Suure algustähega Peegel ja ilma sulgudeta

Andrus Saar

Ma ei tea, mis ajast, kuid Juhan Peeglil oli tihtipeale kombeks oma kirju allkirjastada järgmiselt: Juhan (peegel). Ei oska öelda, mis puhul ta seda tegi ja kellele kirjutades ta nõnda pöördus. Aga see detail paistab olevat päris iseloomulik. Tema saadetud kirjades (ka igasuguste sedelite, teadete saatmises) valitses lühidus, huumor, tõsidus, täpsus ja  lakoonilisus. Mind pani alati imestama, kuidas ta küll jaksas päris rohkearvuliselt kirju kirjutada ja igasse neist mahutada ka väikse toreda kiiksu. Tema aeg ei olnud Interneti oma, sestap saab neid  kirju  praegugi taas käes hoida ning tunnetada nende omaniku hinge ja keskkonda. Tunnen Juhan Peeglist vaid üht väga-väga väikest osa ja ma ei teagi, kas see  peegeldus annab mulle õigustuse rääkida üldistatult. Tihedam läbikäimine kestis vaid paarikümne  aasta vältel: tudengina, aspirantuuris ja temaga koos kateedris  töötades. Mul on vedanud, et mu täiskasvanu-elusse mahtus kaks väga suurt ja väga erinevat õpetajat. Juhan Peegel oli esimene ja suurim.

Juhan Peegli tööelu seisis neljal vaalal. Missioonitunne eelkõige. Missioonitunne ka siis, kui ta lihtsalt naljatas. Missioon on kõrgelennuline mõiste, kuid Juhan Peeglit iseloomustas just see aatelisus kõiges. Aated ei lubanud tal jagada töid- ja tegemisi esma- ja teisejärgulisteks. Kui idee oli ohus, tegi ta n-ö mooramaa mehe tööd. Ajakirjanduse õpikut polnud, ta kirjutas selle. Ta võttis selleks aja. Ta ei rääkinud kunagi kõlavate sõnadega. Ta tundis end suurte sõnade keskel ebamugavalt ja ometi ajas ta suurt asja, ka siis, kui ta „lobises” tudengitega, kuigi tema enda aeg oli väga kallis. Tema arvamust oodati paljudes kohtades, kuigi tihtipeale ütles ta lihtsalt: „Mis nüüd mina sellest asjast tean.”  Aga teadis küll ja veel rohkemgi.

Teine väga oluline omadus oli oskus kiiresti lahendusi leida. Üks näide. Mäletan, kui võtsime ülikooli vastu tulevasi ajakirjandustudengeid. Mina pidin juhendama kursust, mille suuruseks 15 inimest. Aga, nuta või naera, kaks väga head kandidaati jäi ukse taha. Rääkisin oma probleemist ja  mõne päeva pärast oli ta muretsenud nendele noortele inimestele lisakohad. Näiliselt mängleva kergusega ületas ta igasuguseid probleeme, ka tolleaegse süsteemi ette lükatud lõputu takistusriba. Paljud inimesed teavad, mida nad võlgnevad oma elus ja karjääris tänu Juhan Peegli poetatud sõnale.  

Kui kirjutasin oma diplomitööd, siis läksin tema juurde dekanaati, ta oli dekaan, ning küsisin arglikult, kas saaksin minna Moskvasse väliskirjandust tudeerima. Teemaks oli mul meelelahutus televisioonis. Meelelahutus oli 70ndal aastal Eestis ju pea olematu. Oma süüdimatu häbematuse peale saingi komandeeringu. Tema ütles, et ah Moskvasse on vaja. Mina vastu: vaja jah, kui jään lootma raamatukogudevahelise raamatute tellimise peale, siis jõuab enne kaitsmise aeg kätte. „Noh, siis mine,” oli Peegli vastus. Nõnda sündis pretsedenditu lugu.

Kolmanda tunnusjoonena nimetaksin vastupandamatut headust. Küll taheti talle institutsionaalselt kurja teha ja tehtigi. Aga tema headus oli sedavõrd vastupandamatu, et kurjus libises sellelt lihtsalt maha – jälgi jätmata. Eesti Gandhi, kuid humoristlik.

Neljandaks – siiras usk inimestesse. Usk oma rahvasse ei olnud teoreetiline, vaid praktiline igapäevases elus.

Viiendaks – laiskus.  Juhan Peegel ju rääkis alati, et ta on väga laisk inimene. Ja sellepärast, et ta on laisk, mõtlebki ta enne kõik põhjalikult läbi, et mitte liiga palju tööd teha. Sestap ta jõudiski paljudes valdkondades väga palju ära teha.

Ja lõpuks. Pärast üht õhtust vestlust temaga tekkis mul vastupandamatu soov oma keelt harida. Leidsin imeilusa sõna – leinaliivik.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming