Suured riigid on alati rääkinud üle väikeriikide pea

Ahto Lobjakas

Rein Müllerson: „Moraalne ja pragmaatiline lähenemine rahvusvahelistele konfliktidele ja sündmustele ei ole tingimata vastuolus” Rein Müllerson, Demokraatia – kas inimkonna tulevik? Tõlkinud Pille Kruus. Tallinna Ülikooli Kirjastus, 2013. 246 lk. Rein Müllerson, Regime Change: From democratic peace theories to forcible regime change. Brill Academic Publishers, 2012. 256 lk. Ahto Lobjakas: Te esindate tänapäeva maailmas kainestavat teesi: demokraatia on üks ühiskonnaelu korralduse tasand, mis saab toimida vaid orgaanilises sümbioosis, ühes ühiskonnakoes teistega. Orgaaniliselt kuulub demokraatia läänemaailma, kus isikuvabadused ja õigusriigi peamised struktuurid on arenenud välja sajandite kestel, kohati ka sajandeid enne, kui saabus täielik demokraatia. Siit heiastub loogiliselt, et katsed demokraatiat kiirelt mujale, teistsugusesse koesse eksportida on reeglina määratud nurjuma. Siit järeldub aga veel pessimistlikum mõttearendus: demokraatia, nagu meie seda tunneme, ei saagi päriselt väljaspool oma asuala juurduda – või saab seda rohkem või vähem väärastunult ning teistsugust kude rikkudes. Ometi te päris niikaugele ei lähe. Miks? Rein Müllerson: Õige. Demokraatia peab olema enam-vähem kooskõlas ühiskonna teiste kihtidega, s.t majandusliku struktuuri ja kodanikuühiskonna arenguga. Seejuures mõistan ma kodanikuühiskonda laiemalt, kui seda traditsiooniliselt tehakse, mõeldes selle all ainult valitsusväliseid organisatsioone. Kodanikuühiskond hõlmab traditsioone, sealhulgas perekondlikke suhteid, religiooni, kombeid jne. See on kõige stabiilsem või konservatiivsem kiht. Nende kolme kihi vahel on alati mingi, kuigi muidugi mitte absoluutne korrelatsioon. Lääne ühiskonna arengus on need kihid laias laastus olnud kooskõlas. Tahan rõhutada, et kodanikuühiskonna üheks osaks on rule of law ’õiguskord’. Seda mõistet ei tohiks tõlkida eesti keeles „õigusriigiks”, sest õigus pole mitte ainult riigi, vaid ka kodanikuühiskonna tähtsaim element. Ei saa olla õigusriiki, kui see ei tugine kodanike õigusmõistele. Õiguskord on tähtis sild riigi ja ühiskonna vahel. Lääne ühiskonnas eelnesid õiguskorra kujunemine ja areng demokraatiale ning olid viimase arengu ja püsivuse garantiiks.

Praegu me näeme, et mõnda ühiskonda (Iraak, Afganistan) istutatakse demokraatia formaalseid elemente, kuid õiguskorda ei ole näha isegi horisondil mitte. Oma viimases raamatus „Režiimide vahetus: demokraatliku rahu teooriatest vägivaldsete reziimide vahetuseni” võrdlen Lääne ühiskonna (eelkõige Inglismaa) arengut, eespool toodud kolme kihi omavahelist suhet sellega, mis toimub tänapäeval nn arengumaadel, ja jõuan järelduseni, et viimaste üks probleeme on lääneriikide kogemuste ignoreerimine. Ma ei ole siiski pessimist. Esiteks usun, et demokraatial – eri vormides – on tulevikku, kui mitte igal pool, siis vähemalt paljude ühiskondade puhul. Teiseks, kui mõni teine poliitiline vorm, näiteks meritokraatia, garanteerib inimeste turvalisuse ja heaolu ning vastab paremini ühiskonna vajadustele kui demokraatia, siis ei ole veel põhjust olla pessimist.

Parafraseerite Schumpeterit ja ütlete, et demokraatia ettevalmistamata import ähvardab loovusetu hävitustööga. Näeme seda Afganistanis, Iraagis, Liibüas. Ometi valmistab mulle ebamugavust teie eelnevaga haakuv sedastus, et ka pärast kõige legitiimsemat sekkumist jääb otsus uue valitsuse ja korra üle sealse „rahva” teha. Mulle kangastub teid lugedes aeg-ajalt veel pessimistlikum järeldus: kõik ühiskonnaelu mõisted, nagu me neid kasutame, kehtivad sellistena ainult meil. Väljaspool pole need enamat kui fantoomid meie silmades. Mida tähistab „rahvas” Afganistanis? Kas keegi võib seda väljaspool Afganistani üldse teada? Ja legitiimselt Afganistanile ette kirjutada?

Ühes oma raamatus toon ma ära Thomas Friedmani retoorilise küsimuse: kas Iraak oli selline nagu oli sellepärast, et Saddam oli selline nagu oli, või oli Saddam selline nagu oli sellepärast, et Iraak oli selline nagu oli? Kui välja arvata mõned ekstreemsed juhud, siis väärivad rahvad oma juhte ja viimased väärivad oma rahvast. Pessimismiks on põhjust siis, kui arvame, et kõik rahvad on ühesugused ja tahavad kõik ühte ja sedasama. Niisugusel juhul pole põhjust mitte ainult pessimismiks, vaid ka hirmuks. Üks suuri ohte tänapäeva maailmas on püüe muuta kogu maailm liberaaldemokraatlikuks ja nii kiiresti kui võimalik.

Täheldate, et elame homogeniseeruvas maailmas. Vabanevad inimesed on ühtemoodi. Teatud vabadused edenevad ka suurtes autoritaarsusse kalduvates režiimides nagu Hiina ja Venemaa ning ka riigikapitalism on kapitalism. Pakute ja peate õigeks, et tulevane maailmakorraldus peaks sündima jõukeskuste loovas dialoogis. Muu hulgas peaks Ida üle võtma mõnel määral individualismi ja Lääs kollektivismi. Praktikas oleks see kindlasti ideaalne stsenaarium. Aga meie/Lääne kantiaanlikult universaalses maailmavaates (mida te ise näite moraalifilosoofia tasandil kaitsvat) tekitab see sisepingeid. Osa väärtusi lisandub, teised tuleb ümber hinnata. Väärtuste hierarhia muutub. Metafüüsika otsib tunnetuse algprintsiipi, kantiaanlikult on selleks autonoomne indiviid. Kas peate võimalikuks mitte-individualistlikku demokraatiat?

Maailm tõesti muutub homogeensemaks – aeglaselt ja valuliselt. Demokraatia laienemine, ka aeglane, valuline ning tihtipeale tagasilöökidega, on osa sellest homogeniseerumisprotsessist. Ohtlik on püüd neid protsesse pidurdada. Sama ohtlik võib olla aga ka nende protsesside kunstlik kiirendamine, eriti väljaspoolt. Araabia maade diktaatorite võimulhoidmine enne nn araabia kevadet ja püüded vallandunud protsesse „taltsutada” ja suunata lääneriikidele sobivas suunas on mõlemad ohtlikud. Ma usun, et mitteliberaalne demokraatia (näiteks demokraatia islami ühiskonnas) on võimalik. Türgi areng sobib siin näiteks. Ka Iraanis on demokraatia elemente rohkem kui enamasti araabia maadel.

Toote õpetlikke näiteid, et piiramata vabaturumajandus ja demokraatia hävitavad korraga imporditult üksteise. Venemaa ei suutnud neid 1990. aastail hallata, Hiina suutis. 1989. aasta Tiananmeni sündmused on tõlgendatavad Hiina juhtkonna otsusena eelistada majandusreforme poliitiliste ees. Läänes pole kumbagi printsiipi sisse toodud üleöö või piiranguteta. Siit järelduva sammsammuliste muutuste visiooniga on mul aga üks põhimõtteline küsimus: see eeldab mitte-vaba riigi juhtkonnalt vabatahtlikku kaasatöötamist või siis tema „ärapetetud” saamist. Esimesel juhul (teisel pole praktikas suuremat tähendust) rakenduks ikkagi lineaarse progressi printsiip, põhimõte (mida mõistetavalt eitate), et iga ühiskond liigub vältimatult lääneliku demokraatiamudeli suunas. Kas pragmaatilise Lääne liberaaldemokraadi ainus mõistlik valik on mittevabu ühiskondi vaadates kätel istuda?

Võrdlen oma raamatu „Režiimide vahetus” kahes peatükis Deng Xiaopingi ja Gorbatšovi reforme. Hiinal on läinud tõesti palju paremini kui Nõukogude Liidul või Venemaal. Dengi reformid ei oleks õnnestunud, kui ta oleks püüdnud neid läbi viia demokraatlikult. Küsimus 1989. aastal Tiananmeni väljakul oli: kas turumajandus või demokraatia (õigemini vist küll oleks kasutada sõna „anarhia”, sest ilma majandusreformideta ei oleks Hiina demokraatial olnud mingit perspektiivi)? Dengi meetodid ei oleks aga töötanud Venemaal, sest vene ühiskond, vaatamata oma probleemidele ja eripärale, on euroopalik ühiskond. Kätel istuda ei ole isegi võimalik, sest maailm on muutumas (ja jälle peab lisama: aeglaselt ja valuliselt) üheks suureks külaks. Enamikul juhtudel pole parim ravim mitte teistsuguste riikide isoleerimine ja nendevastaste sanktsioonide kehtestamine, vaid koostöö nendega (sõbrutseda ei ole tingimata vajalik) ja nende integreerimine maailmamajandusse ja teistesse rahvusvahelistesse struktuuridesse.

Te näite uskuvat Hiina vältimatusse tõusu. Kas ei lähtu te sel juhul sama lineaarsetest projektsioonidest, mida teistes kontekstides eitate? Hiina ennustatav tõus saab täide minna vaid praeguste globaalsete institutsioonide raames, tema majanduse Euroopale ja USA-le toetumise korral. Seega, ühtpidi eeldab Hiina tõus Lääne olemasolu ja tugevust. Teistpidi on Hiina projektsiooni avatud mustmiljonile tundmatule muutujale. Meenub Hiina peaminister, kes neli-viis aastat tagasi Brüsselis hoiatas, et renminbi revalveerimine paar komakohta liiga palju võib viia sotsiaalse kataklüsmini riigis. Samamoodi võib üksainus regionaalne sõda (Hiina natsionalism kasvab) kõik kaardid segi lüüa nii regionaalselt kui globaalselt.

Ma ei kasuta ühiskonnaprotsesse analüüsides sõna „vältimatu”. See on peaaegu et tabusõna. Vältimatu on ainult see, et ükskord oleme me kõik seal, kust oleme tulnud. Vaatamata raskustele ja probleemidele (ja te mainite tähtsamaid neist) on tõenäoline, et Hiina tõus jätkub, kuigi aeglasemalt kui seni. Hiina tõus sõltub tõesti suurel määral lääneriikide edukusest, kuigi Hiina juhtkond saab aru, et ainult ekspordile toetuvale kasvule loota ei ole võimalik. Lääneriikide heaolu sõltub samuti Hiina jätkuvast majanduskasvust.

Peale selle lubage mulle üks ketserlik hüpotees. Ma arvan, et Lääne ja eelkõige USA heaolu ei sõltu mitte ainult majanduslikult tugevast Hiinast, vaid sellisest Hiinast, kes hakkab mängima ka poliitiliselt tunduvalt suuremat rolli. See erineb aga tihtipeale Washingtoni arusaamadest, kuidas Hiina peaks käituma. USA, olles pärast Nõukogude Liidu lagunemist nn unipolaarse maailma vaieldamatu domineeriv jõud, on kaotamas oma suhtelist võimu. Püüe iga hinna eest oma äralibisevat hegemooniat säilitada viib tõenäoliselt ülepingutusteni ning mitte ainult suhtelise, vaid ka absoluutse võimu kahanemiseni. Globaalne maailm on liiga suur ja keeruline, et seda saaks valitseda ühest keskusest. Turvaline globaalne maailm eeldab mitme poolusega rahvusvahelist süsteemi, kus kehtib jõudude tasakaalu põhimõte. Washingtoni enda pikaajalistes huvides on teha ruumi ka poliitiliselt tõusvale Hiinale, jagada temaga (ja mitte ainult temaga) vastutust maailma tuleviku eest. Kui demokraatlikus riigis tuntakse vajadust nn võimude lahususe ja tasakaalu põhimõtte elluviimise järele (ideaalis ei lase ühelgi võimul domineerida), siis veel enam on seda vaja globaalses rahvusvahelises süsteemis.

Venemaa on sekkumiseks liiga suur ja isepäine, senised katsed teda suunata on teinud pigem halba. Ta otsib oma loomulikku kohta oma loomulikest huvidest lähtudes. Moskva on üle reageerinud näiteks Gruusias (vastates ebaproportsionaalselt proto-imperiaalse Thbilisi algatatud piiratud sõjategevusele Lõuna-Osseetias) ja tema juhtide tegevuses on autoritaarseid tendentse. Ometi ütlete, et Venemaa pole sisemiselt antidemokraatlik ega Lääne-vastane, vastupidi, struktuurilistelt eeldustelt on Venemaa praegu demokraatiale lähemal kui 1990. aastail Jeltsini all. Tema kodanikud (nagu ka Hiina kodanike enamus) lihtsalt eelistavad olemasolevaid väärtusi, mida on minevikuga võrreldes oluliselt lisandunud (liikumisvabadus, ettevõtlusvabadus, infovabadus teatud ulatuses), sellele, mida on pakkuda USA-l või ELil. Selle akadeemiliselt informeeritud ja objektiivse analüüsiga on raske vaielda. Ometi on siin häirivalt palju normatiivseid lahtisi otsi. Kuidas vastata Venemaa (dokumenteeritud) soovile rääkida Lääne suurtega oma väikestest naabritest üle viimaste pea? Mida teha siis, kui Vene võimud hakkavad nähtavalt õõnestama demokraatia struktuurilisi eeldusi (mille lisandumist te kiidate)? Valitsusväliste organisatsioonide tagakiusamine on ületamas seda piiri. Laiemalt, kuivõrd saab aktsepteerida normatiivsest perspektiivist Venemaa huve, mis ahendavad teiste ja vabamate ühiskondade valikut?

Kas see meile meeldib või mitte, suured riigid on alati rääkinud ja räägivad siiamaani omavahel, nagu te ütlete, üle väikeriikide pea. Nii see on isegi sellistes organisatsioonides nagu Euroopa Liit või NATO. See ei ole mitte ainult möödapääsmatu, vaid mingil määral isegi väikeriikide endi huvides. Viimastele tähendab see muidugi, et nende hääl ei kosta eriti tugevalt, aga teisest küljest on nad ka vabad vastutusest, mida nad niikuinii ei jaksaks kanda. Nende suhtelise, kuigi väikese iseseisvuse tagab just võimude tasakaal, mis ei lase kellelgi absoluutselt domineerida.

Venemaal on palju probleeme (korruptsioon, kohtusüsteemi iseseisvusetus ja selle kasutamine poliitilistel eesmärkidel jne). Need on Venemaa enda probleemid, kuigi need on takistuseks ka Venemaa ärisuhetele teiste riikidega. Korrates seda, millest oli juttu ka eespool: Venemaal ei ole probleemiks demokraatia, vaid õiguskorra defitsiit. Rahvusvahelistes suhetes ei mängi Venemaa destruktiivset rolli isegi siis, kui tema poliitika erineb lääneriikide omast. Mitmetes tähtsates küsimustes (Afganistan, Põhja-Korea ja suhtumine Iraani tuumaprojektidesse) on Venemaa poliitika vägagi konstruktiivne ja lähedane lääneriikide positsiooniga. Demokraatlikum Venemaa, nagu ka demokraatlikum Hiina, ei annaks lääneriikide pressingule rohkem järele kui praegune Moskva. Eesti lõi kulpi Washingtonile 2003. aastal Iraagi sõja küsimustes, ent mitte seepärast, et Eesti on demokraatlik, vaid seepärast, et meil ei olnudki eriti muud valikut, nagu Harri Tiido on õigesti maininud. Valida sai aga näiteks Suurbritannia, kus praegu parlamendi komisjon uurib, kuidas Tony Blairi valitsus, toetades president Bushi lühinägelikku poliitikat, valetas parlamendile ja rahvale ning rikkus rahvusvahelist õigust.

Teie kriitikat USA ideaalide taha maskeeruvate huvide aadressil võib mõista, kuid kas ei ole teil liialt sihikul juba möödunud Bushi ajastu? Obama on USA välja viinud Iraagist, ta on lahkumas Afganistanist, juhtis „tagant” Liibüas, ei taha sekkuda Süürias, proovis taaskäivitust Venemaaga. Pööre Hiina suunas on arusaadav loomulike huvide vaatekohast, millesse te näite suhtuvat mõistvalt. Tagajärjeks on veel palju suurem Euroopa autonoomia (milleks viimane pole samas valmis).

Teil on õigus. Ma usun, et mõnel määral on niisugune suhtumine tingitud liiga suurtest ootustest ja lootustest 1990. aastatel ja pärastisest pettumusest. Ameerikal on suur konstruktiivne, aga ka destruktiivne potentsiaal. Nagu Leonard Cohen laulab USAst: „The cradle of the best and of the worst”. Või nagu Graham Greene oma raamatus „Vaikne Ameeriklane” kirjutab CIA agendi Alden Pyle’i kohta: „Ma pole kunagi näinud meest, kellel oleksid paremad motiivid nii suure jama korraldamiseks”. Kahjuks see tihtipeale nii on. Mulle endale Ameerika ja ameeriklased meeldivad ja ma tunnen end seal alati mugavalt.

Veel USAst. Teie kriitikas on paralleele Habermasi kriitikaga 2003. aastal ja edaspidi. Ent Habermas ei seadnud küsimärgi alla niivõrd USA siirust (te väidate, et Washingtoni retoorika varjestab silmakirjalikult maiseid, majanduslikke ja küünilisi huve), kuivõrd „liberaal-eetilise unilateralismi” murendava mõju akumuleerunud rahvusvahelise õiguse korpuse ja praktika jaoks. Nii teie kui Habermasi kriitika niidid jooksevad lõpuks kokku Kanti juures, aga selle vahega, et Habermas embab lõpuni liberaalset teleoloogiat, mis lihtsalt peab olema diskursiivne, arutlev – ja mida USA ei ole. Teie „metafüüsiline esmane liigutaja” näitab kahevahelolekut: ühelt poolt näib triumfeerivat liberaaldemokraatia ja kantiaanlik moraalifilosoofia, teiselt poolt paneb selle kõik kahtluse alla läbiv pessimistlik kontekstualism, mis seab esiplaanile ähmasema inimliku heaolu, mis näib üle trumpavat vabadused.

Moraal rahvusvahelistes, eriti riikidevahelistes suhetes on ülimalt keeruline asi ja ma ei hakkakski seda siin lahkama. Kõrge moraaliga Ameerika filosoof ja teoloog Reinhold Niebuhr näitab oma raamatus „Moraalne inimene ja immoraalne ühiskond”, et moraalsete valikute rõhutamine riikidevahelistes suhetes tuleneb kas silmakirjalikkusest või siis naiivsusest (üks ei välista minu arvates teist). Ma usun, et näiteks Henry Kissinger tegi riigisekretärina rohkem maailma parandamiseks kui Jimmy Carter presidendina. Viimane teeb tänapäeval tänuväärset tööd valimiste monitooringu alal mitmetes riikides, kuid kui jutt on riikidevahelistest suhetest, toetuksin mina Kissingeri nõuandele.

Oma väga huvitavas, pikas ja põhjalikus arutluskäigus sõjalise välissekkumise lubatavuse üle raamatus „Režiimide vahetus” jõuate lõpuks järeldusele, et on äärmuslikke olukordi, kus moraalsed argumendid, mis toetuvad sisuliselt universaalsetele väärtustele, löövad kõiki vähemaid ja kohalikke printsiipe. Miks ei võiks kõik rahvusvaheliste suhete küsimused, ükskõik kui triviaalsed, olla analüüsitavad sama tasandini, millel vältimatult triumfeerib moraalne? Olgu, teatud olukorras on see ohtlik, kontraproduktiivne, ebapraktiline jne. Aga võtame näiteks Venemaa ja mõne tema (vältimatult väiksema) naabri suhted: miks peaks ajalooline õiglus jääma ajaloolastele? (Kes üldse oleksid „objektiivsed ajaloolased” nt Eesti-Vene kontekstis? Ilmselt kontekstivälised?) Näib ju ajaloolise faktina, et ebaõigluse talumine on nõrkuse märk ja ässitab bully’t suurematele tegudele.

See teie küsimus aitab mõningal määral tasakaalustada minu võib-olla liiga absoluutset vastust eelmisele küsimusele. Oma raamatus „Režiimide vahetus” ma tõesti jõuan järeldusele, et mõningates ekstreemsetes situatsioonides on riikidel või õigemini rahvusvahelisel üldsusel, mida esindab näiteks ÜRO julgeolekunõukogu, moraalne ja isegi juriidiline kohustus sekkuda, et ära hoida genotsiidi või teisi massilise kuritegusid inimsuse vastu. Samuti on hea ja isegi kasulik, kui riigid ja ühiskonnad kahetsevad siiralt oma patte. Saksamaa on siin hea näide, aga ta on ju selles peaaegu et üksinda. Kuigi president Obama ei olegi eriti vabandanud Ameerika poliitika pärast teiste suhtes, ei julgeks ta seda tehagi, sest parempoolsed vabariiklased süüdistaksid teda kohe antiamerikanismis. Mitt Romney „I will never apologize for America” on võib-olla liiga kategooriline ja tüüpiliselt ameerikalik, aga eks paljud Venemaa poliitikud mõtle samamoodi ja enamikul juhtudel siiralt. See ei tähenda, et peaksime nendega nõustuma, aga ka pidev meeldetuletamine, kes kellele ja millal liiga on teinud, ei vii vabandamiseni ja pole ka meie huvides.

Sama küsimuse võiks püstitada konkreetses ajaloolises kontekstis: kas München septembris 1939 oli lääneriikide (ja maailma ja tuleviku seisukohalt) viga? Pessimistlik-realistlikult tulnuks ilmselt valida n-ö lootusrikas ohjeldamine, ajalugu aga näitab, et adekvaatsem oli idealistlik-moraalne analüüs.

1939. aasta München oli muidugi viga ja samasugune kuritegu nagu Molotovi-Ribbentropi pakti salaprotokollid, kuigi tol ajal paljud sellest aru ei saanud. Maha müüdi Tšehhoslovakkia ja rahu ei saavutatud. Vastupidi, Hitler hakkas veel enam uskuma oma ekspansionistliku poliitika edusse. Need näited kinnitavad, et moraalne ja pragmaatiline lähenemine rahvusvahelistele konfliktidele ja sündmustele ning nende analüüs ei ole tingimata teineteisega vastuolus. Vastuolu tekib tavaliselt siis, kui viiteid moraalile kasutatakse erihuvide katteks, või kui arvatakse, et riigid ja nendevahelised suhted alluvad samadele moraalsetele printsiipidele, mis kehtivad (peavad kehtima) inimeste vahel.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming