Suurematest paradigmamuutustest mänglevalt mööda

Alvar Loog

Donald Sassooni „Euroopa kultuuri ajaloo” puhul on pealtnäha tegu ettevõtmisega, kus tulemuseks justkui raamat kõigest ja mitte millestki, sest konkreetset infot otsides tuleb huvilisel ikkagi pöörduda kas kitsamate uurimuste ja/või entsüklopeediate poole. Teiselt poolt annab seda sorti tellisformaat kätte suurema plaani, sidusama tervikpildi ja pikema narratiivi,  mida üha enam fragmentideks killustuv ajalugu hädasti vajab. Õnnestumise peaksid siin garanteerima uus vaatenurk, värske sünteesiv pilk, olulise eristamine ebaolulisest, huvitavate ja originaalsete järelduste hulk. Sassooni teos vastab loetletud tingimustele rohkem, kui pealkiri oma üldsõnalisuses arvata ning loota laseb.

Raamat räägib sellest, mis isiku-, idee- ja/või sündmusekeskse ajaloolise lähenemise puhul enamasti kulisside varjus. Autori enese sõnul on tema „Euroopa kultuuri ajaloo” teemaks ning sisuks „kultuuriturud ja neid üleval pidav tööjaotus […] kultuur kui äri  ja elukutse, kultuur kui suhtevõrgustik” (lk 17). Seega ei räägita tuhandel leheküljel mitte niivõrd loojatest, kaanonitest ja teostest, vaid kultuuri tootmisest, turustamisest ning tarbimisest. Nii läheb peamiselt viimasele kahele sajandile keskenduv uurimus harva nähtava mänglevusega mööda kõigist suurematest paradigmamuutustest esteetikas, filosoofias, sotsiaalteadustes jm. Näiteks Hegel, kelle vaim hõljus üle terve XIX sajandi humanitaaria, jõudis Sassooni „Euroopa kultuuri ajaloo” raamatu tuhandele tiheda kirjaga leheküljele kokku seitsmes lauses, millest ükski pole tema isiku ning ideede suhtes märkimisväärselt  informatiivsem kui alljärgnev: „Kuigi Viini muusika avaldas Hegelile muljet, leidis ta, et pakutavad süžeed jätavad paremat soovida” (lk 459). Nietzsche, Kierkegaard, Darwin ja Freud pälvivad nt kamba peale kokku kümneid(!) kordi vähem tähelepanu ja tähemärke kui James Joyce’i jutustuse „Surnu” ümberjutustus (lk 609).

Raamat kujutab enesest otsekui pikka loengusarja, mis ei järgi oma ülesehituses mitte niivõrd teemasid, vaid kronoloogiat. Seega tuleks seda kindlasti lugeda järjest ning lõpuni. Eriti tänamatu on midagi otsida sisukorra järgi, sest paljud peatükid  on pealkirjastatud üldsõnalise kujundlikkusega (nt „Kultuurihegemoonia”, „Raha loeb”, „Väljakutse teerajajatele” jne). Paranoilise kretinismiga jälgisin, mida, kuidas, kus ja kui palju on Sassoon kirjutanud ooperist. Selleteemaline info on hajutanud peatükkidesse „Ooper” (lk 215–227), „Ooperi triumf” (lk 430–452), „Ooperi saatus” (lk 599–607). Viiteid teemale leidub peatükkides „Publik” (lk 199–205), „Esitajad” (lk 210–214), „Muusika, heliloojad ja virtuoosid” (lk 409–429) ning „Teatrielu” (lk 453–472), veel lühemaid viiteid teiste teemade juures (nt lk 854, 868, 1052-1053). 

Sassoon kirjutab ladusalt ja huvitavalt, jättes siiski kasutamata palju võimalusi esitada muusikateatrit turu ning tootmise vaatenurgast (muusika taaskasutus, kollaaž-ooperid, muusika kirjutamise kiirus vastavalt vajadusele jne) – aga kõike ei jõuaks kunagi ühtede kaante vahele suruda keegi. Žanrispetsiifilisi mõisteid on kohati kasutatud üpris vabalt, uurimata enne nende täpset sisu ning ajaloolist kasutuskonteksti: nii nt vastandab Sassoon (lk 435) opera buffa’le (kui rõhutatult õnneliku lõpuga muusikadraamale) opera seria, mille puhul oli (vähemalt barokiajastul) õnnelik lõpp samuti normiks. Prantsuse  ooperipubliku armastuse „pikkade ballistseenidega vägevate vaatemängude” vastu omistab Sassoon ekslikult hoopis itaallastele (lk 437). Johann Christoph Pepuschi „Kerjuste ooperi” autorina märgib ta (lk 222) libretist John Gay (kõigi ülejäänud teoste puhul on autoriks antud helilooja).

Leheküljel 599 väidab ta, justkui oleks Bach, Händel ning hiljem ka Vivaldi (taas) saavutanud XIX sajandi lõpus ooperiheliloojana „suure populaarsuse”. Händelil kulus selleks tegelikult peaaegu üks sajand kauem, Bach pole kunagi kirjutanud ühtki ooperit ning Vivaldi taasavastamine ooperiheliloojana seisab maailmal veel ees. 

Veel jäi silma, et tollased rahasummad on enamasti (lk 220, 222 jm) praegusesse vääringusse ümber arvutamata; tekstis mainitud ooperite esmaesituse aastad ning originaali pealkirjad on lisatud suvaliselt.