Suurvisiit Euroopa palatisse II

Mihkel Mutt

Hiinale relvamüügi embargo tühistamise tagamaad on majanduslikud. Sellest on saamas uus peamine transatlantiline tüliõun. Embargo kehtestati mäletatavasti pärast 1989. aasta Tiananmeni veresauna. Hiina ütlebki, et see on külma sõja jäänuk. Eurooplased väidavad, et embargot on niikuinii pidevalt rikutud. Senini on Hiinale relvade peamisteks müüjateks olnud Venemaa (SIPRI andmeil on Moskva müünud hävitajaid, allveelaevu, rakette jms 13 miljardi dollari eest) ja Iisrael. (Viimast on raske mõista, pidades silmas sõbrasuhteid Ameerikaga. Ja mida Iisrael Hiinale enim müüb? Mehitamata luurelennukeid!) Aga on ka kindlaks tehtud, et Hiinal on õnnestunud osta näiteks lennukimootoreid Briti Rolls-Royce?ilt ja Ameerika Allisonilt.

Eurooplased väidavad veel, et mõne aja pärast oleksid hiinlased niikuinii võimelised soovitud militaartehnikat ise valmistama, nii et milleks lasta hüval tehingul luhta minna? Embargo tühistamine olevat eeskätt hea tahte akt, viimaste tõkete kõrvaldamine Euroopa-Hiina suhtluses. Peking on andnud mõista, et on valmis pöörama neis suhetes uue lehekülje ja mineviku unustama. Näiteks seda, et Prantsusmaa müüs tosina aasta eest Taiwanile Mirage?i hävitajaid. Igatahes Prantsuse relvaeksperdid sõidavad praegu Hiina vahet.

Ameerika pole selle kõigega vähimalgi määral nõus. (Ma kasutan Euroopa ja Hiina mõistet teadlikult täismahus. Sest kui näiteks Iraagi sõja küsimus lõhestas Ameerika poliitilise avalikkuse, siis embargo suhtes on demokraadid ja vabariiklased ühel meelel.) Esiteks ei pädevat jutt soovitud relvade kaitseiseloomust, kuna keegi ei ähvarda Hiinat. Hiina ei taha Euroopast osta tavarelvastust, vaid kõrgtehnoloogial põhinevaid süsteeme, millest mitmed on valminud koostöös Ameerikaga. Uue tehnoloogiaga varustatuna esitaks Hiina väljakutse USA relvajõududele ja kõigutaks viimase domineerivat rolli Vaiksel ookeanil: See aga rikuks praegust habrast tasakaalu regioonis. Seoses sellega tuletaks meelde, et Hiina reaalsed kaitsekulutused (peidetuna vanal heal viisil mitmesugustesse teistesse eelarveridadesse) on 50 ? 70 miljardit dollarit, (ametlikult ainult 30 miljardit), mõnedel hinnangutel kuni kolm korda suuremad. Ameerika kaitsekulutused on 2005. aastaks 500 miljardit .

Washington väidab, et Hiina tahtvat järjest rohkem võimu, mille saavutamiseks polevat välistatud ka sõjaliste vahendite kasutamine. Kokkuvõttes takistavat embargo tühistamine hiina ühiskonna demokratiseerumist ? paljud Tiananmeni sündmuste ajal arreteeritud istuvad siiani vangis. Ühelt poolt ei ole Hiina kogu oma ajaloo vältel ise kedagi rünnanud, teiselt poolt on ta tõesti praegu oma niihästi suhtelist kui absoluutset sõjalist võimsust kõige kiiremini kasvatav riik maailmas.

 

Asi on Taiwanis

 

Ent kuidas ka ei vaataks, otsest sõjakära võib ennustada ikka ainult seoses Taiwaniga. Kuigi Hiinas on vahetunud juhtkonnad ja ideoloogilised platvormid, on seisukoht Taiwani suhtes püsinud muutumatuna või isegi jäigem. Seda väljendab ka neil päevil Hiinas vastu võetud seadus, mis lubab Taiwani rünnata niipea, kui see teeb mõne sammu ametliku iseseisvumise suunas. Muide, Hiina ei pruugi otseselt rünnata. Ta võib näiteks kehtestada Taiwani suhtes mereblokaadi. Ehkki vastavalt 1979. aasta Taiwani suhete aktile loeb USA ka seda ?ohuks rahule ja USA tõsise mure allikaks?. Ameerika suhtumine on teadlikult udune. Kuigi ameeriklased tunnustavad ?ühe Hiina? doktriini, ei kattu selle interpreteering Pekingi omaga. Viimane näeb selles kui Hongkongi-taolist ?üht riiki, kaht süsteemi?, USA käsitleb aga eeskätt rahvusvahelise tunnustatuse aspektist ega õhuta kuidagi Taiwani iseseisvust de iure. Ameerika ei saa Taiwanist praegu loobuda, isegi kui tahaks, sest on ta ju vabaduse ja demokraatia kaitsmise oma lipukirjaks teinud.

Aga just siit võivadki tulevikus probleemid hargneda. Sest kuidas ja milleks Taiwan õieti tekkis? 1949 taandusid sinna kodusõjas Mao Punaarmee käest lüüa saanud Guomindangi väeosad. Mao esindas kommunistlikku ideoloogiat ja Ameerika hakkaski Taiwani kaitsma kui antikommunistlikku saareriiki (see ei lugenud, et veel 1990. algul oli Taiwanil üheparteiline totalitaarne ühiskond). Muidugi ei ole Hiina veel kaugeltki vaba maailm. Poliitilises elus on kompartei täiesti olemas. Aga siiski on riigi ideoloogiline terviktase lahjenenud. 2002. aastast peale on KPsse hakatud jõudsalt võtma ärimehi, kellest parteipilet on umbes kolmandikul. Kommunistid-miljonärid! Ühel heal päeval peab see nii või teisiti hakkama mõjutama KP olemust. Analüütikute arvates säilitab see oma identiteedi veel umbes 30 aastaks. Mis saab siis? Võib-olla ongi Singapuri variant ülim, milleni Hiinas demokraatia alal üldse kunagi jõutakse? Aga kas siis Singapur on kommunistlik? Sõnaga, mis kaalutlustel ja argumentidega USA Taiwani tulevikus kaitseb, kui toda ei ähvarda enam kommunismioht? Muidugi tahab seni iseseisvalt elanud riik oma privileegi pikendada. Kas Ameerika leiab selle olevat aga piisava ettekäände, et pingestada suhteid Hiinaga? Sest kuigi Ameerikal ja Hiinal on nüüdki rohkesti majanduskontakte, võiks neid just Ameerika edu seisukohalt rohkem olla. Maailma majandusringkondades juurdub järjest enam arvamus, et kes tahab olla tulevikus tegija, see peab praegu Hiinas jala ukse vahele saama.

 

Majanduslikud huvid

 

Euroopa ei varja, et neid tal on, ja rohkemgi kui relvi tahab ta Hiinale müüa kõike muud, parfüümidest autodeni. Majanduse ja kaubanduse promomine toimub kõige kõrgemal tasandil. Schröder käis ja avas seal hiljuti Mercedese tehase ning sõitis sakslaste ehitatud ülikiire rongiga. Muide, ta on käinud Hiinas kuue aasta jooksul kuus korda. Ja just Bushi visiidi ajal tuuris seal Inglise rahandusminister Gordon Brown (avades Shanghais inglise jalgpalli meistriliiga Premier League?i hiinakeelse veebikülje). See on kõnekas. Sest kui enamikus transatlantilistes tüliküsimustes on Inglismaa olnud Ameerika poolel, siis Hiina puhul on ta Euroopa paadis. Ehhki see võib olla taktikaline kaalutlus, Blair peab vajalikuks demonstreerida oma euroopameelsust. Aga siit võib jamasid tulla. Näiteks firma BAE Systemsil, Briti suurimal militaartootjal, on rohkem kui viie miljardi eest tellimusi ameeriklastelt, see on Pentagoni suuruselt 12. tarnija. Firmal on Ameerikas 30 000 töötajat. Kui embargo tühistamine seab need töökohad löögi alla ? ja miks ei peaks see juhtuma ? siis võib arvata, et Inglismaa läheb Ameerika poolele üle.

Ka saksa-prantsuse kontsern EADS ning enamik teisi euroopa ?relvaseppi? peaksid plusse ja miinuseid hoolega kaaluma. Ometi on Hiinaga koostöö tegemiseks väga võimsaid stiimuleid. Needsamad EADS ja BAE Systems on nimelt ka ?Airbusi? konsortsiumi omanikud. Hiina Lõuna Lennuliinide Kompanii tellis hiljuti viis uut supermudelit A380. Hiina tellimustel võib olla otsustav tähtsus ülilennuki edukusele. Asjata pole Chirac isiklikult viimastel aastatel kaks korda Hiinas Airbusi promomas käinud. Põhikonkurent on muidugi ameeriklaste Boeing

Euroopa püüab Ameerikat rahustada, et nad hakkavad väga hoolikalt jälgima, mida hiinlastele müüvad, ja kooskõlastavad seda ameeriklastega. Viimased seda ei usu. Nad heidavad eurooplastele ette, et nood toovad õilsad printsiibid ohvriks madalatele kommertskaalutlustele. Euroopa ei nõudvat Hiinalt midagi enamat (kas või näit intellektuaalse omandi kaitsmise tõhustamist). Chirac pole oma Hiinas peetud kõnedes maininud inimõigusi. Ülal öeldu valguses on natuke variserlik süüdistada ameeriklasi selles, et nad läksid Iraaki üksnes huvist nafta vastu. Aga samuti ei saa päris tõsiselt võtta Ameerika retoorikat Hiina ohust, mida Euroopa praegune käitumine mahitavat. Materiaalsed huvid on kõikidel.

 

Hiina tõus

 

Kui kellelgi on praegu põhjust kõhedust tunda, siis ilmselt Jaapanil, kelle okupatsioonist on Hiinal kibedad mälestused. Nüüd peab Jaapan nägema, kuidas konkurent silme all kosub ja näiteks kogutoodangult arvatavasti 10 ? 15 aasta pärast mööda läheb. Jaapan tegi hiljuti USAga ühisavalduse, mis määratles rahu Taiwani väinades kui ühise strateegilise huvi. Nimelt liiguvad sealtkaudu Lähis-Ida naftatankerid. Jaapani julgeoleku jaoks on see tähtsuselt teine küsimus pärast Põhja-Korea võimalikku tuumarelva. Hiina ründas mainitud avaldust raevukalt kui häbematut sekkumist siseasjadesse. Mõned allikad väidavad, et Jaapan ei pea eurooplaste embargo tühistamist fait accompli?ks ning loodab avaldada diplomaatiliste kanalite kaudu survet, et Prantsusmaa jt ka Jaapaniga konsulteeriksid.

Hiina tahab kindlasti ülivõimuks saada ja saabki, aga see käib tal eeskätt majanduse kaudu. Hiinal tekib lähitulevikus nii palju probleeme, et tal lihtsalt ei jätku aega maailmaga sõdimiseks, isegi kui ta tahaks. Nimetagem vaid ühte ? rahvastikku. Hiina on jõudnud oma piirideni ja ragiseb õmblustest. Tal on järjest enam tegemist, et end ära toita, joota ja majutada. Kui me räägime rahvastiku vähenemisega kaasnevatest ohtudest, peame silmas eeskätt Euroopat. Aga veel jubedamalt võib ?demograafiline viitsütikuga pomm? lõhkeda Hiinas. Sealne rahvastik on tohutu, aga juba mõnda aega on lubatud üks laps perekonnas (külades kaks). See tähendab, et sealgi jõuab kätte hetk, kui ühelt poolt massiliselt pensioneerutakse, teiselt poolt aga pole noori, kes maksaksid sotsiaalmaksu.

9.III

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht