Täisväärtuslik eestikeelne elu ja kuidas seda lõpetada

Krista Kerge

  Aastaid tagasi tekkis diskussioon, kas akadeemiline elu peab olema eestikeelne. Tõusis püsti värske üliõpilane Jürgen Rooste ja ütles, et kogu küsimus on püstitatud valesti: kui inimene Eestis ja eestlaseks sünnib, siis ta lihtsalt on eestlane ja seda ei saa kahtluse alla seada mitte mingisugusel vaimsuse tasemel.

Tal on tuhat korda õigus, kuid midagi enesestmõistetavat kultuuri keelsuses ei ole. Selleks, et üks keelekeskkond suudaks mõelda ajakohaselt ning püsida maailma tunnetusviiside-mõttearengutega enam-vähem sünkroonis, peab see keel olema üldhariduse keel, avaliku elu ja avaliku meedia keel ning vahendama kõiki kultuuriliselt olulisi valdkondi. Moodne ehk kaasaegne on see kultuur, milles uued arusaamad jõuavad piisava kiirusega kooli – või ajakirjan­duse ja igapäevaelu kaudu tegelikkusse (nagu see majanduse, rahanduse, tervise, õiguse vm puhul on sage).

Tegelikult tekib suurem osa alus- ja rakendusteadmisi ning moodsat elutunnetust peegeldavat kunsti mujal. Kohaliku vaimueliidi, teaduse, hariduse jt kultuuriinimeste ülesanne on neid(ki) oma keelekeskkonda vahendada. Näiteks lingvistika ja kirjandusteadus kui maailmateadused arenevad niikuinii, eestlase võrreldav panus sinna ei pruugi olla suurem kui meie rahvaarvu suhe inglise keele kõnelejate omaga. Eesti keeleteadus ja kirjandusteadus peavad olemas olema siin, praegu ja homme. Nii juhtubki, et suurepärase ajakirjatoimetaja panus eesti kirjandusmõtte arengusse võib sellise vahendamise ja eesti keeles edasimõtlemise tulemusena olla märksa suurem kui selle-teise keele või kirjandusvaldkonna professorite A, B ja C oma Tallinna või Tartu ülikoolis.

Veel suurem tähtsus on sellel, mida ja kui hästi Varrakus, Vagabundis vm heas kirjastuses tõlgitakse, mida ja kui hästi meie ülikoolides õpetatakse, kui hästi kõike seda avalikkuses teadvustatakse jne. Tuleks endalt küsida, miks on Akadeemia nii paljude ainekavade kirjanduses aukohal või miks suunab ülikool noori Vikerkaart lugema. Akadeemik Õimu järele küsitakse igal lingvistika maailmafoorumil, kuid tema panus eesti kultuuri ei ole selles, kui palju ja mida ta välisajakirjades on avaldanud, vaid selles, et ta on kirjutanud eesti keeles kaks kõigile kättesaadavat raamatut kaasaja keeleteadusest; et tal on arvestatavalt jätkunud innustavat soojust luua Tartu ülikoolis üldkeeleteaduse, kognitiiv- ja arvutuslingvistika koolkon(na)d ning kirjutada Akadeemias või Keeles ja Kirjanduses jm artikleid, mis hoiavad eesti keeleteadusliku mõtte tänapäevase. Kui tema rohked õpilased teevad sama, siis oleme veel kaua mäel. Ent nendegi mõtte arengul peab olema muuhulgas eestikeelne väljund.

 

 

Õpetamine kui mõttesurm

 

Kui noor inimene avastab, et emakeele keskkond ei suuda ammendada tema vaimseid vajadusi, siis ta vahetab keelt. Järelikult peab keel kui toimeatribuut suutma mõtteruumina areneda. Sellele pannakse alus koolis – kuidas me keelest ja tema toimimisest oskame mõelda, kuidas keele toel tegutseda.

On täiesti uus aeg, kus keeli ei ole tegelikult võimalik lahutada ja emakeele mõiste on muutunud, sest koolieelikud (osa juba ülikooli jõudnud) kasvavad mitmekeelses keskkonnas, omandavad emakeele paralleelselt inglise, saksa jm keeltega. Keel jm kogemus arenevad moodsas arusaamas käsikäes: inimene omandab mingeid teadmisi teatud keele toel, mõtteaine on seotud eri keeltega ja samast ainest räägitakse mitme keele sõnatüvedega opereerides – noor räägib suure tõenäosusega paljudest asjadest ka emakeeles võõrkeelte toel.

Kui mõistel ei ole kõneleja teadvuses eestikeelset tähistajat, siis ei jää jutt rääkimata, sest sõna-väljendi saab laenata keelest, millega kõneaine meie teadvuses seostub. Lisaks on infoajastu, mis tähendab, et laiapõhjaline arusaam maailmast ongi haruldus ning kogu terminoloogiat eestipärastada ei ole võimalik. Muidugi on omaterminite normaalne osatähtsus oluline selleks, et koolijütsil oleks õpikust ja lehelugejal asja tuumast lihtsam aru saada. Eesti sõnal on meie kogemuses mingi kimp tähendustunnuseid, mingid arusaamad. Sellele arusaamise algele on asja teaduslikku vm täpset külge lihtsam toetada kui võõra sõna sisu ja seoseid nullist omandada. Ometi ei saa mööda vaadata, et arusaamad sellest, mis on emakeel ja kuidas see toimib, pole ammu enam ühesed. Kõige väiksem tähtsus keelega toimetulekus on sellel, mida kohati väga ületähtsustatakse: et meie komad oleks seal, kus teistele meeldib, või et Rooma ja araabia number kirjutataks eri moodi (mõelgem sellele, et inglise keeles kirjutades teeme vigu nii ehk teisiti ja seal ei ole küsimus õigekirjas, mida saab alati kontrollida).

Terminikorraldus, sõnaloome, õigekeelsus on seega oluline, et säilitada hajusate teadmistega ühiskonnas ühtne avaliku suhtluse keelevorm. Ometi on kõige tähtsam keeleteadlikkus, inimese arusaam sellest, mida ja miks ta tekstidega teeb või milleks on omasõnu (kaasa)mõtlemise vahendina vaja.

Paraku on võimulolijad suure jõuga püüdnud suruda põhikooli niisugust (loe: ainsat kohustuslikku) õppekava, kus eesti emakeele tulemusena mõõdetakse piinlikult just elementaarseid asju, nagu interpunktsioon, algustähe õigekiri või kokku-lahkukirjutus ja tekstiliigina koolikirjandit. Samas on Eestis viie aasta eest suisa mõõdetud, et eesti keele õpetajad – küll vene koolide omad, kuid suuresti veel tavalise varasema eesti filoloogi haridusega eestlased – kirjutavad ise asjalikku teksti koolipoisihindele. Nad ei oska komponeerida ega ette antud jooniste-tabelite järgi üldistada. See uurimus oli küll nendesamade vene kooli õpetajate täienduskoolituse aluseks mõeldudki ja neid on ammu edasi haritud; vene koolides nõuab mitmekesise kirjutamise oskust ning kõigi osaoskuste tasakaalustatud arengut eesti keele ainekava, seal on Phare toel moodsad õpikud jne. Kui nüüd eelnõu seisus õppekava sellisena kooli peaks minema, siis on meie tulevik, et asjalikult kirjutavad ja kuulavad, vahendavad ja suhtlevad ainult vene koolide lõpetajad. Ehkki uue õppekavaga kadumisele määratud tekstiõpetus on 10 aastat koolide kavas olnud, fetišeeritakse õigekirja Eestis edasi. Juba praegu on TÜ dotsent Maia Rõigas ja TLÜ kauaaegne dotsent Viivi Maanso tõdenud uut nähtust: lõpukirjandite hulgas sagenevad õigekeelsuslikult veatud, kuid muus mõttes sisutud tekstid, kus vigadeta kirjutatud laused ei pruugi midagi tähendada. Olen ka ise esmakursuslastelt seesuguseid töid saanud.

On selge, et andekad arenevad sõltumata koolist ja õppekavast, kuid eestlasi on liiga vähe, et nende eneseharimisele loota ja ülejäänute vaimu suretada. Kaudselt on siin “komade taga” veel üks number: noori eesti mehi on juba nüüd ülikoolis ja EV diplomiomanike seas üle kahe korra naistest vähem.

 

 

Teaduse mõõdupuud: teadlasi või õpetlasi?

 

On leitud veel teinegi tee eestikeelset vaimuilma ahendades vargsi suretada. Minu arvates on selge, et meie kultuuri pideva kaasajastumise tagab heade riigiülikoolide eestikeelsus ja kõikvõimaliku teabe eesti keeles avaldamine – s.o tasemel õpetamine JA tasemel kirjastamine, olgu raamatuna või veebis. Eeskuju on lähedal: kui maailmas on mingi uus mõtteviis, avastus vms, siis võite olla kindlad, et Soome uudised tutvustavad seda, teadlased kirjutavad sellest soome keeles ning aasta-paari pärast on ilmunud mitu raamatut, mis suunavad uut teavet soome keskkonnas rakendama (või on juba katsetanud). Loomulikult mõõdetakse sealgi nii baas- kui rakendusteadlaste tööd, kuid olla õpetlane ja mitte pelgalt teadlane on üks võimalus.

Eesti teadlaste tööle üritatakse nüüd kohaldada mõõdupuud, mille eest näiteks keeleteaduse rahvusvaheline akrediteerimiskomisjon juba mõne aasta eest hoiatas: siin peetakse tähtsaks ennekõike rahvusvahelise väljundiga teadust, aga see on humanitaarias väga kitsas ja arutu lähenemine. Iga kolme aasta kohta nõutakse eesti teadlaselt doktoritöö mahus rahvusvahelise levikuga uurimusi, olgu siis kolm võõrkeelset tuntud väliskirjastuse artiklit või üks võõrkeelne monograafia (ikka mujal avaldatud: meie ülikoolide kirjastused ei ole kõneväärsete nimekirjas). Isegi erialainimesi harivaid kirjutisi, mis omi uurimistulemusi ei sisalda, ei aktsepteerita enam kui väike protsent. Meie tulevased Õimud võivad siis olemata olla.

Eesti väljaannete osatähtsus pädevusnäitajates on minimeeritud, kui need ka asjakohase rahvus­vahelise tunnustuse on pälvinud akrediteerimisprotsessi kaudu, kus arvesse läheb pädev kolleegium, trükise ja selle artiklite põhjendatud funktsioon, eelretsenseerimine, viidete ajakohasus, võõrkeelsete resümeede olemasolu ja sisu jms, mille olemasolu korral väljaanne võetakse rahvusvahelistesse andmebaasidesse. Meil on selliseid eesti- ja muukeelseid väljaandeid, lingvistikas nt Keel ja Kirjandus, Emakeele Seltsi aastaraamat, Eesti Rakenduslingvistika Ühingu aastaraamat, Linguistica Uralica, Trames ja muudes teadustes omad. Paraku on ingliskeelsuse fetišeerimine nii suur, et meil püütakse eesti väljaannete vastuvõetavust mõõdikuna igati vähendada: needsamad jätkuväljaanded on jagatud kahte lehte ning nende tarvis on loodud mingi esmajärguliste kolmas järk vms (mida tulevikus töö tõhususe mõõtmisel tohib arvestada aeg-ajalt ja naa-atuke) ja üldine kolmas järk (mis ei tule arvesse). Eesti väljaannete staatuse nimestikku (uus-maakeeli national list of journals and series accepted for academic records) ministri määruses ei ole ning eelnõu, mille üle avalikult aru pidada, pole kuskil avaldatud.

Keegi on kohapeal otsustanud, et on ise meie pädevust arukam mõõtma kui rahvus­vahelised organisatsioonid ja komisjonid. Me igatseks (justkui ruudus) tagasi vene aega, kus eesti keele, kirjanduse ja ajaloo uurimusi aktsepteeriti vaid “rahvastevahelise suhtlemise keeles”. Oht on aga võrreldamatu: keelevahetus on teaduslikult tõestatuna just vabatahtlik ja nüüd algatatu seab kõik stiimulid, et eesti teadlane tunnetaks seda endale ainukasulikuna.

Üldse ei lähe siis edaspidi tööna arvesse kohalikud ülikoolide sarjad, ülikooli- ja kooliõpikud, aimeartiklid ja -raamatud vm avalikkuse kursishoidmine, uued loengukursused ega ettekanded siin või mujal. Kui aga ülikoolidel ja osakondadel – näiteks – pole oma sarju, siis ütleb järgmine rahvusvaheline akrediteerimis­komisjon, et me ei ole ülikoolid.

 

 

Head mõtted tulevad pealinnast

 

Igas lehes ja komisjonis võiksid professorid nõuda eesti kultuuri, sh riigiülikoolide ja teadusasutuste humanitaaralade ning noorte sellekohaste õpingute rahastamist. Selle asemel on Tallinna ülikool oma uue juhatusega eesotsas asunud ülikoole ja teadusasutusi alates omaenda õppejõududest alandama, kinnitades kõigepealt väärikate palgamuutused ja küsides nädal hiljem inimeste arvamust… teadusinfo süsteemi kohta. Samal ajal on TLÜ juba esitanud kogu eesti humanitaarvaldkonna (st ka mujal töötavate inimeste) pädevuse mõõtmisaluseks ülal kirjeldatud ühese mõtteviisi: eesti kultuuris on väärt töötama see, kes tegutseb inglise keeles või… jaapani keeles. Milleks meile eesti ajalugu, kultuuri- või kirjanduslugu või eesti keele grammatika. Ülikool on äriasutus: 80% riigiülikooli tudengeid maksab oma õpingute eest ise, selle massi harijad võivad vabalt leppida Eesti keskmise palgaga ja kasum jookseb. Kedagi ei huvita võrdlus, et Toronto ülikooli akadeemiliste kulude osatähtsus on eelarves 64% ja akadeemilised palgad üle 50% või et bürokraatia tõhusust mõõdab ülikoolides see, kui halduspoole palgakulu ei ületa 10–12% akadeemilistest (mitte üld-!) kuludest. TLÜs on värske rektori memorandumiga ideaaliks seatud vähendada 22protsendiline palgakulu (pool sellest bürokraatia palk) 10 protsendile ja oleme asunud oma mõtteviisi laialt propageerima, pakkudes omi mõõdupuid ka riigi teaduskompetentsi nõukogu tööprintsiibiks ehk riigi teadusraha jagamise aluseks.

Jah, maailma tippülikoolid ja Tartu seavad abi- ja täisprofessoritele tõepoolest ligilähedasi nõudeid (kuigi mitte kolme, vaid viie aasta kohta, mis on 60% väiksem koormus), kuid ärgem unustagem, et professorid ja abiprofessorid valitakse mujal maailmas kohale eluks ajaks ja nende sissetulek ei luba ka suhtelist võrdlust. Eestis on õppejõud niigi sotsiaalselt ebakindel: iga 3–5 aasta pikkuse valimisperioodi järel ametist prii. Töötame seejuures võimatult ja võimalikult palju ning üliõpilaste arv on igaühel õppeaasta kohta tõusnud sadadesse. Eestlasi lihtsalt ei ole kogu maamunal nõnda küllalt, et rahvusvaheline ja rahvuslik väljund saaks olla eri inimeste ülesanne ja viimane neist aatehullude “keskmiselt tasustatav (mitte)töö”. Seesama kogutöö tuleb ikka ära teha.

Jääb nentida, et (eestikeelse) kultuuri toimemehhanismid ei huvita juhtima tõusnud maailmakodanikke ja praegu kavandatavas peituvaid ohte ei näe tingimata läbi Eesti riigiametid. Justkui on, mille nimel ajusid ragistada. Ometi võiks eneseupitamisel, olgu isiklikul või parteilisel, olla mingi piir, kus vaim vaimu vastu ei astu. Poolsus on inimese mõtlemises paratamatu, kuid vaimsus nõuab avarust ja suuremeelsust. Iga meie on suurema meie osa ning tema sees on omakorda alati veel üks meie – ka ühes inimeses, kes oma eri rolle täidab. Ja ikkagi ei pea ta/me kõigega leppima.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming