Suurjuubelit ennetades

Ilmar Vene

Luther tahtis, et kristlane oleks alati täis vaimset väge ning sellisena, vaimsuse ammendamatu allikana, aina kannataks, ihkaks ja püüdleks. Martin Luther, Valitud tööd. Tõlkinud Anne Burghardt, Meelis Friedenthal, Marju Lepajõe ja Urmas Petti, toimetanud Katre Ligi. Illustreerinud Eve Kask. Ilmamaa, 2013. 840 lk. Esimene, mis kõnealust raamatut vaadates pähe tuleb, on suurjuubel: täitub ju nelja aasta pärast pool aastatuhandet kuulsate teeside avalikustamisest, reformatsiooni sümboolsest algusest. See omakorda paneb küsima, mispärast on Lutheri „Valitud tööde” ilmumine nii kaua viibinud. Küsimus kõlab seda iseäralikumalt, et eesti vanemat vaimulugu on kujundanud valdavalt hingekarjased, kelle eriline vahekord „usuisaga” ei vaja selgitamist. Õnneks veenab põgus mõtisklus, et midagi arusaamatut tegelikult pole; vastupidi, asjade käik on kulgenud endastmõistetavuseni loomulikult. Hingekarjased arvasid, et „Väikesest katekismusest” maarahvale piisab. Ja tõepoolest, ka praegu tulevad Lutheri lugejaina arvesse eelkõige vaimuinimesed, kes on tõsimeeli huvitatud XVI sajandil valitsenud oludest. Varasemat eesti vaimulugu seda laadi huvid ei saatnud. Ei mäleta, et Kreutzwald oleks kusagil kõnelnud Lutherist, mustakuuemeeste läkitajast. Koidula mainib, et religioonist huvitumise ajal olevat ta innukalt Lessingit lugenud. Siis aga tuleb juba C. R. Jakobson, kelle tegevusest peale muutub loodusteaduslikkusel rajanev maailmavaade üldvalitsevaks. Kitzbergi erandlik arusaam usuasjust johtub ehk lapsepõlves kogetust, aga see on puhtanisti oletus. Johannes Aavik tõlgib „Ilmutuse raamatut”, juhindudes interpreedina esteetilist laadi kriteeriumidest. Kolmekümnendate aastate eesti intelligents oli ehk praegusest „pahempoolsem” ja pole raske mõista hoiaku põhjust. Siis tuleb viiskümmend aastat võõrast rahvavõimu, mille vältel „religioosset propagandat” peeti kuriteoks põhimõtteliselt. Nõnda kujunes, et meie vaimuloo iseärasusi aitab näitlikustada ka Lutheri kogumiku vaevaline ilmumine.

Õnneks pole pikaldane valmimislugu voorustest ilma: Luther, olles lõpuks eesti keele omandanud, kõneleb nii loomulikult, et ta võiks olla õppevahendiks igale eesti keele kasutajale. Omaette väärtusena väärivad mainimist maitsestavad pealeriputamised ärkamisaegsest keelevaramust: ikka „rehkendamine” arvutamise ja „kihvtine” mürgise asemel. Aga kaugemale „arhaiseerimisel” ei minda: sarnaselt „Õhtumaa allakäiguga” on toimetaja ladusust taotledes siingi ülemmäära saavutanud.

Lutheri keelekasutus oli konarlikum. Sest kui ülivõrdeliselt ka räägitaks tema saavutustest saksa kirjakeele loojana – tööga määratult koormatuna polnud tal võimalik panna pearõhk lausete siledusele. Juba noorepoolne Luther annab teada, et tema juures leiduks tööd kahele sekretärile: kirjad nimelt, valdavalt tööalased – missugune muu kommunikatsioon saanuks tollal kõne alla tulla? – hõivavat suurema osa tööajast. Epistolaaržanri viljelemisel olevat usupuhastaja edaspidigi püüdnud kõrvalise abita läbi ajada, kuigi see alati ei õnnestunud; suuremate ettevõtmiste puhul aga osutusid abilised hädavajalikeks. Kuidas saanuks Luther järjekordset lauset ette üteldes hoolida stilistilisest sujuvusest, kui määratu pealetungiv sõnade tulv lakkamatult sõnastamist nõudis? Sellest, et mõte keele normimisest oli tollal tundmatu, ei maksa rääkidagi.

Keele korraldamatusest johtuvad küsitavused pole raskusi põhjustanud: tõlkijad ja toimetaja on ühesuguse hoolega järginud peasihti, loetavust, ja see väärib ainult kiitust; mõjuvad ju tollased tarvidused praegusele lugejale nii võõrastavalt, et pole kerge kujutleda, kuidas ta nendest huvituda saaks; ja peaks huvi imekombel siiski ilmnema, siis oleks suisa patt pärssida seda keelelist laadi pedantsustega. Usupuhastaja loomingu määratu maht seadis koostaja iselaadse raskuse ette: kuidas tuvastada teosed, mis ainukeses köites peaksid tingimata sisalduma? Mingil määral kergendab ülesannet varasemail sajandeil kujunenud üldsuhtumine; kellel oleks ammendav ülevaade üheköitelistest valimikest, mis on jõudnud aastasadade jooksul ilmuda? Ootuspäraselt leiduvad kõige tuntumad teosed ka eestikeelses kogumikus. Ülejäänute sissevõtmisel, tundub mulle, on toiminud kaks kriteeriumi. Esiteks: teha lugejale selgeks reformatsiooni olemus. Teiseks: näidata, et Luther oma arusaamu arendades pidevalt teisenes. Mõlemad eesmärgid on mu meelest saavutatud.

Oleks ebaloomulik, kui nii mahukas raamatus (838 lk) ükski pisiasi silma ei hakkaks; hajameelsusest pole alati pääsu olnud mitte ainult eestikeelse raamatu tegijail, vaid ka usuisal endal. Nii näiteks saame 360. leheküljelt teada: „Kui nüüd Augustinus suri, saavutas Hieronymus, et ümberlõikamine keelati.” Ei surnud (igatahes mitte enne Hieronymust) ja lahtiseks jääb ka küsimus kõnealusest „saavutamisest”. Aga selles, et Hieronymus judaistlikku tava tõrjuvalt kohtles ja Augustinuselegi ülemäärast tolerantsust ette heitis, on Lutheril täielik õigus. Ja oleks hea, kui püüaksime mõista, mispärast selliseid asju tollastes oludes tähtsaiks peeti; jääb ju isegi säärase tingimuse täitmisel mõistetamatusi küllaga. Kes taipaks, mispärast praegusel Saksamaal võidakse ümberlõikamise asjus poleemikat pidada, kõnelemata juba sellest, et suudaksime mõista sealse juudi kogukonna esindajat, kes kuulutas: võetakse vastu ümberlõikamist keelustav seadus (mida mõistagi ei tehta), siis juudi kogukonnal tuleb Saksamaalt mujale asuda.

Selles suhtes, huvi virgutajana ülemõistuslike küsimuste vastu, täidab käesolev publikatsioon oma ülesande täiel määral; raamat mõjub igas suhtes nii meeldivalt, et sisendab tahtmist kasutada lihtsameelselt ühemõttelisi kiidusõnu. Näiteks Lev Tolstoi viisil, kes oma „Päevikus” kuulutab: „Luther on suur!”. Mitte et öeldu tahaks arvustamishimulistelt inimestelt kõiki võimalusi võtta, vastupidi, soovib keegi oma tarkust näidata, siis Lutherist paremat autorit ta selleks ei leia. Eriti subtiilse tasandi saavutaks kriitika arutluses, milles pühendutaks küsimusele, kuidas Luther selle või tolle mõiste tähendusest aru sai. Me ju enamasti vaidleme, kas vaatlusalune sõna tähendab üht või teist, aga see pole piir; tohime huvituda, missugusena ilmus tähis autori kasutuses „tegelikult”. Üks võimalusi Lutheri kui mõtleja iseloomustamiseks monograafia mahus: koguda kokku tuhanded tekstilõigud, milles räägitakse usu erilisest tähtsusest, ja selgitada nende najal, kui erisugused varjundid võivad suurmõistet iseloomustada. Lutherit mõistetakse seda paremini, mida kaugemale ollakse jõudnud tema usumõiste tagamaid läbides.

Pinnalisemat lähenemist eelistav arvustaja tohib piirduda vähem oluliste mõistetega. Luther, varauusaegse saksa keele esinduskuju, rajas kirjakeelele aluse, kuid samas see tähendab, et varasemal ainesel, keeleliste süvakihtide kandjail, pidi tema kõrvus olema praegusest erinev kõla. Mõtleb praegune sakslane sellest, et „Friedrich” tähendab „rahumeelset”? Luther, nagu eestikeelne valik tõendab, oli tõsiasjast teadlik. Seda laadi näidete vaagimisega saaksime sisustada aastaid. Keda pidas usupuhastaja silmas, kui ta kirjutas: „Meie hertsog Kristus”? Kas „hertsogit”, tollast valitsejat, või her-zog’i, ammuaegset väejuhti? Igas sõnas, arvas Goethe, kõlab sõna päritolu kaasa; missugusel määral see toimub, ta mõistagi ei täpsustanud. Veelgi selgem peaks olema, et tõlkijal pole võimalik selliseid subtiilsusi arvestada.

Niisama teisejärgulised on need peensused lugeja seisukohalt. Aga see ei tähenda, et samasugune hoolimatus oleks soovitav Lutheri suhtes; tohime liialdust kartmata kuulutada, et kõnealune üllitis kuulub kõige lugemisväärsemate eestikeelsete raamatute hulka. Sellega pole öeldud, et meil oleks tegemist väga-väga hea raamatuga. Sest mida me „heaks raamatuks” peame? Ennekõike säärast, mis võimalikult paljudele lugejaile võimalikult palju annab, ilma et neil oleks lugedes tarvis end ülemäära pingutada. Sellele kriteeriumile usupuhastaja kirjutised ei vasta. Ta ei kuulunud erandlike ilmingute hulka, kes taevast alla langevad, et kõikide aegade jaoks vaimuvalgust kiirata. Kui Luther oli erandlik, siis ainult arenguloo sünnitisena: aeg kandis ta laineharjale ja tema, püsides peaaegu vastu enese tahtmist kõrgustes, pani oma erandliku teotahtega kõik kobrutama, kuni sügavikeni välja. Ootuspäraselt tähendab see, et tema, olles kõik saanud oma kaasajalt, pöördus alati oma kaasaegsete, mitte meie poole.

Kes meid keelaks, kui võtaksime väita, et Luther polnud isiksusena suur? Veelgi suuremaid mööndusi lubaks tema kaasaeg: kristliku ajastu agoonia, mida inkvisitsioon ja nõiajaht vääriliselt pärgavad. Aga lubamatu oleks eitada, et usupuhastaja tollast aega kõige esinduslikumalt näitlikustab. Miski ei näita ajastute vahelist murdepunkti säärase selgusega nagu Lutheri kahtlemine. Sadu kordi pidi ta koos oma katoliiklike oponentidega endalt küsima: Kas tõesti kõik-kõik pühakirja varasemad tõlgendajad eksisid, et minule õigus jääks? Ja ikka jälle tuli küsijal Kristuse sõnu üle lugedes veenduda, et kahelda ei tohi. Praegusel tõlgendajal jääb vaid tõdeda, et Luther, mõistagi vastu enese tahtmist, arvas kristliku ajastu ammendatuks ja andis eluõiguse uusaegsele maailmanägemisele.

Originaalsusega pole ennist toodud väitel midagi tegemist. Juba XIX sajandil ilmus käibesse kokkuvõte: paavstluse päästis viimasel hetkel tema surmavaenlane, reformatsioon. Aga paavstlus oli ometi ülevaim koondtähis tollasele kristlusele; Lutherit, verivaenlase päästjat, tuleb seega võtta ka ristiusu elustajana. Lähenev suurjuubel, mida kirjutise avalõigus mainitud, kallutab tema päästmistööd edukaks pidama. Kahelda väite paikapidavuses mõistagi tohib; kuidas oleks võimalik kriitilist hoiakut halvustada, kui me aastakümnete vältel oleme harjunud teadma, et kristlus enam midagi ei tähenda? Mäletan lauset kuuekümnendate aastate Edasist: „John Lennon väitis oma hiljuti ilmunud ateistlikus artiklis, et ristiusk on hääbumas ning et ta paratamatult peabki kaduma”. Mati Unt, biitlite suur austaja, käis sageli välismaal ja temagi võis seal saadud muljeid tutvustades alustada tõdemusest: kristlus küll on oma tähendust täiesti kaotamas. Aga milleks selliseid asju kuulutada? On ju Tammsaare Indrek sellest paremini kõnelnud. Mõtlemise tasandilt hinnatuna on need jutud võrreldavad Nikita Sergejevitš Hruštšoviga, kes ju lausa pidulikult tõotas, et näitab viimast pappi isiklikult.

Õnneks ei seisne praegune siht ristiusu tuleviku kujutlemises, vaid ainult katses selgitada, mismoodi püüdis Luther kristlusele elu sisse puhuda. Selle kohta on vaatlusalusel raamatul mõndagi öelda, kuid autorit ajendanud algtõdedeni seda lugedes siiski ei jõuta. Loomingu puhul aga, mis on paisunud määratuks paari emotsionaalset laadi juhtmõtte arendamise tulemusel, tundub algsete ajendajate lähem tundmine iseäranis soovitav: tutvus põhimõistetega annab vähemalt mingisugusegi orientiiri, mille toel saadakse võimalus mõttekäike ühesemale arusaadavusele taandada. Lugeja seevastu, kellel igasugune orientiir puudub, peab leppima sõnade ookeanile kandumisega.

Üritagem siis taandamisvõimaluseni jõudmist, ülimat kõigist meelevaldsustest. Lutheri mõtlemine rajaneb kahel suurmõistel, pärispatul ja usul: esimene on kõik ära rikkunud, teise kaudu saadakse üleüldiste hädade põhjustajast võitu. Sissejuhatuseks kujutlegem, mismoodi võis usupuhastaja oma algtõdedeni jõuda. Pärispatust saab alguse surma ülemvalitsus, kuid oma Poja kaudu, nagu üldiselt teada, oli Jumal põrmlase jumalikkuse ennistanud. Kerkib küsimus, mispärast kujunes taastamistöö nii-öelda poolikuks; inimesena, kes tõeliselt hoolis ainult oma hinge päästmisest, ei suutnud Luther mõista, mispärast on ülejäänud lihtsurelikud kõige tähtsama suhtes nii hoolimatud. Tänu jumalikule armule talle lõpuks selgus: Looja oli põrmlase küll uuesti jumalikuks ülendanud, kuid pärispatu läbi moondunud inimloomuse täisväärtuslik ennistamine polnud sellega kaasunud. Moondunud loomus ei küündinud mõistma, et algse tervikluse annab inimhingele alles usk, vaimne vägi, mille kaudu niigi igavene inimhing üleneb jumaliku jäävuseni. Usk on Lutheril omamoodi müstiline substants, mis seob põrmlikkuse jumalikkusega; usub inimene tõeliselt, siis ta oma usu kaudu saab ühte Kristuse, jumaliku Sõnaga, ja on tema, patuse inimlikkuse kandja, ühte saanud täiesti patuvaba jumalikkusega, siis Kristuse patutus katab põrmlikud patud kinni, varjab ära.

Muidugi jäävad nii subtiilsed eritlused enamusele lähenematuiks. Mida võiks see tähendada, kui meile kuulutatakse, et usk tegevat vabaks? Me ju teame, et üldarusaadava kuju saab uskumine sõnade hääldamises; pöördutakse nende sõnadega looja poole, siis sellist pöördumist nimetatakse „palveks”. Aga just see, palvete mehaaniline pobisemine, oli usupuhastajale vastumeelt. Parem üldse mitte palvetada, kui seda teha pappide ja munkade kombel! Pikki sajandeid oli endastmõistetavuse korras käibinud, et pappide ja munkade palvetamine on ilmiku palvesõnadest kõrgem, kuid nüüd äkitselt selgus, et vaimulike seisuste esindajad oma nime tegelikult häbistavad. Luther oli munga ja papina tegutsedes teada saanud, millest on jumalamehed kõige rohkem huvitatud, ja nüüd ta tahtis olla veel ainult kristlane; elas too oma nime vääriliselt, siis oli ta munkadest ja pappidest igal juhul üle. Kommentaaris 118. psalmile (oma lemmikpsalmile) ütleb usupuhastaja otsesõnu: „Ma loodan, et nüüd on peaaegu igaühele teada: Kes tahab end kristlaseks ülistada, peab end ühtaegu pühaks ja õigeks ülistama”.

Nii kõrgele pidi tõeline usk ristiinimese kandma. Luther tahtis, et kristlane oleks alati täis vaimset väge ning sellisena, vaimsuse ammendamatu allikana, aina kannataks, ihkaks ja püüdleks. Muidugi pole siht mitte ainult saavutamatu, vaid koguni mõistetamatu. Palju arusaadavamalt mõjuvad juriidilist laadi juhised: hüvede eest tuleb tasuda heategudega, vääratusi aga peab kahetsemisega lunastama. Pisipatust võrsunud hingeline kahju kaob, kui patustanu on sada korda vuristanud mõnd palvet. Juhul kui hääl haigestumise tõttu kähedaks läheb, tuleb palvet lugeda mõttes. Aga mõttes toimuv heakstegemine on niisama määratlematu nagu mõttes tehtav patt; ja seepärast oleks parem, kui patustanu palvete vuristamise või nendest mõtlemise asemel ostab lunakirja: raha, mille ta selleks välja annab, kasutatakse vooruste kasvatamiseks ja seepärast edendatakse indulgentside ostmisega vagadust rohkem kui vormitäitelise pobisemisega.

Teatavasti saab reformatsioon alguse just indulgentside tõrjumisest; oleks hea, kui peaksime meeles, et ta sellega mitte ainult ei alga, vaid ka lõpeb. Kogu usupuhastuse olemus seisneb juhtmõttes: Surnud asisuse kummardamine peab asenduma elustava vaimsuse teenimisega. Või praegust sõnastamisviisi kasutades: usupuhastuse olemus seisneb pealetükkiva ilmalikustumise tõrjumises. Luther üritab sedasama, mida viieteistkümne sajandi eest oli teinud Kristus. Halastust tahan, mitte ohvriandi! Isa ja ema austamist tahan, mitte korjanduskarpi poetatud münte! Paraku oli pärispatu moonutav toime sedavõrd tugevaks osutunud, et põrmlased ei suutnud elustava vaimsuse määravust aduda. Algusest peale eelistati nähtamatule vaimule nähtavaid asju. Kristliku ajastu juhatab sisse reliikviate kultus, siis tuleb pühapiltide austamine. Kõrgkeskajal märgivad pühaduse tippu Jumalaema auks korraldatavad protsessioonid ja lõpuks mandutakse indulgentside müütamiseni. Ülimat nähti ikka nukulikes pühakuis (Puppenheilige), asiste tegude pühakuis (Werkheilige) jne. Alles usupuhastusega antakse arengule tagasi algne, Kristusest lähtunud suund.

Peame alati meeles usupuhastuse olemust (surnud asisuse asemel elustav vaim!), siis hakkame mõistma sedagi, miks oli usupuhastaja silmahakkavalt tõrjuv mitmete ilmingute suhtes, mille tähendus näib esmapilgul olevat puhtanisti teoreetilist laadi. Mispärast oli tal tarvis kõnelda kurjal toonil heategudest? Sellepärast, et head teod olid kõigest teisejärguline, tõelisest usust tulenev endastmõistetavus. Heateod olid tõelisest usust lahutamatud, kuid omaette väärtuseks muudetuna nad usu täisväärtuslikkust alati ei tõendanud.

Kuid mispärast pidi Luther fanaatilisuseni mineva järjekindlusega tõrjuma tahtevabaduse tunnistamist? Põrmlase tahe pidi olema orjuses, orjuses ja veel kord orjuses! Mida taunitavat saaks selles olla, kui kõike teadev Looja laseb lihtsurelikul halba põhjustada, kuna see headuse kui terviku kasvatamisel osutub tarvilikuks? On substantsi ja jumaluse mõiste kasutamine lubatud, siis saab tahtevabaduse küsimust lahkavaid mõttekäike pöörata igas suunas. Tundub, et põhimõttelist laadi momendid on antud juhul subtiilsustest tähtsamad. Luther teadis, missugusel määral on ta end Jumala advokaadiks ülendanud. Ülima ilmekusega näitlikustab seda 1541. aastast pärit eneseväljendus: „Sellal kui mina, jäädes Usu ja meie Isa varju, istun ja naeran, kurat oma abilistega, täis hirmsat viha, lärmab ja märatseb. Ometi ei suuda nad midagi korda saata; ehk ainult seda, et nad oma asja ajavad iga päevaga hullemaks, sellal kui nad minu (see tähendab Jumala) asja edendavad ja paremaks teevad.” Iseteadvus, mida toodud tsitaat hõngab, pole kristliku alandlikkusega kuidagi kooskõlas. Pigem näib tegu olevat kõrkuse patuga.

Aga kuidas heita seda ette inimesele, kes oma õpetusega paiskab igasuguse minasuse põrmu? Just seda pidi tõendama inimese tahte põhimõtteline orjastamine. Keskaegse kristlase side Jumalaga oli lõdvenenud väliseks; usku, elustavat vaimu määravaks kuulutades püüdis Luther taastada seesmist sidet kristlase ja Jumala vahel. Reformatsiooni teostajad tahtsid, et Jumal siinpoolsesse maailma tagasi tuleks, ja nad teadsid, et mingil määral saab soovi täitumisele kaasa aidata ainult jäägitu alandlikkus. Jumal ülendatakse kõigeks ja inimene alaneb eimiskiks. See on Lutheri paradoksidest suurim: kristlik indiviid kuulutatakse nulliks ja tulemuseks kujuneb otsatu kandvusega inimjumal.

Kõnealune raamat, nagu ülalpool juba vihjatud, näitab usupuhastajat ka teisenevana, kuid arengu ajendajad jäävad mõistagi esile toomata; isiksuse kujunemist tutvustamaks ühest valikust ei piisa. Leppigem siis kõrvalt tuleva osutusega: teisenemiseni viis olude sund. Loomult oli Luther lapidaarsuseni ühene, lakkamatu tung koondumisele ja keskendumisele avaldub juba väliselt. Ja just see ühesus kaugendab teda praegusest lugejast ennekõike; meie ees näib olevat autor, keda huvitab ainult patuse inimhinge päästmine. Ei tule nagu pähegi, et loeme mõtlejat, kes oli tuttav kõigi tollaste vaimusaadustega. Ometi on usaldusväärselt teada: maailmast „ära pöördunud” ja mungaeluks valmistuv Luther „realiseeris” eelnevalt oma isiklikud köited raamatukaupmeeste juures (ka trükitud raamatud olid XVI sajandi algul ikka veel väga kallid), kuid kaks autorit olevat ta kloostrisse kaasa võtnud. Need kaks olid Plautus ja Vergilius.

Ja pole vähimatki kahtlust, et ta neidki kaasaelamisega luges. Seda tõendab iseäranis surmaeelne ülestähendus, milles muule lisaks peatutakse rooma luuletajal: „Vergiliust, nagu ta „Bucolicas” ja „Georgicas” esineb, ei mõista ükski, kui ta pole viis aastat karjane või talumees olnud. [—] Ära ürita jumalikku „Aeneist”, vaid kummarda hardas palves tema jälgede ees”.

Lutheri viimane kirjalik eneseväljendus lõpeb kuulsa, korduvalt tsiteeritud kokkuvõttega: „Kerjused oleme. Tõsijutt”.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming