Suur idee. Kas edevus või möödapääsmatus?

Katrin Idla

Kõik on ilmselt juba ammu tüdinenud meie Nokia otsimise juttudest. President Meri kunagi öeldud tunnetuslik vajadus on tänu kohustuslikule tsiteerimisele muutunud sisutu sebimise sobivaks õigustuseks. Seetõttu ei hakka ma siinkohal tarvitama sõnu, et peame leidma oma jaoks selle või teise või kolmanda suure idee. Ma ei vaevu isegi kritiseerima neid, minu meelest abituid ja mannetuid teid, kuidas ei saa põhimõtteliselt jõuda millegi muuni kui suurte kulutusteni hea eesmärgi nimel. Protsessi imetlema jäädes ei ole tänapäevani tekitatud ühtki eluolu edasiviivat mõtet. Püüdsin üles leida ja ritta panna kõiki arengukavasid ja visioonidokumente, mida on avaliku raha eest kokku kirjutatud ja vastu võetud. Jäin hätta, sest selliste tekstide hulk on arulagedalt suur.  Viimased 20 aastat on joostud kõigis võimalikes suundades.    

   

Ma pelgan, et mul jääb puudu oskusest kirjeldada seda käitumispsühholoogilist virvarri (riiklikku heade asjade üle otsustama seatud bürokraatiamasinat), kuhu sattudes mis tahes mõttest või heast ideest saab tüütus, hall vari. Tüütus, mis paneb krigisema säravad ja hästi õlitatud eimillegi tegemise bürokraatlikud  hoorattad. Tüütus, mille peal jõudsalt edeneb ja õilmitseb keskpärasus. Ma julgen öelda, et siin on ehk koht, kust tasub otsida vastust küsimustele: kuhu kaob raha ja kust tuleb tolm? ja kuhu kaob aeg?.       

Suuri, ühendavaid ja suunavaid ideid on igasuguseid. Arukaid ja arutuid. Arutud toodavad häda ja viletsust. Olgu see siis idee  tuhandeaastasest riigist, jõgede voolusuuna muutmisest või proletariaadi ülemvõimust. Halba ideed eristab heast vaid üks seik, nimelt … see pole teaduspõhine. Hea idee kasvab alati teadmiste pinnal. Sageli räägitakse, et vaat kus natsi-Saksamaa edendas tehnoloogiat ja teadust. Paraku on tõsiasi, et natsid sõitsid oma riigiga nii varasema kui ka Weimari vabariigi aegu kogutud teadmistelaengu peal. Kõik me oleme kuulnud jutte hariduse,  teaduse ja innovatsiooni olulisusest. Me võime lugeda kümneid strateegiaid teadmistepõhise Eestini jõudmisest. Need kirjatükid on andnud tööd sadadele inimestele. Protsess on uhke ja särav. Paraku … mida pole, on tulemus. Väidan, et meie ühiskond tervikuna oma otsustes ja käitumises on teadmistepõhisest toimimisest sama kaugel kui enne kõigi mainitud strateegiate kirjutamist. Sama kaugel, kuna kogu aur on kulunud mängu ilule ja enesenäitamisele.  Kuhu ma selle jutuga sihin? Nimelt sinna, et keeruliste eelarvevalikute ees on pea kõik riigid. Suured ja väikesed. Ka Eesti. Sinna, et teadmistepõhise majanduse ja ühiskonna suuna seadmine riikliku eesmärgina eeldab ka järgnevaid samme. Ei piisa sellest, et on olemas ideed. Ideede realiseerimiseks on vaja soodsat keskkonda ja tingimusi, ühiskonna mentaalset valmisolekut. Kulutuste vähendamise vajadus sunnib meid aga tihti eesmärke  unustama ning tegema vääri valikuid. Väikese rahva ja riigi eeliseks on liikuvus, paindlikkus, kiirus. Võime muutuda ja reageerida. Võime toetada seda, mis edeneb ja kasvab. Toetada just seda, mille tegemiseks on olemas andekas, oskaja inimene või inimesed. Arengukavade ja süsteemide uuendamise, reformimise ja lihvimise ehk siis suurriikliku käitumise järeletegemise asemel on viimane aeg hakata toetama inimest. Toetama inimest kui ideede loojat, teadmiste kandjat ja arendajat, kohandades ja vajaduse korral ka muutes seejuures süsteeme. Ehitades süsteemi inimese ümber ja järgi, kui soovite.       

Majanduslikke optimeerimisülesandeid lahendades suletakse koole. Miks see nii on? Probleemide lahendamine stiilis „pole inimest, pole probleemi” on lihtne, aga barbaarne. Samal ajal teame, et riigi investeeringud haridusse ja teadusse käivitavad majandust kõige efektiivsemalt. Näiteks kosmoseprogrammi Apollo paigutatud 25 miljardit dollarit maksumaksja raha oli 1971. aastaks kosutanud majandust 181 miljardi dollari ulatuses. Kas ehk meilgi on viimane aeg hoopis Kuu peale minna? See eestlaste „Kuu peale minek” ehk siis selge rakenduslik ja ühiskonnale huvipakkuv  ülesanne tooks orgaaniliselt kaasa nii haridus- kui ka teadusuuenduse, selle mineku taga oleks ülitugev nõudlus uue teadmise järele, mis ehk tähtsamgi, tekiks selge nõudlus olemasolevate teadmiste oskusliku rakendamise järele. Kindlasti mahub Eestisse ka mitu suurt plaani. Neid on viimane aeg nimetama ja täitma hakata! Sajad kõigega tegelevad suuremad või väiksemad arengukavad seda suurt plaani ei asenda ega saagi asendada. Vaja on  tellimust. Selget, konkreetset, ühiskonnale vajalikku.     

  Kus see meie Kuu siis olla võiks? Arvan, et see on leitav täitsa Maa pealt, Eestimaa pealt. Näiteks. Ülalpeetavate hulk ühe tööealise elaniku kohta suureneb. Kui sellele teadmisele lisada paratamatud majanduslikud kõikumised, võime kindlalt väita, et lähema inimpõlve või kahe jooksul toimuvad olulised muutused sisseharjunud pensionisüsteemis. Halvemal juhul võime olla tunnistajaks pensionisüsteemi  kadumisele. Mitte ainult elukestev õpe, vaid ka jõukohane töö kogu elu vältel on see, milleni peame jõudma, rabamata end „tööaastatena” mõistetud ajaperioodil poolsurnuks, et siis end pensionieas turgutada ning stressist ja ülepingutusest tekkinud haigusi ravida. Meie tehnoloogiline „Kuu-lend” võiks olla oma elanike baasvajadustega ise toimetulek. Toimetulek uuel, õigemini, hästi unustatud vanal moel. Pean siin silmas tehnoloogilist ühistegevust.  Näiteks toidu ja elektri tootmisel, kus tulundusühistu liikmeile oleksid kättesaadavad omahinnaga energia ja söök ning ülejääk realiseeritakse turul. Pensionisammas tuuliku, päikesejõujaama, väikeste elektri- ja küttejaamade vms näol on igal juhul kindlam valik kui raha hoiustamine pangasammastes. Kuna vajadus toidu, elektri ja kütuste järele püsib ning hinnad tõusevad, kosub sellesse tehtud rahapaigutus kindlalt ja järjekindlalt. Globaliseerumise  mõjudega ei tule võidelda mitte protestides, vaid investeerides. Investeerides teisiti. Selline lähenemine omakorda eeldab aga väga head tehnoloogilist haridust ning oskust uusi lahendusi konkreetsetes oludes rakendada, neid omavahel kombineerida ning integreerida. Pensionifondide ja väärtpaberiportfellide eluiga ei ole aga võimalik prognoosida. Risk, et see osutub lühikeseks, on ka madala realiseerumistõenäosuse korral tegelikult fataalse tähendusega. Rahva tervist, aega ja heaolu hoidva ühiskonna ülesehitus põhineb aga kindla peale tehnoloogiatel ja teadmisel. Seda enam, kui soovime seda kõike ka loodust kahjustamata luua. Kuidas muidu! Minu meelest ei peaks ega tohiks suur idee olla järelejooksmine või võidujooks nendega, kes silmanähtavalt kuristiku poole liiguvad. Pean silmas üheülbalisele  majanduskasvule, liigtarbimisele ja raha juurdetrükkimisele orienteeritud ühiskondi. Meil on veel mahti minna oma suunas.       

  Küsimus pole ju Eesti jaoks selles, kuidas võimalikult suure hulga põlevkivi või nüüd ka juba uue tuulena fosforiidi kaevandamisega rikastuda, vaid kuidas seda tegemata end hästi tunda ja ka rikas olla. Ma usun ja loodan, et olulisi arengusuundi ja mõtteid Eesti jaoks on veel ning et neist on põhjust rääkida, nende üle arutada. Just taamal virvendavate kriiside valguses.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming