Esialgu ei ole veel kuigi palju kolleege, kes kalendri kasutusvõimaluste täit ilu hinnata mõistaksid, aga eks mõned asjad võtavadki aega. Minu meelest on see praktiline ja ilus. Ütleksin isegi, et elegantne.

Pisikesi märkmekleepse kasutan aga märkimaks oma kalendermärkmikku eesootavate päevade plaane, mis ei ole veel lõplikult kindlad. Pisikesed 5 × 5 cm kleepäärega ruudukesed on täpselt õige suurusega, et ülejäänud päevade vaateväli vabaks jätta. Internetikalendrit pole ma kasutama õppinud üheti laiskusest, teisalt sellepärast, et kalendermärkmikul on minu meelest imetabane eelis – selle aku ei saa tühjaks. Kõrvalmärkusena: see muidugi ei ole eelis, et mul on viimase kolme nädala jooksul nendelsamadel märkmepaberitel kirjas juba kaks sündmust, mille puhul ei suuda ma tuvastada midagi peale kella­aja. Käekiri on lihtsalt selline, ütleme, loominguline, süsteemile endale mul etteheiteid pole.

Mõnikord kaovad märkmekleepsud ka ära. Kord olin väga üllatunud, kui nägin kontori välisukse küljes kollast kleepsu kirjaga „PROHVET“. Mingi usuhullus? Mis meil siin õigupoolest toimub? Läks natuke aega, enne kui aru sain, et ilmselt on mõni kolleeg üles korjanud ja ukse külge pannud minu enda kirjutatud meenutuse lavastuse kohta, mida vaatama tahtsin minna (aga senini pole jõudnud. Äkki sellepärast, et see kleeps niimoodi rändama läks).

Ühel hetkel viskan need märkme­kleepsud, kus kirjas olevaga juba tegelenud olen, muidugi ära. Sel hetkel tunnen ma mingisugust veidrat rahuolu. Äkki võiks umbes midagi sellist tunda härra Monk hetkel, kui kõik ümbritsev vähemasti hetkeks täiuslikus korras on? Nii et kui ma nüüd oma armastuse tagant vägisi sügavamaid põhjuseid otsiksin, siis äkki see on näiteks … alateadlik soov oma muidu segadust täis argipäevas natukene korda luua?

Hiljuti istusime sõpradega hoovis ja grillisime eri liiki söödavaid objekte. Uurisin sealviibijatelt, mis on nende kogemused märkmekleepsudega (ei pea vist pikalt arvama, kuhu ma kuuldu kirjutasin). Üks meenutas, et põhikoolis korraldati hulgaliselt viktoriine, mille peaauhinnaks olevat alati olnud pakk märkmekleepse. Teine rääkis, et märkmekleepsud talle meeldivad, aga: „Ma eelistan tšekke. Kui mõni mõte tuleb, siis need on kõige lähemal.“ Kolmas tunnistas, et talle meeldivad ikkagi ilma kleepääreta paberid, sest siis ei jää ääred lokkima. Muidu peab alati vaatama, kuidas märkmekleepsu õige nurga alt tõmmata. Neljas ütles, et tema emale meeldib märkmekleepse kinnitada oma nutitelefoni ekraanile – hea koht, kenasti silme all.

Kuigi minu kasutusmeetodid on tavapärased, võiks öelda, et suisa igavad, peitub märkmekleepsudes mõistagi palju enam potentsiaali. Et sellest loost siin mingisugustki pedagoogilist tolku oleks, siis meenutuseks mõned alternatiivsed kasutusvõimalused. Märkme­kleepse saab kasutada peodekoratsioonidena, kalendrina, külalisraamatuna, kuhu iga tulija uue märkme lisab, kunsti tegemiseks (ka galeriides on märkme­kleepsukunsti nähtud), järjehoidjana, materjalina, millele kirjutada lõputöö (mulle isiklikult ei tundu see kuigi praktilisena, aga räägitakse lugusid tudengitest, kes olevat siiski katsetanud), näpuraamatu (flip book) tegemiseks, kingituste pakkimiseks.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht