Tõde on alati seotud objektiivsusega

Daniel Cohnitz

Intervjuu filosoofiaprofessor Wolfgang Spohniga Professor Wolfgang Spohn kuulub saksa kaasaegse filosoofia ning rahvusvahelise teadusfilosoofia kõrgliigasse. Sündinud 1950. aastal, õppis ta filosoofiat, loogikat, teadusteooriat ja matemaatikat Müncheni ülikoolis, peaasjalikult Wolfgang Stegmülleri juures, kes väärib meelespidamist ka seetõttu, et tõi Saksamaale tagasi analüütilise filosoofia, mis natside tõttu Ameerikasse tõrjuti. Stegmülleri instituudis promoveerus Spohn 1976. aastal tööga otsustusteooria alustest. 1984. aastal järgnes habiliteerumine tööga põhjuslikkusest. Spohn oli filosoofiaprofessor Regensburgi (1986–91) ja Bielefeldi ülikoolis (1991–96), 1996. aastast juhatab ta teadusfilosoofia õppetooli Konstanzi ülikoolis. 2002. aastast peale on ta Saksa Teaduste Akadeemia Leopoldina liige, 2005–07 kuulus ta Teadusfilosoofia Assotsiatsiooni juhatuskolleegiumi, 2006. aastast on ta Saksa Analüütilise Filosoofia Seltsi asepresident. Tema uurimisvaldkondadeks on tunnetusteooria, teadusfilosoofia, metafüüsika ja ontoloogia, filosoofiline loogika, keele- ja vaimufilosoofia ning praktilise ratsionaalsuse teooria, eriti otsustusteooria ja mänguteooria.

Kuidas jõudsite filosoofia juurde ning millised filosoofid on teid eriti mõjutanud?

Matemaatikas olen alati tugev olnud, filosoofia pakkus mulle jätkuvalt huvi pärast religioonist loobumist. Nõnda lugesin kuueteistkümneaastaselt Wolfgang Steg­mülleri raamatut “Hauptströmungen der Gegen­wartsphilosophie”, iseäranis selle IX peatükki Rudolf Carnapist ning Viini ringist. See filosoofia vorm haaras mind tollal ning sellest ajast peale ei ole see mind enam lahti lasknud. Pärast seda olen ma paljudelt filosoofidelt palju õppinud, siiski peaksin kolmanda nimena mainima esmajoones David Lewist, kelle ületamatud analüütilised võimed on mulle olnud jätkuvaks väljakutseks.

 

Olete Konstanzis juhendanud meie filosoofilist järelkasvu ning osalesite hiljuti Tartus saksa-eesti tõeteemalises töötoas. Milline mulje on teile seejuures jäänud eesti filosoofiaharidusest?

Tartu filosoofiaharidust ma otseselt ei tunne. Kuid ma tajun eesti filosoofiastseeni  noore, elava ning rahvusvaheliselt väga avatuna. Konstanzis promoveeriti meil tänavu kaks Tartust pärit eesti doktoranti summa cum laude. See tähendab, et need doktorandid on endale seadnud rahvusvahelised kvaliteedistandardid ning et nad neile ka vastavad. See võimaldab teha väga positiivseid järeldusi Eesti filosoofiahariduse kohta.  

 

Eesti filosoofiahariduse üheks puudujäägiks, mida me sel aastal püüdsime korvata doktorantide suvekooliga “Formaalsed meetodid filosoofias ja lingvistikas”, on ebapiisav väljaõpe formaalsete meetodite nagu näiteks formaalse loogikas vallas. Kui suurt osa peaksid need täitma üldises filosoofiastuudiumis?

Filosoofiastuudiumis on teatav formaalsete meetodite aluspõhi kindlasti kohustuslik. Lõppude lõpuks on loogikat õpetatud juba vanade kreeklaste ajast saati ning tänapäeval, eriti selle kaasaegsel kujul, on see filosoofia tuumikvaldkond. Kuid väga laialdaselt ei peaks formaalsed meetodid olema kohustuslikud. See on viimaks eelsoodumuse küsimus ning pole mõtet sellega piinata neid, kel see eelsoodumus puudub. Ka ilma formaalsete meetoditeta saab olla hea filosoof.

Tähtsaim küsimus on see, kuidas saaks hästi toetada neid, kel on selleks kalduvust ja annet. Formaalseid meetodeid ei õpita selgeks ju kahe või kolme kursusega. Nad on mitmekesised ning tungivad süvitsi; masendaval kombel ei leidu isegi Saksamaal enam tegelikult kohta, kus neid saaks laiaulatuslikult õppida, nõnda spetsiifilist õppekava ei saa me endale lubada. Ikka veel on parim aseaine matemaatika õppimine. Kuid tuleb olla ettevaatlik – tõeliselt filosoofilisi kvaliteete seal vaevalt et õpitakse.

 

Millist rolli mängivad formaalsed meetodid teie töös? Ning millisena näete ise selliste meetodite olulisust filosoofiale?

Minu filosoofilises tegevuses on formaalsed meetodid kesksed. Siin langevad ühte eelsoodumus ning veendumus. Arvatavasti olen selles suhtes äärmuslik. Seejuures püüan ma aga igal juhul vältida formalistlikkust, s.t formaalsete küsimuste uurimist nende endi pärast. Igasugune sageli keeruline ning vaevanõudev formaalne uurimus peab olema täielikult filosoofiliselt motiveeritud ning viima filosoofia jaoks oluliste tulemusteni. Formaalsed meetodid üksi meid kindlasti õndsaks ei tee; need asuvad filosoofilise protsessi lõpus, mitte selle alguses. Sellest hoolimata pean ma neid väga oluliseks.

Filosoofiat saab küll käsitleda arvamuste kirju turuväljakuna, mis kätkeb nii mõndagi inspireerivat, mõjukat ja õnnestavat. Ometi mõistame meie, filosoofid, endid õigupoolest tõeotsijatena. Tõde on alati seotud objektiivsusega. Ning siin asume alatiselt võitlusse keelega: me võitleme selle eest, et tuua oma pahatihti abstraktsete, pealiskaudsete ning puhtmõisteliste probleemide käsitlusse kontrollitavust ning järelekatsutavust. Kehvad filosoofid on arendanud žargoone ning salakeeli. Head filosoofid on igaüks omal kombel jõudnud välja kontrollitava keele juurde. Mõistagi leidub kõige rohkem vahepealseid varjundeid.

Formaalsed meetodid on lihtsalt üks väga hea, kuid mitte ainus, vahend meie filosoofilise tegevuse kontrollitavuse otsustavaks parandamiseks. Siin pole enam kohta tüssamisele ega soperdamisele, pole varjatud mitmetähenduslikkust ega arutluslünki. Seal, kus saab kasutada formaalseid meetodeid, annan neile oma õnnistuse. Kus nad aga muutuvad eesmärgiks iseeneses, läheb kindlasti filosoofia kaotsi.  

 

Millised on teie meelest olulisimad probleemid, mis kerkivad esile meie kaasaja teoreetilises filosoofias?

Teoreetilises (ja ka praktilises) filosoofias on nii palju põnevaid küsimusi, liigagi palju pisikese aju ning lühikese elu jaoks. Filosoofia juures on kummalisim aga see, et pea ühtegi filosoofilist probleemi ei ole tõeliselt lahendatud, kõik suured küsimused on jäänud filosoofide töölauale. See ei tähenda, et filosoofias puuduksid edusammud; võimalikke vastuseid rikastatakse, täpsustatakse ja seostatakse üha edasi ning need loovad paeluva intellektuaalse maastiku. Kuid lõpuks peab iga filosoof Sisyphose filosoofilist kivi jälle päris algusest ning iseseisvalt mäkke veeretama.

Teoreetilise filosoofia keskmes on nagu varemgi ontoloogia ja metafüüsika, tunnetusteooria, keele- ja vaimufilosoofia. Kuid just filosoofia ja peaaegu kõikide teiste teaduste piirialadel on esile kerkinud äärmiselt huvitavaid probleemi- ja töövaldkondi, millele ma sooviksin rohkem tunnustust ja toetust nii filosoofia kui ka palju mõjukamate üksikteaduste poolt.

 

Mille kallal praegu töötate?

Vaevalt et vastus teid üllatab: paksu raamatu kallal formaalsest tunnetusteooriast, kus ma nii täielikult kui võimalik arendan välja kõikehõlmava alternatiivi tõenäosusteooriale, mis tänapäeval ei läbi mitte ainult kõiki teadusi, vaid ka tunnetusteooriat. See on minu mõtteid vallanud juba 25 aastat, nüüd tahan ma viimaks selle töö lõpule viia.

 

Humanitaarteadused ning eriti filosoofia on tänapäeval üha kasvava surve all tõestada enda ühiskondlikku olulisust. Kas usute, et filosoofia peab sellele survele järele andma? Kas filosoofia on ühiskondlikult oluline?

Viie aasta eest arvutasin ma välja, et Saksamaa kulutab aastas umbes 70 miljonit eurot oma akadeemilise filosoofia peale, seega vähem kui ühe euro elaniku kohta. Suurusjärk kehtib kindlasti. Ma ei tea, milline on suhe Eestis. Selliseid arve silmas pidades ei taju ma eriti suurt survet. Meie tegevus, mis meie hinda õigustab, on igal juhul märksa väärtuslikum kui samamoodi kallihinnalise hävituslennuki Eurofighter tegevus.

Ma pean humanitaarteadustele rakendatavat õigustussurvet täiesti kontraproduktiivseks. Me asume juba niigi suurel määral mitmekülgse kontrolli ja püsiva töösurve all; enam ei leidugi laisku või tõepoolest kehvasid kolleege ning kui arvestada meie mitmekülgseid saavutusi hariduse, õppe- ja uurimistöö vallas, ei tohiks neid samuti palju olla. Peale selle pean ma ebaõiglaseks, et meie teadususkne ühiskond ei päri aru, kui palju maksavad need paljud mõttetused, mida produtseeritakse ka loodusteadustes, meditsiini ja tehnika vallas. Seal kulutatakse kiiresti pool miljonit eurot mõne ebaõnnestumise peale. Olulisuse küsimuse saab seal püstitada niisama suure õigusega.

Vaim on produktiivseim, kui ta vabaks lasta. Väikeses plaanis teab seda igaüks oma igapäevase kogemuse põhjal ning see kehtib ka suures plaanis meie akadeemilise elu organiseerimise kohta. Et see arusaam valitsevaks saaks, on tarvis kahtlemata heaolu, kuid ka kultuuri ja vabadust.

 

Eestis üritatakse ka filosoofias teadustulemusi objektiivselt hinnata seeläbi, et kvaliteedinäitajad võetakse üle loodusteadustest. Filosoofi teaduslikku väärtust mõõdetakse niisiis sellega, mitu artiklit ta on avaldanud “current contents”-ajakirjades või kui sageli on teda sellistes ajakirjades tsiteeritud. Humanitaarteadlased on seda süsteemi sageli seepärast kritiseerinud, kuna nad on seisukohal, et artiklitel on humanitaarteadustes raamatupublikatsioonidega võrreldes täiesti teine staatus – loodusteaduste kvaliteedikriteeriume ei saa pidada niisama lihtsalt üldkehtivaks standardiks. Kas peate seda kriitikat õigustatuks? Kui jah, siis kuidas näeks välja parem süsteem humanitaarteadlaste kvaliteedi kindlakstegemiseks?

Ma leian, et see küsimus on väga keeruline, ning mul puudub sellele hea lahendus. Kohalike tegelaste või kutsekomisjonide subjektiivsete ja kontrollile allumatute otsuste ajad on tõepoolest ümber, tänu jumalale. Teiselt poolt on mind majanduse, füüsika või psühholoogia valdkonna kutsekomisjonide välisliikmena korduvalt šokeerinud see, kui armutult juhindutakse üksnes publikatsioonidest eelretsenseeritavates ajakirjades, mille paremusjärjestus on ilmselt ühemõtteliselt selge. Mu sealsed kolleegid ütlevad mulle, et vaatamata eelretsenseerimise süsteemi puudustele paremaid kvaliteediindikaatoreid lihtsalt ei olegi. Võib-olla see ongi nii. Kuid, olnud 14 aastat Erkenntnis’e, ühe rahvusvaheliselt juhtiva filosoofilise erialaajakirja vastutav väljaandja, tunnen ma väga täpselt eelretsenseerimissüsteemi tinglikkust, vähemalt filosoofias, ning ei saa seda teiste erialade praktikat filosoofia puhul kuidagiviisi heaks kiita. Raamatute kvaliteedikontroll on jälle palju nõrgem; tõelist kaalu on üksnes rahvusvaheliselt juhtivate kirjastuste nagu näiteks Oxford University Press väljaannetel. Sellepärast ei oleks samuti õige raamatuid headest artiklitest automaatselt kõrgemalt hinnata. Nõndanimetatud paberimäärija ei ole minu meelest filosoofias sugugi positiivne tegelane. Tsiteerimisindeksite väärtus filosoofias ei ole mulle lõpuks kuigi ilmne. Ma ei ole näinud veel ühtegi tõeliselt usaldusväärset indeksit, kuid ehk olen ma liiga halvasti informeeritud. Ma oletan, et “normaalse” filosoofi tsiteeritavus pole eriti muljetavaldav ning et see kõigub juhuslikult ja on märkimisväärne ainult suurte nimede puhul, kelle tähtsus on niigi teada. Kui veel korrata, siis Google Scholar on minu meelest vägagi küsitav. Sealsed 1000 sissekannet oleks ühe filosoofi jaoks absurdselt palju. Kuid kas keegi on võtnud ette vaeva kõik need 1000 sissekannet läbi klikkida? Väga ruttu kohatakse silmatorkavaid sissekandeid, mida saab pidada ainult juhuslikeks ning eksitavateks. Filosoofilise kvaliteedi hindajad seisavad tõelise dilemma ees.

“Mõistev erapooletus” tundub mulle sobiva märksõnana. Kus iganes on tarvis midagi hinnata – olgu see kandidaat ametipostile, osakondade paremusjärjestus jne –, peavad osalema või tulemust mõjutama retsensendid, kelle otsustuste ning kompetentsuse kohta on teada, et nad suhtuvad hinnatava isiku või institutsiooni tugevatesse külgedesse mõistmisega, aga neil pole kõnealuses asjas mingeid huvisid, nad ei lähtu mõne kandidaadi puhul isiklikest huvidest ega ole vaatlusaluse osakonna suhtes erapoolikult meelestatud jne. Ma olen mõnda sellist võrdlemisi ideaalset retsensenti kohanud ning neile kuulub minu ülim austus. Kuid ma olen teadlik, et see on ideaalpilt. Selliseid ei ole palju ning need vähesed on enamasti nii koormatud, et nende otsustusvõime seetõttu märkimisväärselt kannatab (see on tõsiasi, mida  need hindajad sageli ei märka). Muidugi tuleb ka sellel tasemel pidevalt ette inimlikke eksitusi.

Siiski ei tule mulle midagi paremat pähe. Kõik asjaosalised peaksid pingutama õiglase ja kompetentse hindamisprotsessi nimel, muud huvid tuleb selle kõrval alla suruda. Ka siis on tulemus sageli juhuslik, subjektiivne ning kritiseeritav. Kuid keegi ei saaks siis näidata mõnda silmanähtavat viisi olukorra parandamiseks. Ning see oleks juba märkimisväärne tulemus.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming