Süümemõnu – Majakamäe teinihundud

OTT KARULIN

Vampiirid on nõmedad. Patseerivad oma elatud sajanditega kuhjunud üleolevuses surelike seas justkui kõrgema poolt välja valitud õigsuse kehastused – nagu peaaegu maad puudutumata marmoril hõljuvad punases rüüs kardinalid millalgi Borgiate paavstiaastail või siis liiga kauaks võimule jäänud reformikad. Üledoosiga päädinu esimene laks oli muidugi „Videvik“ („Twilight“, 2008) ja selle järjed, edasi tulid riburada pidi „Vampiiripäevikud“ („Vampire Diaries“, 2009–2017) ja selle spin-off „Algvampiirid“ („The Originals“, 2013– …). Midagi on kindlasti veel.

Lisaks tulihingelisematelegi natsidele kättesaamatuks jäävale võitlusele päritolu puhtuse eest ühendab kõiki neis teostes tapatalguid korraldavaid vampiire igipõline vastasseis libahuntidega, keda peetakse heal juhul pidevalt oma mune lakkuvateks lollideks krantsideks, kelle karjamentaliteet üdini põlastusväärne (ja otse loomulikult hoopis midagi muud kui vampiiride suguvõsaau). Nii jäigi „Videvikus“ hundikutsu Jacob ilatsedes pealt vaatama, kuidas Bella ja Edward oma tõupuhast tuumikperekonda loovad. Kole kahju oli temast.

Õnneks said ka libahundid rehabiliteeritud: Jeff Davise loodud „Teismeline libahunt“ („Teen Wolf“, 2011–2017) – mis on tõesti üks väheseid seriaale, mille järgmise hooaja avaosa kuupäeva olen ma kuid ette teadnud ja oodanud – ei lasknud põhimõtteliselt ühtki vampiiri tegevusplatsile ja lõi viimaseid nende enda mängus. Nimelt tabas Davis, kel on ilmselgelt harukordne oskus leida üles noored Adonised, kes kas oma lapstäheperioodi järel veidi unustusehõlma vajunud või siis, otse vastupidi, kohe-kohe end iga teismelise seinale naelutamas, et libahuntide vähese populaarsuse peamiseks põhjuseks on nende täielik muundumine mitteinimeseks. Kui vampiir lööb muutudes välja vaid ülemised kihvad, mille toon kenasti nende loomuliku kaame palgega harmoneerub, siis libahunte on ikka kujutatud kui Hulki kombel oma inimkehast riideid räbaldades välja pressivaid ulguvaid koletisi. „Teismeline libahunt“ kasutab nii äärmuslikku muutumist harva ning tavaliselt ei juhtugi suurt muud, kui et libahundistudes vahetab silmaiiris värvi ja alumised kihvad tulevad esile (vahevariandis saab hundu ka teravatipulised kõrvad, ähvardavalt kortsus kulmujoone ja imposantsed bakenbardid). Sellisele kutsule saab mitte ainult kaasa elada, vaid ka tema poole õhata. Seda enam et „Teismelise libahundi“ näiteseltskond on tõepoolest lausa tiine maskuliinsest silmailust, mis saavutatakse muu hulgas sellega, et keskkooliõpilasi kehastavad oma tegelasest nii viis aastat vanemad end hoolikalt raseerivad jõusaaliusku näitlejad.

„Teismelise libahundi“ näiteseltskond on tiine maskuliinsest silmailust, mis saavutatakse muu hulgas sellega, et keskkooliõpilasi kehastavad oma tegelasest vanemad end hoolikalt raseerivad jõusaaliusku näitlejad. Pildil peategelast kehastav Tyler Posey.

Pressifoto

Teinekord pole süümemõnuks ilul puhkavast silmast enamat vajagi, aga „Teismeline libahunt“ pakub märksa rohkem. Seriaali looja Davis on meister õuduse ja pinevuse tekitaja (on ju tema portfellis ka 2005. aastast seniajani jooksev „Kurjuse kannul“ ehk „Criminal Minds“, kus FBI profileerijate üksus kõige mõeldamatumalt jõhkraid sarimõrvareid jälitab). Nii on ka teinihundude maailma pildikeel äärmiselt tume – ja sobiks selles mõttes ju vampiiridele hästi, kuigi teame „Videviku“ saagast, et nüüdisvampiirid hakkavad päikese käes kõigest kuldselt läikima ega põle ära midagi – ning vaataja tähelepanu hoitakse pidevalt pigem sellel, mis võib olla (ja oi kui sageli ongi) parajasti napilt kaadrist väljas. Ausalt öeldes läks „Teismelise libahundi“ pilt vahepealsetes hooaegades lausa nii tumedaks, et oli kohati raske aru saada, kes täpselt ja mida toimetab, aga selle võis ka tingida mu ennekõike teksti loomiseks soetatud arvuti ekraani väike resolutsioon (jah, olen teinud pattu).

Ega need toimetused ses seriaalis muidugi ülemäära raskesti jälgitavad ole: väikeses linnakeses nimega Majakamäe (Beacon Hills) elavad tegelased käivad koolis (kuigi üldjuhul näeb neid klassiruumis vaid mõnikümmend sekundit enne mõnda järgmist hundikarja sekkumist nõudvat rünnakut), armuvad kas siis vastastikku või ühepoolselt (kui vastastikku, siis ei jää see arm kahjuks kauaks püsima, sest ikka tabab üht neist koletise küüs, iidne needus või siis saab teda kehastav näitleja magusa pakkumise hüpata üle suurele ekraanile). Ka moraal on lihtne: armastus tuleb ja läheb, aga tõeline sõprus jääb ning üheskoos ollakse alati tugevamad, ükskõik kui palju üksteisest ka erinetakse. „Teismelise libahundi“ võlu pole aga see läbi hooaegade vaikselt vooklev suhtedraama, vaid iga hooaja keskne teema, mis üldjuhul ammutab inspiratsiooni legendidest või siis lausa keskkooli õppekavast. Kui esimestel hooaegadel mängitakse veel ootuspäraste vaenlastega (täiskuu, hõbekuul jms) ning arendatakse libahundimütoloogiat ka ise edasi (Spoiler alert! Alfa silmad on punased, beetal kollased ning süütu elu võtnul sinised.), siis edasi tutvustatakse vaatajale näiteks jaapani folkloorist pärit rebaseid, kes võivad võtta inimkuju, ning nende vaimust vaevatud hõimlast nogitsunet; üks hooaeg on tänapäeva ulmetavadega (hullud teadlased) ristatud tõlgendus vanakreeka kimäärist, kus olulist rolli mängib ka uroboros, ning viimase hooaja nemesis on mitme Euroopa rahva mütoloogias esinev viirastuslik jahisalk (Wild Hunt).

Kuna vaenlane on alati uus, on ka hooaegade ülesehitus sarnane: esimeses pooles nuputatakse, kellega tegemist, ning teises asutakse võitlusesse. Nutikas on aga viis, kuidas „Teismelises libahundis“ mõistatuse lahendamisel kooli õppekavast tuttavat kasutatakse (kindel pole, aga eeldan, et abi otsitakse materjalist, mis kohustuslik just sel õppeaastal, kus ka tegelased parajasti on). Näiteks viimasel hooajal veedavad noored tõepoolest tavalisest enam aega klassiruumis, et saada selgeks, mis on superpositsiooniprintsiip ning kus ja mis see Schrödingeri kass siis täpselt ikka on. Hea endalgi vaadates üle korrata. Saati siis kõige uuema popmuusika saatel, sest seriaali on tootnud MTV ja igas osas esitletakse kümmekond uut laulu, mis ekraani allnurgas ka kenasti viidatud. Mis seal salata, olen nii mõnegi artisti tänu „Teismelisele libahundile“ oma Spotify esitusloendisse lisanud, nii et on olnud üks igati silmiavav (ja -paitav) värk see Majakamäe teinihundude pimeduses kobamine.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht