Tõnis Kahu: metal võib olla huvitavam kui Nietzsche

 

  Otsid popmuusika üle mõeldes paralleele esteetilise ja sotsioloogilise mõtte kihistustest, viitad aeg-ajalt Nietzschele, Adornole, Žižekile. Enamasti popmuusikakirjutistes sellistesse kihistustesse ei kaevuta?

Mind on süüdistatud, et see või teine artist teeb muusikat vaid naiste ja raha pärast ja et ma imen sinna juurde tähendused välja. Mul pole aega olnud muusikutele helistada, aga arvan, et seda kõike ei peagi mulle osutama muusikud, vaid muusika ise. Muusika ütleb mulle minu ja maailma kohta asju, millega tegelemiseks on vaja käia ka helide eneste mõjusfäärist väljas. Popmuusikas kohatavad teemad on kultuuris juba sajandeid olemas olnud. Kõigil inimestel ei ole niisugust fooni vaja, aga ma püüan laiema maailma poole. Suur osa igapäevasest muusikaretseptsioonist on paraku tarbijajuhend. Mina tahan lugeda ja kirjutada midagi muud, leida ambitsioonikamaid seoseid. Kui mu raamatuski on viited Žižekile või  Barthes‘ile, siis ma väidan, et ma leidsin need seosed. Ja kui neid isegi varem ei olnud, siis nüüdsest on.

 

Millised mõttesuunad on sulle suuremat huvi pakkunud?

Popkultuurist arusaamise juures on kahtlemata oluline Freud ja tema teadvustamatuse idee. Inimesed ei väljenda ideid ja tähendusi selgekujuliselt. Ideed toimivad suuresti instinktiivselt ja inimeste eest varjatult, mitte nii, nagu arvas Descartes, kelle jaoks mina on selgekujuline. Kahtlemata on oluline Nietzsche. Kui räägime, et suur osa muusikast mõjub inimestele dionüüsiliselt, siis võiks ju ka teada, kellest niisugune arusaam lähtub.  Siis on mind huvitanud Darwini evolutsiooniteooria mõju XIX sajandi naturalismile ja selle paralleelid punkkultuuriga. Idee, et inimene on ebatäiuslik masin, looduse poolt kaasa antud tegurite ohver. Darwin kustutas suure osa romantilisi kujutelmi, sellele võib punkkultuuris analooge leida. Mind ei huvita niivõrd otsesed mõjutused, vaid just paralleelid. Deleuze’i ja Guattari ideede seosed moodsa reivikultuuriga on juba popkultuuriteoorias väga põhjalikult lahti harutatud. Samamoodi Roland Barthes’i kahtlus, et see, mida lastakse loomulikuna paista, on tegelikult teatavasuunaline konstruktsioon, aitas kummutada väidet, et ka rock ei ole mingi loomulikkuse idee kehastus, vaid konstruktsioon ja poos.

 

Otseselt muusika toimet on ju uurinud ka Bourdieu?

Bourdieu õpetab, kui oluline on esitada küsimusi omaenese maitse kohta. Tuleks uurida, mis moel see maitse on kokku pandud. Samuti õpetab Bourdieu, kuidas hõivatakse kultuuris ja mujal positsioone. Adorno üks tähendusi oli, et ta analüüsis klassikalist muusikat sotsioloogilist tausta silmas pidades, mitte ainult tekstoloogiliselt. Ja Bourdieu vaatab samuti, kuidas klassikaline muusika on hõivanud oma positsiooni ja saavutanud kõrge staatuse. 

 

Oled ka aastaid pidanud kõrgkoolides popmuusika loenguid. Mäletan, et 1990. aastate keskel ei olnud Tartu ülikooli peahoones su loengutele võimalik sisse pääseda. Inimesed olid troppis ukse ees. Mida need loengud konkreetsemalt on käsitlenud?

Need pole olnud ajaloo ülevaated, vaid mõne arhetüübi eritlemine, mis on popmuusikast lähtudes võimaldanud käsitleda ka filosoofiat ja muid paralleelseid maailmu ja foone. Kuid ma ei arva, et Nietzsche taust annaks minu kiindumusele näiteks heavy metal’i vastu mingi kõrgema väärtuse. Metal võib olla huvitavam kui Nietzsche. Ma lähtun ikka eeskätt sellest, mida muusika mulle ütleb.

 

Kas popmuusika pakub ühiskonnale vähem informatsiooni kui moodne kirjandus või kunst? Muudes valdkondades esineb meil ajakirjandusliku lähenemise kõrval ka akadeemilisem retseptsioon. Miks popmuusika ühiskonna- või humanitaarteadusele huvi ei paku?

Mingil algsel tasandil on see argumentatsioon ning viited ja seosed olemas. Ekspressis on olnud lühiarvustusi, kus mõni kriitik kirjutab läbinähtavalt bourdieulikus või freudilikus võtmes, kuigi ta otse seda ei kuuluta. Adornolt laenatud kõrge ja madala jaotus on muusikast kirjutajate seas samuti enesestmõistetav.

 

Viimane jaotus on suvalise venna jaoks tänaval ka enesestmõistetav.

Tõsise muusika puhul, mida uurib ka muusikateadus, väärtustatakse ja uuritakse teksti: helisid, tonaalsust, ülesehitust. Popi puhul pole fookuses mitte tekst, vaid muusika funktsioon. Massikultuurikriitika, millega algas popmuusika akadeemiline uurimine ja püüti näidata, et popmuusika on kahjulik, uuris ainult tema funktsiooni, mitte teksti. Tänapäeval uuritakse muidugi ka popmuusika teksti, kuid see jaotus on suures osas säilinud. Igapäevane muusikakriitika on mõlema suuna kombinatsioon ja suurel osal juhtumeist on nende suundumuste argumendid ka läbi põiminud.

Võib tõesti olla, et helid ise polegi popmuusikas kõige tähtsamad ja põnevamad. Inimene seal varjus – ja see, mida muusika tema kohta ütleb – loeb rohkem. Muusika loob ju suhteid inimeste vahel, mõnikord ühendab neid, teinekord lahutab. Nii et tekstilisest analüüsist ei piisa. Kui rääkida kitarrisaundist, tekib terve sotsioloogiliste teemade ja foonide ahel. See viib tagasi blues’ini, musta ja valge muusika suhteni, küsimuseni, miks valge inimene kuulab blues’i ja räppi jne.

Popmuusikat on tõsiselt tõepoolest tõesti vähe uuritud. Ikka uuritakse popkultuuri nime all pigem massimeediat. Maailmaski pole popmuusika akadeemiline uurimine nii väga levinud. Kui näiteks Madonnat lähemalt vaadatakse, käsitletakse ikka pigem tema imagoloogilist pilti. Eestis on inimesi muidugi üldse vähe, aga rõhuasetused võivad muutuda – ega keegi otseselt ju ei takista popmuusikat uurida.

 

Niisuguseid huvitavaid taustu ei tooda popmuusika üle mõeldes eriti selgelt esile. On mingid hüppelised assotsiatsioonid, mille kulminatsiooniks öeldakse, et rokib täiega või on cool või siis vastupidi, et it sucks.

Ehk sa tahad, et hinnang muusikale oleks lõpetatud ja objektiivne? Aga see ei pruugi nii olla. Kogu popmuusikaline protsess esitab ennast väga muutuva ja liikuvana. Siin on muidugi omad ohud. Akadeemilised uurimused aga soovivad seda protsessi tihti lõpetatuna, tardununa esitada. Ega neid akadeemilisi autoreid, keda ma popmuusikast lugeda viitsin, väga palju ei ole. Mitmed kriitikud, kes lihtsalt ajakirjanduses või ka oma blogides üles astuvad, pakuvad mulle rohkemgi kui paksud dissertatsioonid. On muidugi erandeid.

Kui teaduslikult või analüütiliselt midagi uuritakse, kaob tihti ära uurija ise, tema reaalne positsioon. Mina ei taha rääkida mingi objektiivse kõrvalseisja positsioonilt. Ma tegelen sellega, kuidas muusika toimib just mulle. Akadeemilise käsitluse mängureeglite juurde käib muu seas see, et järeldustes ei öelda või ei jõuta selle väljaütlemiseni, mis on halb või hea. Räägitakse Tammsaarest, kes on hea juba ette. Akadeemiline käsitlus lähtub kaanonist, mis on objektiivne, olemas enne meid. Minu raamatu puhul on eelduseks, et inimene kuulab lugu ja minu tekst annab võimaluse käsitleda seda teatud viisil. Ma loon situatsiooni, mis on kogu aeg olevikuline. Akadeemilise käsitluse puhul seda ei ole.

 

Kas ikkagi popmuusika protsess peab kriitiku jaoks nii kiiresti muutuma? Popmuusikast kõneldakse ja mõeldakse samasuguse ülelibiseva pealiskaudsusega, nagu vahelduvad kaadrid muusikakanaleis.  

Ehk on nii, et see protsessi kiirus ja dünaamika toovad popikriitikasse muusika endaga võrreldava hasardi ja ekstaasi? Mina tajun tihti küll ära konteksti, kuidas ühe või teise muusikakriitiku mõte liigub, ja näen selle hasardi varjus mingit teoreetilist skeemi, mis võib sageli olla küll mitte tema oma, vaid laenatud. On muidugi ka neid kriitikuid, kelle jaoks lahedus on viimane argument ja nad ei vaidlusta enda tundmusi. Mina siiski tahaksin, et kriitik küsiks ka, kust tema enda eelistused pärit on, ja ma tahan näha inimese enda sisekonflikti. Just sel põhjusel ei arva ma, et ta oma kirjutiste minavormi peaks salgama. See on mu arust vähem pretensioonikas kui ennasttäis püüd objektiivsuse poole.  

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming