Tõlkekirjanduse üldpilt on halb

Aili Künstler

Krista Kaer: Sageli saab eestikeelse teksti sõna-sõnalt inglise keelde tagasi tõlkida  Varrakus on kirjastatud palju tõlketeoseid, mis nõuavad tõlkijalt suurt sisulist asjatundmist ja stilistilist andekust. Olen kuulnud mitmelt poolt, et tahate põhimõtteliselt läbi ajada toimetajata.

Tõlkija ja kirjastaja Krista Kaer: Kõigepealt kardan ma, et need andmed või kuuldused on ekslikud. Otse vastupidi, kasutame tingimata toimetajaid. Mujal maailmas on küll selline praktika, et tõlkija vastutab ise oma teksti eest, Eestis seda päris kindlasti rakendada ei saa. Ja ma ei tea, kas see on päris õigustatud isegi tugevate tõlkijate puhul. Need kolleegid, kellega mina olen rääkinud, tahavad kõik, et nende töö vaataks keegi üle teise pilguga, sest töösse süvenedes oma vigu enam ei märka. Ideaalis peaks toimetaja olema võimeline tõlkija vead üles leidma ? ja mitte ainult õigekeelsuse suhtes, vaid ka kohad, kus tõlkija pole originaaltekstist õigesti aru saanud.

Raamatuid ilmub praegu ju tohutult palju. Kummast on tööturul suurem puudus, kas tõlkijaist või toimetajaist?

Õigem oleks vist öelda, et puudus on väga headest tõlkijatest ja väga headest toimetajatest. Mõlemad ametid nõuavad aega, õppimist ja süvenemist. Praegune kiire aeg seda ei soosi.

Kust leiate heal tasemel tõlkijaid? Kas pedagoogikaülikooli tõlkekeskus on Var­rakule tõlkijaid andnud?

Ma usun, et mitte oluliselt. Võib-olla mõne tõlkija puhul me lihtsalt ei tea, et ta on pedagoogikaülikooli tõlkekeskuses õppinud.

Eesti Kirjastuste Liit on välja kuulutanud aprilli lõppu jääva tõlkeseminari ?Uus ja vana tekst?, otsitakse tõlkijaid ja toimetajaid. Kas Varrak loodab sealt täiendust?

Ei, olen ise ka selle organiseerimisega seotud ning võin seepärast öelda, et see pole mõeldud mitte niivõrd uute tõlkijate leidmiseks, kuivõrd algajate tõlkijate täiendusõppeks.

Kuuldavasti peavad kõik tõlketöö taotlejad Varrakule proovitöö tegema? Kas ka tõlkijatena nime teinud inimesed?

Tõlkijana nime teinud inimesed muidugi ei pea proovitööd tegema. Lia Rajandilt, Mati Sirklilt ja nii edasi ei ole keegi ka Varrakus proovitööd küsinud. Samal ajal aga näiteks kunagi just proovitööga alustanud Triin Tael on praegu üheks paremaks nooreks tõlkijaks kujunenud. Ma ei arva ka, et proovitöös oleks midagi solvavat või erakordset. Ma tegin ise kunagi proovitöö nii Eesti Raamatule kui ka Loomingu Raamatukogule ja kuulasin ära kõik, mis mulle nende kohta öeldi. Tõlkija peab olema kogu aeg valmis õppima, juba ainuüksi sellepärast, et iga raamat on erinev, iga raamat on omaette maailm. Praegune kiirustamine õppimist ja süvenemist ei soosi ning tihtipeale peetakse üleliigseks isegi Silveti sõnaraamatu avamist. Paraku on seda kohe näha ka tõlke kvaliteedist. Varrakul on aga aastatega kujunenud oma tõlkijate ring ning minu meelest need inimesed on küll valmis igavesti õppima.

Kui toimetaja peab originaali mõistma samavõrd kui tõlkija ja tõlkija pole oma ülesannete kõrgusel olnud, mida peab siis toimetaja tegema? Asja huvides oleks ju hea, kui ta paremat stilistilist lahendust nähes selle ka kirja paneks, kuid nii tasustamise kui ka siiski ju eetika seisukohast ei tohiks ta liiga hoogu minna. Ühelt poolt tikuks ta tõlkija tööd tegema, teiselt poolt võib tõlkija võõrad suled ehteks saada. Kuidas on lood tõlkija-toimetaja tööpanuse vahekorraga, seda nii tasustamise kui pärgamise poole pealt?

Hea toimetaja enamasti mõistab seda piiri, millest toimetamisel üle minna ei tohi. Piir on ilmselt seal, kus toimetaja hakkab peale suruma oma maitset, siis võib olla juba tegemist ületoimetamisega. Igast raamatust on võimalik teha mitu korrektset tõlget, selles mõttes on tõlkimine tõesti loominguline tegevus. Igas tõlkes on alati ka mingi osa tõlkijat. Eesti keele sõnad valib ikkagi tõlkija. Paremad stilistilised lahendused peaks ta aga kindlasti kirja panema. Eesmärgiks on ju saada võimalikult originaalitruu heas eesti keeles tõlge, mitte aga see, et näidata tõlkija küündimatust. Ma usun, et kõigis kirjastustes on tekkinud olukordi, kus juba olemasolev tõlge tuleb üle tõlkida, sest midagi muud ei jää üle. Seda tehakse tavaliselt siis, kui on ilmselge, et tõlke tagasiandmisest tõlkijale pole mingit kasu. Mõnel puhul on toimetaja seejärel tiitellehele kaastõlkijaks vormistatud ning ka tasustamine on vastav. Ja eks tasustamine on ka vastav toimetamise mahule.

Väärt praktika. Enamasti sõlmitakse leping enne töö alustamist ja muutma seda ei hakata. Kuid on ju meil tõlkijaauhinnadki olemas. Kas need on läinud alati õigele inimesele? Kuidas üldse eraldada tõlkija ja toimetaja tööd? Kas ei peaks tõlkijaid tunnustama käsikirja alusel, mitte toimetaja käe alt tulnud raamatu ilmudes?

Minu teada on preemiad läinud seniajani siiski tõlgetele, mis seda väärivad, sest tõlkijate-toimetajate ring Eestis on piiratud ja üldiselt teatakse ka eri tõlgete tagamaid. Pikemaks ajaks jäävad siiski tõlkima inimesed, kelle töid pole vaja ümber kirjutada. Mis aga puutub vahetegemisse, siis lugeja ootab ju lõpptulemust ? heas tõlkes raamatut. Toimetaja-tõlkija töö eraldamisest saab vahest siiski rääkida just preemiate kontekstis. Ja eesti paremate tõlkijate puhul võiks neile anda preemiad südamerahus ka ilma toimetamiseta.

Kahjuks ei ole siiski kõik tõlkijad tipptõlkijad. Just lastekirjanduse puhul tundub asi olevat nii mõnigi kord sama hull kui telereklaamide tekstiga. Mitmed lapsevanemad ja lasteaiakasvatajad on kurtnud, et ei saa lapsele raamatut ette lugeda, vaid peavad ise lauseid moodustama, et loetu eestikeelne oleks. Lasteraamatu tõlge peaks olema ju iseäranis hea. Kuidas selliste raamatute levikut tõrjuda?

Selliste raamatute levikut peaksid ikkagi tõrjuma eelkõige kirjastajad, nemad saavad kvaliteeti kontrollida. Võib-olla oleks siiski ka hea, kui ilmuks rohkem tõlkekriitikat. Lugeja tavaliselt ju ei tea, mis teda raamatu kaante vahel ootab. Kuigi ma olen juba mõnest raamatupoest kuulnud, et osa ostjaid vaatab tõlkija nime ja see saab sageli otsustavaks.

Kui raamatupoes tõlkekirjanduse seas ringi vaadata, milline on üldpilt? Kas juhuslikku tõlkeraamatut avades on mulje positiivne, tõlketase selline, et kutsub lugema?

Üldpilt on halb. Juhuslikku tõlkeraamatut avades satub haruharva ilusa tõlke peale, aga siis on tavaliselt ka tõlkija nimi juba tuttav. Paraku sagedamini juhtub nii, et eestikeelse teksti võib peaaegu sõna-sõnalt inglise keelde tagasi tõlkida, kaasa arvatud idioomid ja fraseoloogilised väljendid. Tihtipeale on üldse väga raske aru saada, mida ühe või teise lausega öelda on tahetud.

On elukutselisel tõlkijal ka tõlketeooriast abi? Torop teeb Tartus selles suunas tõsist tööd. Või on see rohkem keeleteaduse rida? Kas tõlkimine on õpitav?

Ma usun, et tõlkida on võimalik hästi ka ilma tõlketeooriat valdamata. Mis puutub tõlkimise õppimisse, siis teatud piirini on see võimalik. On võimalik õppida põhjalikult mõlemat keelt, nii seda, millest tõlgitakse, kui ka eesti keelt. On võimalik õppida vältima elementaarseid vigu. Samal ajal on tõlkimiseks vaja veel muudki. Kindlasti keeletaju, väljendusoskust, laia kultuuritausta, tahtmist õppida surmani ning empaatiavõimet, võimet astuda kellegi teise loodud maailma, mitte aga tahtmist seda maailma oma ettekujutuse kohaselt väänata. Tõlkimist on sageli võrreldud mingi muusikariista mängimisega. Ühe muusiku käe all hakkab muusikapala elama, teise esituses on tegemist tuima läbimängimisega. Eks tõlkimine on tõesti natuke sellega võrreldav ning, mis teha, ka kõige suurem õppimine ei korva muusikalise kuulmise puudumist.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming