Suur ja usaldusväärne ristluslaev

Kaarel Tarand

Piia Ruber Sügisel saab Eesti Kultuurkapital kümme aastat juhatajana tegutsenud Raul Altmäe asemele uue juhi. Ligikaudu kümme aastat tagasi asusid kultuurkapitali juhina ametisse üsna segasel, kriitilisel ajal, kui kapitalil olid kaelas suured pahandused ja mõni oleks selle üldse kinni panna tahtnud, sest „need kunstnikud ju ei oska raha lugeda”. Mis sellest ajast muutunud on? Raul Altmäe: Eks toonane aeg oli tõesti probleeme täis. Aga pahanduste ja avaliku tähelepanu tõttu saadi ühiskonnas üldse laiemalt teada, et niisugune asutus nagu kultuurkapital üldse olemas on. Ja mitte ainult, et olemas, vaid et seal on ka palju raha ja veel enam – et seda on ka suurem summa n-ö tuuri pandud. Maine probleem oli esimene suur asi, millega tegelema tuli hakata. Ja selle kõrval muidugi ebastabiilsus, mis tulenes sellest, et toona jagati veel laekumata raha ette ära. Igas kvartalis käis siis pidev kalkuleerimine, et kas meil ikka on reaalselt raha, mida välja maksta või mitte, ja kui palju peab järgmises kvartalis vastavalt eelarvet vähendama hakkama. Kolmandaks, eks organisatsioon peab ikka ise ka teadma, milleks ta üldse on tehtud, millised on sihid. Alles sihtidele vastavalt saad tekitada maine ja stabiilsuse. Siia on ju sisse kirjutatud ka vastuolu. Kuna sihtkapitalides nõukogu pidevalt vahetub-roteerub ja igal koosseisul on vabadus sõnastada uusi eelistusi, siis ei saa ju pikaajalisest stabiilsusest ja järjepidevusest väga rääkida. Jah, kuna ühelt poolt tõesti lähtutakse mõtteviisist „kogu võim nõukogudele”, et iga sihtkapitali nõukogul on oma vastutus, ainult seadusega piiratud võim, siis tegelikult, kui tahame olla jätkusuutlik organisatsioon, ei saa me ju lubada seda, et kõik raamid ja piirid iga kahe aasta tagant täiesti uuesti sõnastatakse. Kultuurkapital peaks olema nagu üks korralik, suur ja usaldusväärne ristluslaev: sõidab oma kindlat marsruuti, võtab igas kvartalis oma reisijad peale ja pakub neile, mis lubatud. Aga kui ta tahab midagi, näiteks marsruuti muutma hakata, siis peab ta seda pikalt kavandama ja ette teatama vähemasti hooaja jagu, et kõik teaksid muutusteks valmistuda. Ma loodan, et see ongi nüüdseks nii välja kujunenud. Kuid ega mainekujunduse teema ja vajadus tõestada kogu organisatsiooni vajalikkust kao kuskile ka järgmise kümne aastaga. Rahaline stabiilsus õnnestus saavutada juba 2003. aastal, kui läksime üle süsteemile, kus jaotame ainult seda raha, mis meil juba reaalselt on arve peal. See tähendab, et täidame kõik antud lubadused.

Aasta peale annab riigieelarve maksuprognoos tõesti rahaliste võimaluste piirid kätte, kuid stabiilsust ja turvalisust selles mõttes, et elataks tõesti oma põhikapitali tulust, seda on sama vähe kui kümnendi eestki. Seega poliitiline risk, et parlament muudab midagi tulubaasis, on ikka olemas.

Maksulaekumine on tõesti 98% iga-aastasest tulust. Kultuurkapitalile on seadusega pandud kohustus omada põhikapitali. See on kapital, mida kogume, mida saab igal aastal tõsta ja mille kasvu me igal aastal jaotame. Küsimus on, kui suur see kasv peaks olema ja kas põhikapitali on vajalikul hulgal, et kasvu jaotamisest piisaks. Selles olukorras me muidugi ei ole ja põhikapitali ulatub pisut üle kahe miljoni euro, mis teeb aasta eelarvest jämedalt kümme protsenti. Aga selle mõte on see, nagu aktsiaseltsidel ja osaühingutelgi, et juhul kui organisatsioon likvideeritakse, siis on olemas vara, mille arvelt kõik kohustused saaks likvideeritud. Põhikapitali hoiame praegu nii suure, et ühes kvartalis võetud kohustused oleksid kaetud, et isegi juhul, kui riik peaks otsustama kultuurkapitali ootamatult laiali saata, saaksime kõigi alla kirjutatud lepingute järgi kõigile kõik välja maksta. See raha on meil vara haldava Danske Capitali käes, kellel on kohustus igal aastal vähemalt midagigi teenida. See on igal aastal ka õnnestunud ja midagi on saanud sellest ka välja jagada.

Väikest raha me teenime, kuid et elada nii nagu rahvuskultuuri fond, kus jaotaksegi ainult kapitali pealt teenitud summasid, sellest oleme ikka väga kaugel.

Parimate kasvuaastate vältel suurenes jaotatava raha kogusumma mõne aastaga ehk viis-kuus korda. Kas see kasvukiirus kulkale üle jõu ei hakanud käima? Pean silmas seda, et liiga kiire kasvu tingimustes võib ära kaduda osa nõudlikkusest rahastamisel. Kas kultuurkapitalis ka millalgi on sellise kerge eluni jõutud?

Riigi prognoosid ja tegelikkus pole alati koos käinud. 2008. aastal oli riigi prognoos väga üles puhutud, tegelikkus aga kujunes teistsuguseks ning külluse utoopia ei jätkunud järgmisesse aastasse. Tegelik laekumine riigieelarvest on olnud suhteliselt stabiilne ja nende järgi on elu käinud. 2009. aastal oli väike langus, aga selle järel on jälle olnud tasane tõus, mis tähendab, et meil on tänavu eelarves 2007. aasta tase reaalselt olemas. Ses mõttes on seis hea.

Kas tegelikult jaotatav raha on praegu määratud ülesannete täitmiseks piisav või on ikka puudu?

See on raske küsimus, millele siin majas õiget vastust keegi ei teagi. Taotlussummasid ja väljamaksete suurust vaadates näeme, et suudame rahuldada umbes 35–40 protsenti sellest, mis küsitakse. Üle poole jääb alati rahastuseta. On ka selge, et kõigile laekunud projektidele ei saagi raha anda, sest tegelikult ei olda valmis seda raha vastu võtma ja kasutama. Ja selle väljaselgitamiseks ongi eksperdid tööl.

Ega see ei ole iga kord lihtne ja meeldiv, kui pead oma kaasteelisele, samas valdkonnas tegutsejale raha kas andma või siis ära ütlema, hinnates situatsiooni ja põhjendama seda rahapuudusega.

Viieteistkümne aastaga on kultuurkapitali kogunenud võimas andmebaas, kust saab igakülgse ülevaate, mida kunstide alal tehakse ja mida soovitakse teha. Kui hea see materjal on ja mida näitab? On selle pealt juba võimalik ka midagi kultuuripoliitilist sõnastada? Kas on olnud mingeid suunamuutusi?

Rahajaotamine iseenesest juba ongi kultuuripoliitika teostamine ja seda teeb järelikult ka kultuurkapital iga oma otsusega. Andmebaasist näeb nii mõndagi tagantjärele. Näiteks 2002. aasta kriisi tagajärjel leidsid paljud kultuurkapitali üldse üles ja taotluste koguarv kasvas äkki kaks korda. Raskematel aegadel 2008-2009 näitas andmebaas ära, kui raske inimestel tegelikult on. Enne seda olime suhteliselt tipus taotluste ja raha vahekorra näitaja osas, kui meil oli umbes 12 000 taotlust aastas. Raskemal ajal tõusis taotluste arv kiiresti 16 000 peale. See näitas ära, et midagi on kuskil puudu, keegi teeb midagi vähem kui enne. Omavalitsustel ei olnud enam raha, erasponsorid kadusid projektide tagant ära, riigieelarves polnud enam piisavalt raha. Kultuurkapital oli sel ajal peaaegu ainus stabiilne asutus ja selle tõttu ka siit küsiti. Ja taotluste arv on jäänud tänaseni samaks, mis tähendab, et kuigi mujalgi toimub majanduslik taastumine, on ka tegijate üldine aktiivsus tõusnud, mis on ju ainult hea märk.

Põhimõtteliselt võiks andmebaasi toel teha mis tahes statistikat, aga enne peab ikka olema kokku lepitud, mida me sealt tahame teada saada ja mis eesmärgil.

Kultuurkapitalist raha taotlemise ja saamisega on alati olnud seotud ka rida kinnismüüte – et sealt saavad ainut tuntud ja kuulsad, vanad ja teenekad, aga mitte näiteks noored ja radikaalsed. Või siis vastupidi. Kui palju vastuseid saab praegu anda nende hirmude ja eksiarvamuste ümberlükkamiseks?

Päris nii see ei ole, kuigi tuntud ja kuulsatel ning teenekatel on kindlasti olemas eelis – neid tuntakse ja nende loomingut teatakse. Loomulikult vaatame lahtiste silmadega ka uute tulijate poole, et ergutada ka neid tegutsema ning leida parimad võimalused nende loomingulise tegevuse toetamiseks. Selleks üritame ellu kutsuda stipendiumiprogramme.

Meie üks põhimõte on see, et ka oma eksperte, kes on nõukogudesse valitud, ei tohi me kaheks aastaks elimineerida, jätta täielikult kõrvale õigusest raha saada. Kuna me peame leidma eksperdid kultuuritegijate enda seast, siis on siia kodeeritud risk, et keegi ei soovi osaleda eksperdina, kui see võtab võimaluse saada samal ajal oma loomingule toetust. Me peame küll välistama korruptiivsed otsused, kuid suutma ekspertide tegevust vajadusel siiski toetada. Praegu on asi reguleeritud nii, et ekspert ei saa ise raha taotleda, kuid saab osaleda projektis ja peab end taandama otsustamisest oma osalusega projekti üle.

Kuidas on ajas muutunud ekspertide saamine, nõukogude komplekteerimine?

Raske on. Viimasel korral oli natuke lihtsam, aga kolm ja viis aastat tagasi oli väga keeruline kõiki kokku saada. Toona olime sunnitud taotluste esitamise tähtaega pikendama, kuna ei leidunud piisavalt kandidaate. Seekord oli näha liikumist paremuse poole. Abi oli ehk sellestki, et minister otsustas kandidaatide nimekirja varases faasis avalikuks teha ja kandideerimise hetkest olidki kandidaadid kõigile näha.

Üks aastaid kultuurkapitaliga kaasas käinud jutt on ministri – kes on ju kapitali nõukogu esimees – poliitilise sekkumise teema. See et üks või teine minister surub peale oma erakokkuleppeid ja et taotlejad peavadki seetõttu asju ikka ministri kaudu ajama, mitte sirgelt ja otse sihtkapitalidega.

Sellist vana aja telefoniõigust pole küll ammugi, aga eks inimestes on see tunne juurdunud, et mida kõrgemale sa ronid, seda paremaks su võimalused lähevad. Kuid praktikas ei ole sellist „individuaalset lähenemist” ministritelt tulnud iga üksiktaotluse puhul – see on ka loogiline, arvestades taotluste koguhulka –, mida peaks siis sihtkapitalide juures ühekaupa surumas käima.

On igati õige ja hea, et minister on nõukogu esimees, sest tema on ju ikkagi riigi esimene kultuuripoliitik, kellel on olemas ka üldpilt ja info, mille me saame siis otseallikast ja õigeaegselt kätte. Samuti on minister ju ametikoha järgi üks strateegia kujundajatest.

Küsimus on selles, et erinevalt sihtkapitalide kohta käivast ei ütle seadus sõnagi selle kohta, kas kapitali suur nõukogu üldse peaks raha jaotama ja kui, siis millisel hulgal. See tähendab, et sinna võib sattuda otsustamisele ükskõik mis.

Me oleme siin omavahel defineerinud, et nõukokku otsustamisele pääsemiseks peab projekt olema väga suure mõjukusega või siis mitmeid valdkondi hõlmavalt laiapõhjaline, aga loomulikult ka rahas suuremahuline, mistõttu ühe sihtkapitali vahendid ei võimaldaks seda katta ka siis, kui projekt on väga hea. PÖFF on ehk parim näide. Kultuurkapitali nõukogusse saavad taotlused laekuda ainult läbi sihtkapitalide või maakondlike ekspertgruppide ja koos nende valdkondade hinnangutega. Otse taotlused nõukogu lauale ei jõua.

Just festivalidel on aastaid olnud seda iha, et saaks kuidagi aastast pikema garantii finantseerimisel. Ja kui riigieelarvest seda ei saa, siis peaks püsirahastus käima kultuurkapitali kaudu. Festivale aga tuleb muudkui juurde.

See surve on tõesti püsiv. Oli aeg, kui lainena tekkisid suveteatrid, praegune suundumus on aina uute pärimusmuusika festivalide tegemine. Kõik nad on toredad, aga kõiki kahjuks toetada ei jõua.

Üks võimalik liigitus sel puhul on festivali kas maakondlik või üleriigiline tähtsus. Kultuurkapitalil on ka maakondlikud ekspertgrupid. Kui aga iga festival ihkab saada üleriigiliseks, siis kui kauaks ja palju neil gruppidel ja maakondlikul rahajaotamisel on üldse tähtsust?

Ikka on. Kohalikul tasandil on tegijaid väga palju. Kui võrdleme sihtkapitale ja maakondi, siis mõnel pool, näiteks Ida-Virumaal või Pärnumaal juba maakonnad edestavad sihtkapitale taotluste koguhulgalt, aga muidugi mitte raha osas. Piirkondlikult on paljusid asju ikka veel tunduvalt odavam korraldada. Kui praegu maakondlik jaotamine ära kaotada, siis hääbuks mõnelgi pool kultuurielu kiiresti, sest maavalitsused ja omavalitsusliidud ei ole sugugi igal pool veel majanduskriisi ajal kultuurilt ära võetud raha tagasi pannud. Vaikselt seda tehakse, aga vahepeal on ära koondatud inimesed, kes asja vedasid ja tundsid. Pigem tuleb sinna vahendeid juurde suunata, kui et oleks midagi ära võtta.

Ühtpidi ollakse riigi poliitikkonnas väga rahul sellega, et meil on niisugune jäik seadus, mis lubab sendipealt midagi teha ja teisi asju mitte. Kas aegade muutumisega ei ole see jäikus siiski arengule takistuseks saanud? Praegu on küll poliitiliselt kuulutatud, et seadust ei muudeta, ja sama kinnitab ka kultuurkapitali arengukava 2015. aastani. Kas selle tõttu jääb midagi seisma või tegemata?

Me oleme ses osas kogu aeg valvel. Iga seadus vajab ajuti ajakohastamist. Millalgi võib mõne paragrahvi osas saabuda hetk, kus teisiti kui muutes enam edasi ei saa. Praegu meil oma seaduse osas see hetk veel käes pole. Me saame ilma muutmata hakkama. Muutmisega võib ju ka igasugust kaasneda. Üks on rahastuse stabiilsus. Lätlased nutavad praegu taga aega, kus seadust hakati muutma, aga selle käigus tehti ümber ka rahastamine koos valitsuse lubadusega, et kunagi pannakse äravõetav raha tagasi. Seda pole juhtunud ja tippajast on Lätis kultuurkapitali raha hulk kahanenud kuus korda. Tähendab, neil on kasutada kokku sama palju raha kui meil ühel sihtkapitalil.

See on olukord tulupoolel, mis annab loomulikult turvalisust. Aga ka kulupoolel on mitmeid jäiku piiranguid, mis tekitavad rühmi, kes jäävad pidevalt ukse taha. Tuntud teema on puuduvad sihtkapitalid, mida ei saa seadust muutmata juurde teha. Mõni uus valdkond tuleb kapitalide vahel kuidagi ära jagada, nagu on tehtud disainiga.

Niinimetatud hall tsoon, mis jääb kahe sihtkapitali vahele või siis ka kulka ja ministeeriumi vahele, on olnud pidevalt probleemide allikas. Me üritame kogu aeg seda tsooni vähendada, aga meil on interpreedid, ajakirjanikud, ajaloolased jne. Kord, kui neid arvutusi tegime, saime rahulikult kokku kuusteist sihtkapitali praeguse kaheksa asemele.

Kui ümbertegemine oleks kulka siseasi, siis küllap oleks korralik sõda lahti läinud seniste ja uute soovijate vahel. Keegi ei taha ju kättevõidetust ilma jääda. Sihtkapitalide hulga teema on see, mis küllap ka tulevikus üles kerkib. Seni püüame kokkuleppeliselt kõik valdkonnad ära katta.

On olnud aegu, mil ministeerium on oma kohustusi rahapuudusel üritanud kulka kanda sokutada. Kumbapidi liikumine peaks olema, kas nii, et aina rohkem tuleb kulka finantseerida või vastupidi? Kui palju võiks kulka ministeeriumi arvelt veel ülesannete osas kasvada?

Kehtiv arengukava ütleb, et meil on omavaheline piiride jagamine käsil. Mõni suurem asi on juba käest kätte liikunud, sama toimub ka järgmisel aastal. See on veel läbi rääkimata, kuid usun riiki minevat selles suunas, et võtta enda kanda kogu püsirahastus, ka tegevustoetused organisatsioonidele ja katusorganisatsioonidele. Me ei saa muidugi loota, et kui kulka midagi ära annab, jääks talle sellest palju raha järele. Me saame ju midagi vastu ka, tõenäoliselt ministeeriumi finantseeritavaid programme jms. Aga see teema on veel läbirääkimistes ja otsuseid tehakse jooksvalt.

Ka kultuurkapital oma maksurahast laekuva tuluga on riigi kultuuripoliitika osa ja eks eriti tule raskematel aegadel koostööd teha, et miski oluline kaotsi ei läheks.

Riigi kultuuripoliitikas on sõnastatud see, et loovatel aladel peaks olema majanduslik väljund. Meil on loomemajandus ja loovtööstus, aga kultuurkapitalile on seadusega pandud range ettevõtluskeeld. Kui palju see keeld on praktilist kahju või lihtsalt ebaõiglust kaasa toonud?

Muudatus viidi sisse märtsis 2003 ja selgetel põhjustel – et vältida vähimatki võimalust sahkerdamiseks või üldse raha paigutamist tulu saamise eesmärgil. See lõpetati ära põhjusel ja eeldusel, et riigis on teised institutsioonid, kes oskavad paremini raha teenida kui kulka. Ajaloost teame, et enne sõda oli kultuurkapitalil võimalus osaleda ka äriühingutes. Praegu on positsioon väga konservatiivne: kui tekib mingeid tulusid, suuname selle põhikapitali koosseisu ja anname targematele paigutamiseks.

See tekitab olukorra, kus need, kes tahavad teha kunsti kui ettevõtlust, peavad toetuste saamiseks pöörduma majandusministeeriumi või EASi poole, kus ei ole sisulist kompetentsi nende projektide hindamiseks. Kas nendega koostööd tuleb ette?

Otsest koostööd ekspertide tasemel ei ole. Me näeme projektidest, kust küsitakse ja milleks veel küsitakse, me vaatame ja hindame projekti, mitte suhete alusel teiste rahastajatega.

Seda varianti oleme arutanud, et tulevikus võiks kultuurkapitalil olla üks riskifond, mille suunitlus oleks loomemajanduslikesse projektidesse raha sissepanemine. Kui see siis teenib tulu, on väga hästi, kui ei teeni, siis riskifondi mõte ongi ju ka rahaga riskida. Mõte ei ole sugugi maha maetud, aga praegu seadus seda ei võimalda ja teha ei saa.

Kultuurkapitali üks valulapsi on ka ehitamise teema.

Jah, kultuuriehituse rahastamine on üks põhjus, miks seadust muutma praegu mingil juhul ei hakata. Aga tulevikus, kui objektide nimekiri on ammendatud, võidakse seda kindlasti muuta. Kui ERM ja muusikaakadeemia saal on ükskord valmis, siis ehk on see õige hetk, mil ehitus kulkast välja viia.

Kui palju mainekasu või -kahju ehitusteema kulkale aastate jooksul üldse on toonud? Pealtnäha paistab ju tänu ehitamissummadele, et kulkas on metsikult raha, parimal aastal üle 400 miljoni krooni.

Muidugi ei ole see kõige õigem lahendus kunagi olnud, kuid see on ainus kehtiv lahendus. Kui saaks kõik vajaliku ühekordse rahastusega tehtud, oleks muidugi parem. See on vana aja otsus, mida lihtsalt lõpuni täidetakse. Kulka on hea tagatis, kuid et ka ERMi puhul on ehitusperiood hoopis lühem kui rahastusperiood, siis sõltub kõik sellest, kui kallilt või odavalt võõrraha sisse võetakse. Kumuga läks omal ajal väga hästi.

Millal kulka uus juhataja ametisse peaks asuma?

Järgmisel nõukogu koosolekul 29. augustil loodetavasti kinnitatakse konkursi tingimused, mille järgi peaks valik septembri lõpuks ära tehtama ning 1. novembrist uus inimene ametisse asuma ja vastavalt seadusele neljaks aastaks. Minul tuli kümme kokku seetõttu, et esimesed kaks aastat oli pikk katseaeg.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming