Suurvisiit Euroopa palatisse I

Mihkel Mutt

Ega me sellepärast veel vihased ole (Juhan Liiv) George W. Bushi Euroopa reis koosnes kahest osast: Euroopa ja Venemaa. Vaatlejad on olnud ühel meelel, et visiidi esimene osa oli hästi lavastatud. Mõelda, president tsiteeris ühes kõnes isegi Camus?d! Ta kuulas, ta jutt ja hoiak olid varasemaga võrreldes vähem kategooriline, ta oli valmis mööndusteks jne. Seoses sellega võib mõista mõnede Ameerika kommentaatorite nördimust: miks on Euroopa jätkuvalt negativistlik? Kui Ameerika teeb sammu lähemale, miks ei või siis vastaspool samaga vastata? Aga Vana Maailma pessimistid ütlevad, et sisuliselt polnud Bushi jutus midagi uut, ettevaatlikud optimistid leiavad, et seda peavad näitama lähiaja praktilised sammud.

 

Mida tahab Ameerika Euroopalt?

 

Olgem ausad: kui Bush ütles korduvalt, et ?me tahaksime näha tugevat Euroopat?, siis tähendab see äraseletatult Euroopat, kel oleks piisavalt sõjalist jõudu, millega osaleda mitmesugustes operatsioonides. Endastmõistetavalt peaksid nende operatsioonide motiivid ühtima Ameerika motiividega. Sama kehtib ?poliitiliselt tugeva Euroopa? kohta. Tugev nii, et tugevus oleks Ameerikaga samasuunaline. Vastasel juhul näeks Ameerika meelsamini, et Euroopas püsiksid välispoliitilised erimeelsused ja et siin ei saaks kunagi olema seda Kissingeri igatsetud ühtset ?Euroopa telefoni?.

Eurooplaste otsene sõjaline panus Iraaki on olnud suhteliselt väike, ent siiski läheks Ameerikal ka seda järjest enam vaja. Ameerika väidab küll uhkelt, et võib ka ilma liitlasteta kõikjal üle planeedi sõjaliselt toimida, tegelikult on ta jõudnud viimase piirini ? ja just elavjõu osas. Juba kolmkümmend viis protsenti Iraagis sõdijaist on reservväelased ja rahvuskaardi liikmed, kelle väljaõpe on ligilähedane meie kaitseliitlaste omaga ja kes enne Iraaki minekut teevad läbi paarinädalase intensiivtreeningu. Enamik neist pole osanud uneski näha, et peavad aastaks tõelisse madinasse minema. Uued värbamiskampaaniad ei kulge aga üsna mõistetavatel põhjustel eriti edukalt. Seetõttu pole Ameerika võimeline üksi alustama uut sõda näiteks Iraanis. Ja mis saab siis, kui Korea poolsaarel peaks tuliseks minema, nii et sealsele kolmekümnetuhandelisele väekontingendile oleks vaja täiendust, sellest ei tahaks mõeldagi.

Siiski on legitiimsus peamine, mida Euroopal Ameerikale praegu pakkuda oleks. Tuleb välja, et Euroopal on siiski mingi moraalse sanktsiooni õigus. Sellest ei tule mingil juhul nii aru saada, et Ameerika juhtkond oleks seda austama ja armastama hakanud. See tundub talle endiselt arusaamatu ja veidi loomuvastane, aga ta läheneb asjale pragmaatiliselt.

(Selle ?moraalsuse? olemasolu on muidugi täiesti paradoksaalne ning ajaloo iroonia, kuna see põhineb suurel määral endisel emamaa-koloonia suhtel. Võiks ju eeldada vastupidist, et säärane moraalne kapital oleks just Ameerikal, kel Aafrika ning Euraasia konfliktipiirkondades pole enamasti ?kätt sees? olnud ja kellest pole seetõttu saanud jääda brutaalseid mälestusi. Ometi, Prantsusmaa väljendab endastmõistetavalt muret Süüria ning Liibanoni pärast, Leedu ja Poola olid vahendajaks Ukraina valimiste juures. Üldse näeme, kuidas kogu maailma poliitikas on ajaloolistel sidemetel väärtust. Kui Eesti ja Läti vahel peaks sõjaks minema, siis teeks Brüssel targasti, kui kutsuks endised isandad sakslased meid lahutama.)

 

Midagi on siiski muutunud

 

Näiteks ütles Condi Rice (tema ja Bushi visiiti võib võtta ühtse plokina), et aktsepteerib viisi, kuidas Euroopa ?troika? kavatseb Iraani tuumaprogrammiga ohjata. Et proovige pealegi teie oma meetodeid, kui ei tule välja, siis meie proovime oma. See on ju puhtalt viisakusest öeldud. On üldteada, et Ameerika ringkondades peetakse ?troika? missiooni ebaõnnestumist enam kui kindlaks ? kui Euroopa piitsa ja prääniku tagant ei paistaks Ameerika resoluutne malakas. Praegu on tähtis, et varem ei teinud Ameerika sääraseid viisakaid mööndusi.

Arvataksegi, et Ameerika ei muuda oma käitumises midagi, küll aga hakkab Euroopa kolleege oma plaanidest viisakalt teavitama ja vormiliselt nendega isegi nõu pidama, nii et nood ka tunneksid, et on asjapulgad. See meeldib riigijuhtidele. Praegu näibki nii, et Euroopa valitsejad on Bushi visiidi järel märksa leplikumas meeleolus kui nende maade avalik arvamus.

 

Vene maja

 

Bush lubas juba enne visiiti, et kui kohtub sõber Vladimiriga, siis võtab demokraatiaküsimuse üles. Läti presidendi taganttorkimine lisas hoogu. Ja eks üht-teist Bush ka ütles. Ometi jäi väike pettumusevarjund. Sest mida arvata riigipeast, kes teeb küll kolleegile etteheiteid, aga piisab, kui teine mokaotsast poetab, et ?demokraatia on Venemaal pöördumatu?, ja ta kuulutab pressikonverentsil üle näo särades, et ?tal pole põhjust Vladimiri sõnu mitte uskuda?? Teiselt poolt see, et üks maailma vägevatest ometi midagi niisugust öelda julges, on väärtus omaette. Praktikas ei muutu sellest kuigi palju. Aga vähemasti annab see Vene juhtkonnale mõista, et neil hoitakse siiski silma peal.

Pressikonverentsil oli Bush joviaalselt rahvamehelik, Putin tusaselt torssis. Ometi ei ole venelased selle kohtumise kaotajad. Paistis, nagu oleks Bush oma visiidi selleks osaks kõige halvemini ette valmistatud. Ta justkui ei tunnetanud, missuguseks on muutunud see Venemaa, keda Putin esindab. 12 ? 15 aastat tagasi vajas Venemaa hädasti Lääne abi ja oli suurtes võlgades. Bush näiski arvavat, et Venemaa kuulab praegu tema epistlit samamoodi alandlikult naeratades nagu toona. Aga ei. Tänu nafta hinnale on Venemaa juba ise saamas laenuandjaks. Demokraatia võib seal alla käia, inimõigused kitseneda jne aga väita, et Venemaa tervikuna nõrgeneb, on soovmõtlemine. Kõikidele Jukostele vaatamata see majandus hoopis tugevneb.

Võib oletada, et Bushil on praegu Venemaad rohkemgi tarvis kui vastupidi. Tõsi, esmajoones partnerina võitluses terrorismi vastu. Ameerika pole vähimalgi määral huvitatud sellest, et Venemaa ülemäära tugevneks. USA on maailmavalitseja. Kui kauaks, ei tea, aga on igati loomulik ja loogiline, et ta tahab seda olla nii kaua kui võimalik. Külma sõja lõppedes sai ta Venemaa kui konkurendi jalust ära ning miks ta peaks tahtma, et too tagasi tuleks? (Sama kehtib perspektiivselt ELi kohta). Seevastu Putin tahab 15 ? 20 aasta jooksul Venemaast uuesti ülivõimu teha. Putin pole ju kommunist, vaid natsionalistlik autoritaarne valitseja. Mida mõtleb Venemaa ülivõimu all, missugune riik ta tahaks olla, see on ebaselge, aga ta tahab. Täpselt nagu paljud noored tahavad olla kuulsad, teadmata, mis alal.

Kui vähe paistab Venemaa aga Ameerikast hoolivat, näitab kas või see, et kohe pärast presidentide kohtumist sõitsid Moskva ametimehed Teherani, et allkirjastada leping tuumareaktorile kütuse tarnimiseks.

 

Kokkuvõtteks

 

Ühelt poolt vaadates ilmnes ka äsjasest visiidist, kui erinevad on praegu Ameerika ja Euroopa. Kui Bush rääkis Brüsselis ühistest väärtustest, siis miks ta ei maininud neidki väärtusi, millele ta rõhus oma valimiskampaanias? Hea küll, perekond ja muu konservatiivne värk, võib-olla see ei sobi sihukesele visiidile. Aga kas ta lõpetas kordki oma kõne, et ?God bless Europe and America!?? Ei mitte.

Teoselt poolt vaadates tuleb tõdeda, et otsustamaks, kui head või halvad on kellegi suhted, peaksime käsitlema maailma tervikuna. Seal on suured tegijad ja mõned, kes nendeks saamas (Hiina, India, Brasilia). On ütlemata selge, et ei leidu kaht, kelle vahel oleks ligilähedaseltki nii palju ühist ja sarnast kui Euroopal ja Ameerikal ? ükskõik kui kiiresti nad ka teineteisest mentaalses mõttes eemale triiviksid. Seepärast on transatlantilise täiskonflikti mõte absurdne.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming