Suurteos või küüntest kübar?

Hasso Krull

Watsoni XX sajandi intellektuaalne ajalugu on odav ja halb aseaine, mis sisendab tuimust ja ükskõiksust.

Peter Watson, KOHUTAV ILU. Inglise keelest tõlkinud Inna Feldbach, Andres Kask, Sirje Keevallik, Triinu Pakk-Allmann, Lia Rajandi ja Lauri Vahtre. Varrak, 2004. 952 lk.

Populaarse arusaama järgi peaks suurteose ära tundma kõigepealt mõõtmete järgi: see on paks raamat, mille läbilugemine käib igapäevase tööga koormatud inimesele enamasti üle jõu. Massiivsuse tõttu on suurteos omamoodi hõlmamatu, ja kuigi tema sisu püütakse kokku võtta lugematutes tõlgendustes ja ümberjutustustes, jääb alles uue tõlgenduse või jutustuse võimalus. Midagi temast on meile kättesaamatu: ta peidab veel ideid, hargnemisi ja käänakuid, mida me võib-olla ei tunne ja millele keegi võib ühel heal päeval ootamatult tähelepanu juhtida.

 

Progressi narratiiv, milles kõige aluseks on efektiivsus

 

Peter Watsoni ?Kohutav ilu? on paks raamat. Selle lausega võib arvustamist alustada ja võiks põhimõtteliselt ka lõpetada, sest juba pärast lühikest tutvumist saab selgeks, et suurteosega tegemist ei ole. Ladusa jutuga briti ajakirjanik, kes kasutatud kirjanduse ja viidete järgi otsustades on ilmselt umbkeelne, on püüdnud anda linnulennulise ülevaate kogu XX sajandi teadusest, filosoofiast, kirjandusest, kunstist ja muusikast. Keeruka ja peadpööritava ülesande teostamiseks on valitud lihtne, ajakirjandusele sobilik meetod: kirjeldada ?intellektuaalsust? elulugude, olustikupiltide  ja uudisekünnise ületanud sündmuste kaudu. ?See raamat on narratiivne,? kirjutab Watson sissejuhatuses. ?Üks võimalusi 20. sajandi mõtte saavutusi käsitleda on vaadelda neid kui maailma suurima narratiivi lahtirullumist.? (lk 17). Watson ei ütle siin küll otse välja, milline on tema meelest see ?maailma suurim narratiiv?, aga järgmiste lausete tooniandvad metafoorid osutavad sellele selgelt: ?ideede edasimarss?, ?senitundmatu maa avastamise tunne?, ?lahkulöömine minevikust? jne. See narratiiv on edenemise ehk progressi narratiiv, milles edasiliikumine sarnaneb sõjalise vallutusega (?marss?) ja kus hinnanguid antakse võiduka efektiivsuse seisukohast.

Kuidas aga Watson ise intellektuaalset progressi jutustab? Biograafilisele lähenemisele omaselt teeb ta seda ennekõike isikulooliste portreede kaudu. Toon mõned näited: ?Pealtnäha oli Freud, perekonna kaheksast lapsest vanim, konventsionaalne inimene. Ta uskus kirglikult täpsusesse. Ta kandis inglise kalevist ülikondi, mille jaoks valis materjali tema naine.? (lk 21). ?Einsteini lapsepõlveaastate uurimine on näidanud, et nii matemaatikas kui ladina keeles oli ta kooliajal alati parim või vähemalt parimate seas. Aga omaette olemist nautis ta tõesti ja eriti võlusid teda ta ehitusklotsid. Kui ta oli viieaastane, andis isa talle kompassi. See erutas teda niivõrd, nagu ta ütles, et ta ?hakkas värisema ja läks üle keha külmaks.? (lk 108). ?Saatuse irooniana pidasid teised pereliikmed Ludwigit, keda praegu kõigist Wittgensteinidest kõige paremini mäletatakse, alguses kõige hallimaks. Margaretel oli tema ilu; Hans, üks vanematest vendadest, mängis nelja-aastaselt nii viiulit kui ka klaverit ning alustas juba komponeerimist; ja Rudolf, samuti vanemate vendade seast, läks Berliini, et saada näitlejaks. Kui Hans ei oleks 1903. aastal Chesapeake?i lahest välja seilanud ning teadmata kadunuks jäänud, ja kui Rudolf ei oleks ühes Berliini baaris tsüaniidi võtnud, olles enne seda pianistile napsi välja teinud ning palunud tal mängida populaarset laulu ?Olen kadunud?, siis poleks Ludwig pruukinud kunagi silma paista.? (lk 176). ?Sartre ja de Beauvoir käisid Saint-Germaini bulvari ja Saint-Benôit? tänava nurgal asuvas Flore?is. Sartre saabus hommikusöögiks (kaks konjakit) ning istus ja kirjutas siis kolm tundi mõnes ülemise korruse lauas. De Beauvoir tegi sama, aga omaette laua taga. Pärast lõunat läksid nad üles tagasi ja veetsid seal veel kolm tundi. Kohvikupidaja ei tundnud neid algul, ent kui Sartre sai kuulsaks, hakati talle nii palju helistama, et tuli sisse seada teine telefoniliin, mida kasutas ainult tema.? (lk 444). Selline stiil tuleb küllap enamikule lugejatele tuttav ette. No muidugi: tabloidid, naisteajakirjad, seltskonnakroonika… Tõsi küll, Watsoni oopus on kompilatsioon ja sõltub tugevasti oma allikmaterjalist, ning seetõttu tõstetakse ühes portrees esile üht, teises jälle teist tüüpi detaile ? olenevalt sellest, mida on eelistanud autor, kellelt Watson parajasti maha on kirjutanud.

 

Karikeeritud isikulood ja ideed

 

Isikulooliste karikatuuride joonistamise kõrval üritab Peter Watson aeg-ajalt kokku võtta ka nende tegelaste ideid, kes tema tekstis virvarrina lugeja silme eest läbi vuhisevad. Näiteks on ta püüdnud tervel suurel leheküljel ümber sõnastada Martin Heideggeri ?Olemise ja aja?, hoiatades küll ette, et see on ?raskelt mõistetav raamat?. ?Heidegger uskus, et meid on torgatud siia ilma meie käest midagi küsimata ja selleks ajaks, kui oleme juba harjunud siin olemisega, peame vaatama silma surmale. Surm oli Heideggerile olemise kõrval teine elu keskne tõdemus. Me ei saa iial oma surma kogeda, ütles ta, aga me saame teda karta ja see hirm on ülima tähtsusega: see annab meie olemisele tähenduse.? (lk 258).

Lugeja saab tänu Watsonile kahtlemata aru, et suur filosoof mõlgutas ränkraskeid mõtteid, ja et ?teatavas mõttes kõlab see väheke nagu Idamaade filosoofia? (samas). Ometi on talle ? samuti nagu Peter Watsonile ? pärast tolle lehekülje läbilugemist selge ka see, et niisuguseid mõtteid mõlgutava inimese peas pole kõik päris korras, sest see viis ta ?urbanistliku ratsionaalse tsivilisatsiooni hülgamisele? ja tegi temast vastiku natsionaalsotsialisti. Inimlikum, muhedam Heidegger avaneb alles mitukümmend lehekülge hiljem, kus ta kirjutab oma üliõpilasele Hannah Arendtile ?kirglikke luuletusi? ja lepib temaga kokku salajasi kohtumisi ?Heideggeri majast signaliseeritavate keerukate valguskoodide abil, millega anti märku, millal ja kus oli turvaline kokku saada.? (lk 335). Alles nüüd mõistab lugeja, missugune möllav tundeelu oli Heideggeri suurteose ?tohutu populaarsuse? taga: ?Töötamine ?Olemise ja aja? kallal oli neile mõlemale pingeline emotsionaalne kogemus ja Hannah?t lummas osalemine niisuguses tähtsas filosoofilises projektis.? (samas).

Kuid kaasaelamine jääks siiski poolikuks, kui me ei teaks Hannah Arendti kohta järgmist: ?Nii tema isa kui vanaisa olid surnud, kui ta oli veel väga nooruke, ja ema reisis palju, nii et väike Hannah muretses alailma, et ta ei tulegi tagasi. Siis abiellus ema uuesti mehega, kelle vastu Hannah?l eales soojemaid tundeid ei tekkinud, samuti ei võtnud ta omaks selle ühendusega kaasnenud poolõdesid. Kui ta Marburgi saabus, oli ta seetõttu tunnetest tulvil, kuid emotsionaalselt ebakindel ja vajas nii väga armastust, kaitset ja juhatust…? (samas). Lugeja kujutlusvõime saab tiivad.

 

Watson lihtsalt jutustab teosed ümber

 

Kuna Peter Watsoni ?intellektuaalne ajalugu? hõlmab ka ilukirjandust, tahab ta oma lugejaga jagada kirjanduslikke elamusi. Jällegi on valitud karikatuuri tüüpi otsetee: Watson lihtsalt jutustab ümber teosed, mida on tema teada peetud XX sajandil kõige väljapaistvamateks. Sellest ei pääse ka James Joyce?i ?Ulysses?, Samuel Becketti ?Godot?d oodates? või Gabriel García Márqueze ?Sada aastat üksildust?. Seevastu näiteks Bertolt Brechti ?Kolmekrossiooperi? puhul on sisuseletusest miskipärast loobutud, selle asemel kirjeldatakse lavastuse ümber tekkinud kõmu: ?Proovid olid kohutavad. Näitlejannad kõndisid minema või kannatasid seletamatute haiguste käes. Staarid ei nõustunud teksti muudatustega ja isegi mõnede liigutustega, mida neil teha kästi. Laulud seksist tuli välja jätta, sest näitlejannad keeldusid neid laulmast.? (lk 256). Miks Watson nüüd selgitada ei taha, milles seisneb Brechti näidendi sisu?

Näiteid võiks mõistagi tuua veel teab kui palju, sest ?Kohutav ilu? on mahukas raamat, pisut alla tuhande lehekülje. Ilma peletisliku tekstimassita oleks ju heauskset lugejat raske veenda, et tegu on tõepoolest ?maailma suurima narratiivi lahtirullumisega?. Kõik siin esitatud tsitaadid on aga sama juhusliku iseloomuga nagu terve Watsoni raamat. Need annavad ettekujutuse vaid sellest, milliste vahenditega Peter Watson saavutab soovitud efekti: luua toode, mis mõjuks kohe esmatasandil, füüsiliselt, kvantitatiivselt, tänu maa külgetõmbejõule. Paks raamat on ilus raamat.

Siiski ei taha ma öelda, et ?Kohutav ilu? polegi muud kui heade raamatute halb ümberjutustus, mis arvestab standardse lugemisharjumusega. Ei, Watsonil on ka oma ideoloogiline positsioon, mida aeg-ajalt lastakse aimata läbi lillede ja millel on küllalt selged ajaloolised toetuspunktid: Teine maailmasõda, Briti impeeriumi loojang, Ameerika Ühendriikide esiletõus. Teise peatüki algusest loeme: ?1900. aastal oli Suurbritannia poliitiliselt ja majanduslikult maailma kõige võimsam riik. Talle kuulus territooriume Põhja- ja Kesk-Ameerikas ning Lõuna-Ameerikas oli temast tugevasti sõltuv Argentiina. Ta valitses kolooniaid Aafrikas ja Lähis-Idas ning tema dominioonid ulatusid Australaasiani välja…? (lk 37).

Progressi jutustuses on ebamugav mõra, sest Suurbritannia üksnes ?oli? maailma kõige võimsam riik sada aastat tagasi. Kuid kõik ei ole veel kadunud, sest nagu raamatut kokku võtvas peatükis öeldakse, ?isegi juhul, kui kõik maailma kultuurid on üles leitud ja ära kirjeldatud ? eksisteerib ikkagi tsivilisatsioonide hierarhia selles mõttes, et mõned neist on maailma palge kujundamisel tunduvalt olulisemad kui teised.? (lk 824). Watson usub end kuuluvat võiduka vallutuse poolele, ?tsivilisatsioonide hierarhia? tippu, hoolimata Briti impeeriumi kadumisest.

 

Kultuuri ülevõimu huvides võib toime panna mida tahes

 

Selle hierarhia kehtestamine ja säilitamine on sedavõrd oluline, et muidu hukkamõistu väärivad vahendid muutuvad lubatavaks. Kuigi Watson näib tundvat tõsist huvi rassismi probleemide vastu ja pöördub kogu raamatu vältel järjekindlalt tagasi antisemitismi teema juurde, on ta kindlal arvamisel, et tema kultuuri ülevõimu huvides võib toime panna mida tahes. See hoiak tuleb ilmekalt välja peatükis ?Augustivalgus?, kus kirjeldatakse aatomipommi loomist ja viimaks ka kasutamist: ?U235-pomm visati Hiroshimale 6. augustil veidi enne kella 9 hommikul kohaliku aja järgi. Selle aja jooksul, mil pomm langes, oli seda kandnud lennuk nimega Enola Gay juba üksteist ja pool miili eemal. Isegi seal täitis plahvatuse valgus lendurikabiini ja lennuki kere ?ragises ja tõmbus kurdu? lööklaine käes. Plutooniumipomm kukkus Nagasakile kolm päeva hiljem. Kuue päeva pärast teatas keiser Jaapani alistumisest. Selles mõttes pomm töötas.? (lk 432). Watsoni meelest oli suurejooneline massimõrv ?maailma suurima narratiivi? seisukohalt oluline edasiminek: ?Maailm ohkas kergendatult, sest sõda oli möödas, ent oli kohkunud vahendist, mille abil see saavutati. See oli ühe ajastu lõpp ja teise algus ning sedapuhku polnud neis sõnades kübetki liialdust.? (lk 433). Kõikuva sõnastuse tagant kumab läbi ilmselge võidurõõm, seda sunnib vaos hoidma üksnes poliitiline korrektsus.

Nõnda on Watsoni ?Kohutav ilu? otsekui küüntest kübar, pudemetest põimitud artefakt, mis peab muutma oma kandja ideoloogiliselt nähtamatuks. Iga tühine detail, iga mõttetu elulooline seik on pilkupüüdvam kui see, mille pärast raamat on kirjutatud, mida ta tahab tõestada. Moraal, milleni Peter Watson viimaks jõuab, pärast kogu hajusate faktide kribu-krabu, on ju täiesti triviaalne ja õõnes: ?Käesolevas raamatus esitatud jutustusest ilmneb, et teaduse ebaõnnestumised ? eriti sotsioloogia ja psühholoogia aiatahaminek ? on möödunud sajandile avaldanud olulist mõju ning et see on olnud lähedalt seotud poliitiliste katastroofidega.

 

Eluloolised seigad varjutavad tegeliku ideoloogia

 

Teaduse, liberaalse demokraatia, turumajanduse ja massimeedia edusammude kombineeritud mõju on andnud tulemuseks sellise isikliku vabaduse ja eneseteostuse ajastu, millele minevikus võrdset ei ole. See ei ole tühine saavutus, kuid saavutada võiks veel palju.? (lk 822). Ometi pole kogu raamatus olnud juttugi sellest, kuidas võiks nüüdset ?vabadust? ja ?eneseteostust? minevikuga võrrelda. Kelle vabadus? Milline eneseteostus? Kas pole tänapäeva teadus silmanähtavalt rakendatud sõjalise ja majandusliku domineerimise teenistusse? Kas pole ?demokraatia? muutunud kahtlaseks fraasiks, mille taga kummitab sihitu manipulatsiooni tont? Kas pole turumajandus ülemaailmne orjus, kõikjale ulatuv türannia, mis miljarditest inimeludest põrmugi ei hooli? Kas pole just massimeedia see, mis külvab segadust ja meeleheidet, stimuleerib moodsat fundamentalismi ja pimestab oma ohvreid igas maailma nurgas? Mida peab Peter Watson õieti silmas, väites, et see kõik ?ei ole tühine saavutus??

Võib muidugi veel öelda, et ?Kohutav ilu? on nii kaootiline ideede kogum, et mõned seal esitatud põhimõtted väärivad kindlasti toetamist. Sellega oleksin ma nõus, aga soovitaksin siiski otsida algteadmisi pigem headest teatmeteostest, mis on järjestatud tähestikuliselt ja kus on igas lühiartiklis antud vaid oluline informatsiooni. Peter Watsoni raamat ei ole hea ülevaade ega sisukas mõtestamiskatse. See on odav ja halb aseaine, mis sisendab tuimust ja ükskõiksust.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming