Ta ilmub siiski!

Ühe käsikirja odüsseia

LEO LUKS

Räägin teile ühe teadusartikli ilmumise loo. Teadagi vihuvad tänapäeval kõik akadeemilistel töökohtadel püsijad artikleid kirjutada ja need, kes ei vihu, on peagi viimseni lahti lastud. Avaldamise täistuuridel töötavatele teadlastele pole mu heietus kuigivõrd põnev, küllap on paljudega midagi sarnast juhtunud. Kuid laiem kultuurihuviline publik ehk ei adu, milliseid pingutusi avaldamise nimel teha tuleb. Enamasti jõuab kultuuriajakirjandusse üksnes üldine avaldamise punktisüsteemi kirumine, põnevaks köögipoolt avavaks erandiks on mõned Jüri Alliku iroonilised artiklid.¹ Loodan, et järgnev kroonika on ühelt poolt piisavalt humoorikas ning sisaldab teisalt ka mõne õpetusiva noorteadlastele, kes teevad akadeemilise avaldamise maailmas esimesi kobavaid samme.

Selle loo peategelaseks on möödunud aasta sügisel Leedu filosoofiaajakirjas Problemos ilmunud artikkel „Võrgustikud ja hierarhiad: kaks mõtteviisi“, mille kirjutasime kahasse hea kolleegi Argo Mooriga. Ajakirja sisu on võrgus vabalt loetav, palun lahkelt tutvuda!² Loo muudab kurioosseks asjaolu, et artikli käsikiri valmis 2007. aasta lõpul, seega tiksus tekst kulisside taga „kõigest“ kaheksa aastat. Ma ei soovi väita, et säärase kannatuste raja põhjustas üksnes saatanlik teadusbürokraatia – palju suuremal määral mõjutasid sündmuste säärast kulgu artikli autorite kogenematus ning isemõtlejalik uljus. Tagasi vaadates võime käsikirja ilmumise fakti pidada väikeseks imeks ning kogu lugu õnneliku lõpuga anekdoodiks.

2007. aasta kevadel sain tööandjalt Eesti maaülikoolilt õppetööst vaba semestri, et vältida lõplikku väljapudenemist TÜ filosoofia doktorantuurist. Peale muude kirjatööde tekkis meil koos Argoga julge idee kirjutada kahasse artikkel ning üritada see avaldada mõnes kõrgetasemelises ajakirjas– maagiline mantra 1.1-artiklite tähtsusest kõlas juba siis. Me ei hakanud sugugi teksti sulepeast välja imema: akadeemiliste vestluste ning ühe ühiselt õpetatud kursuse käigus olime tähele pannud, et Argo uuritud animistlike usundite ning minu fookuses olnud postfundatsionalistliku filosoofia vahel on teatud sarnasus, mis seisneb lahknevuses monoteismist, metafüüsikast ja klassikalisest loodusteaduslikust mõtlemisest. Seda sarnasust meie artikkel piiritleda üritabki.

Kumbki lõi esialgu omaette nii palju teksti, kui vajalikuks pidas ja seejärel asusime kirjutatut kokku miksima. Selline töökorraldus oli avaldamise perspektiivist vaadates kahtlemata viga. Esiteks paisus käsikiri meie hoogtöö käigus ca 85000 tähemärgi suuruseks, aga vähesed ajakirjad aktsepteerivad nii pikki tekste. Teiseks kannatas teksti sujuvus ja sisemine loogika. Üksteise mõtteid alajaotusteks kokku kombineerides jäid üleminekud sageli liiga äkiliseks ning hiljem ei jäänud see asjaolu retsensentidele märkamatuks.

Eestikeelse teksti lõpliku redaktsioonini jõudsime vistiti 2007. aasta lõpuks. Ees seisis järgmine etapp – teksti tõlkimine inglise keelde. See polnud maailma­vallutuslik plaan, vaid hädavajadus. Tollal ei olnud ühelgi eestikeelsel ajakirjal veel unelmate 1.1-märgist. Kuna meie mõlema võõrkeelteoskus oli ja on kasin, sai juba kirjutama asudes ülemustega kokku lepitud, et instituut maksab tõlkimise kinni. Siinkohal sai tehtud teine viga: hankisime tõlkijaks ühe Argo kaugelt tuttava, kes olevat üht-teist varemgi tõlkinud. Meie keeletundmist mööda sai tõlge igati tore ja arusaadav, kuid nagu hiljem selgus, ei vastanud see sugugi akadeemilise inglise keele kõrgetele nõuetele. Siit tagantjärgi tarkus: akadeemilise teksti tõlkijat tuleb väga hoolega valida-otsida. Ülevaadet omamata kardan siiski, et vähemalt humanitaarsete teadustekstide võimekaid tõlkijaid ei ole Eestis tänapäevalgi kuigi palju, sest nende järele pole piisavalt nõudlust.

Tõlge valmis 2008. aasta märtsis, mis siis muud kui avaldama! Esialgu võtsime sihikule usundiuurijate ajakirjad: meie käsikirja originaalne iva pärineb Argo sulest ning minu filosoofiajutt loob pigem võrdleva tausta. Saatsime käsikirja järjepanu kahte-kolme mainekasse ajakirja ning saime igalt poolt täiesti mõistliku aja vältel (2–4 kuud) viisaka äraütlemise. Kui pidada silmas artikli tohutut mahtu, struktuurseid ebakõlasid ning vildakat inglise keelt, ei ole keeldumises midagi imelikku, kuid kahjuks ei pidanud ükski ajakiri meid retsensiooni vääriliseks, sestap ei saanud me oma vaimutöö kitsaskohtadest ülevaadet.

Igatahes otsustasime tagasiside mõjul pisut kõrget lendu kärpida ning suunata oma taies mõnda Eestis ilmuvasse 1.1-ajakirja – mõni üksik humanitaarajakiri kuulus tollal nii kõrgesse klassi. Esmalt suunasime teksti ühte interdistsiplinaarsesse ajakirja, on ju meiegi töö distsipliinide ülene. Peatoimetaja lubas lahkelt hankida poole aasta jooksul retsensiooni. Kui see aeg täis tiksus, üritasime ajakirjaga mõnel korral meilitsi ühendust saada ning kuna vastust ei laekunud, võtsin telefoni teel ühendust. Vestlusest selgus, et ühtegi retsensenti ei oldud leitud, toimetajal on niigi palju tegemist ning ta tegeleb ajakirjaga üleüldse heast tahtest. Kui ma julgesin viidata antud lubadusele ning veel mainida, et loodan artikli oma valmiva doktoritöö koosseisu lisada, siis teisel pool toru suisa vihastati ning lausuti umbes nii, et autorite mured ega kraadid toimetust ei huvita.

Kratsisime siis pool aastat kukalt ning muutsime jälle kurssi. Nimelt selgus selleks ajaks, et 1.1-aupaistega on pärjatud ka üht Eestis ilmuvat folkloristikaajakirja ning heatahtlikult tõlgendades võiks ju Argo usundiloolised mõtisklused folklooriga siduda. Tekst võetigi lahkesti menetlusse ning sinna menetlemise mutiauku ta mitmeks aastaks hulpima jäi. Vahepeal sain aru, et doktoritöösse ma teksti kaasata ei saa. Õnneks oli mul selleks ajaks artikleid väikse varuga ilmunud-ilmumas ning suur kiire läks meilgi üle. Iga poole aasta järel sai saadetud järelepärimine ning aeg-ajalt ka kinnitus, et retsensenti jätkuvalt otsitakse. Sellises limbos uinus meie tekst umbkaudu kolm aastat …

2013. aasta algul võtsime olukorra uuesti kaalumisele. Kõige mõistlikum tundus asjale käega lüüa, võtta selle asemel eestikeelne originaal ning üritada see mõnes vähem prominentse indeksiga kultuuriajakirjas avaldada. Ometi oli ühelt poolt kahju tõlke peale kaduma läinud instituudi rahast ning teisalt valdas vähemalt mind juba puhtsportlik huvi. Seega otsustasime teha veel ühe käigu ja lähetada tekst mõnda filosoofiaajakirja. Kuna olin tolleks ajaks nii filosoofiliselt kui ka kirjutamise koha pealt omajagu edasi arenenud, suhtusin selle teksti filosoofilisse kaalukusse üha skeptilisemalt ning aimasin, et libedalt meil selleski liinis ei lähe. Aga küsija suu pihta ei lööda. Jätsime maailma tippajakirjad sedakorda vahele ja pöördusime kohe Leedu ajakirja Problemos poole, kuna 2010. aastal oli mul seal õnnestunud avaldada kaks artiklit oma nihilismi mõtlemise metodoloogia kohta ning tollest ajast jäi meelde tekstide kiire ja konstruktiivne menetlemine.

Tekst võeti vastu, kuid esialgu tundus korduvat vana stsenaarium, sest kaheksa kuu vältel retsensiooni ei laekunud. 2014. aasta veebruaris uurisin teksti saatust ning sain toimetajalt ausa vastuse: artikkel oma pikkuse ja keeruka struktuuriga peletab potentsiaalseid retsensente eemale. Peale olukorra sedastamise saime toimetajalt ka konstruktiivse soovituse: kujundage käsikiri ümber kaheks normaalpikkusega artikliks. Taas kratsisime kukalt ja võtsime hoogu, kuna meil polnud ülesande keerukuse osas illusioone.

Kõhklemise käigus paistis hetkeks, et mägi tuleb ise Muhamedi juurde. Nimelt võttis 2015. aasta jaanuaris minuga ootamatult ühendust ajakiri Journal of Literature and Art Studies. Toimetus oli võrgust leidnud ühe minu ingliskeelse ettekande teesid ning päris, ega mul ole neile kaastööd saata. Kuna huvi äratanud ettekanne oli juba mujal avaldatud, pakkusin ajakirjale meie ühisartiklit, hoiatades küll, et kirjandusest ja kunstist pole tekstis üldse juttu. Paari päeva jooksul saabus vastus, et ajakiri on nõus meie teksti avaldama. Selleks ajaks tundus mulle asjade käik veidi üllatav ning tutvustasin olukorda ühele kogenud avaldajast kolleegile, kes meie õhulossi tühjaks lasi.Selgus, et tegu oli omamoodi akadeemilise õngitsemiskirjaga, nagu me oleme neid saanud Nigeeriast pärit varanduste kohta. Sääraste ajakirjade eesmärgiks on kasseerida autoritelt avaldamistasu ning kuna seal ei toimu tõsist retsenseerimist, on nende staatus teaduslikus hierarhias madal – ei mingit 1.1.

Käärisime käised ning asusime teksti poolitama. Töö oli parasjagu raske, sest pidime ka üht-teist juurde kirjutama ning uued lõigud tõlkida laskma. Aprillis saatsime töö tulemuse ajakirjale ning juba juuni algul laekusid retsensioonid. Olime jõudnud oma pingutusega uude järku! Paraku ei tüüri jutt siinkohal õnneliku lõpuni: retsensioonid olid kriitilised ja negatiivselt meelestatud. Nagu ma kartsin, tekkis retsensentidel filosoofilise pilguga lugedes palju etteheiteid. Mitmed Argo usundiloolised mõttekäigud ja kontseptsioonid ei olnud filosoofidele piisavalt täpselt ja selgelt avatud. Teksti inglise keele tasemele anti hävitav hinnang. Õnneks oli üks esimesele artiklile – meie siinse jutu peakangelasele – kirjutatud retsensioon väga detailne ja punktuaalne, sisaldades ligi 30 konkreetset märkust.

Kuna kõigi nende aastate möödudes oli meie ind käsikirja suhtes ammugi vaibunud ning järel oli vaid sportlik avaldamishuvi, ei hakanud me tüli kiskuma: rookisime liialt pretensioonikaid väiteid välja, pehmendasime teese oletusteks jne. Struktuuri kohta tehtud kriitika võimaldas teksti alajaotusi veelgi selgemaks kujundada. Kui sisuline töö tehtud, koputasime taas ülemuste uksele ning palusime keeletoimetuseks toetust. Tuginedes kolleegide headele kogemustele leidsime asjaliku native-speaker-toimetaja. Juuli lõpul läks tuunitud tekst teele ning juba augusti lõpul saabus rõõmusõnum: artikkel vastu võetud! Käsikirja teine pool on alles menetluses ja kuigi oleme optimistlikult meelestatud, pole mingil juhul alust enne õhtut hõisata.

Milline võiks olla selle loo moraal? Tasub silmas pidada, et käsikirja ei sepistanud kaks Vesipruuli: artikli kirjutamise ajaks olin kultuuriajakirjanduses avaldanud ligi 100 esseed ja arvustust ning ka nende paremikust raamatu „Eklektika“ (2006). Ka Argo oli avaldanud hulganisti esseid ja kolm raamatut. Ometi sattusime vähese kogemuse tõttu spetsiifilise akadeemilise artikli kirjutamise alal suurtesse raskustesse. Suur hulk doktorante, kellel kirjutamiskogemus palju väiksem, piinleb juba enne kaitsmist kohustuse küüsis kõrgetasemelisi teadusartikleid kirjutada. Eriti raskes olukorras on humanitaaralade tudengid, kellele keegi n-ö pipeti hoidmise eest kaasautorsust ei paku. Kui doktorandi juhendajaks pole vana avaldamiskala, kerkib nii mõnegi doktorandi ette just siinkohal sein.

Esimene praktiline soovitus teel eduka avaldamise poole on seega kirjutada keskmisi, igati formaadikohaseid, mitte liiga pikki, mitte liiga isemõtlejalikke artikleid. Ehk siis nikerdada detailide kallal. Kui kuulata paljude noorema põlve eesti filosoofide konverentsiettekandeid, siis on selline oskus üha rohkem levinud: näiteks kritiseeritakse tundmatu mõtleja X tõlgendust vähetuntud mõtleja Y teooria kohta, mis ilmus nurgataguses ajakirjas Z. Kes säärase nikerdamisega tegeleda ei soovi ning tahab oma mõtlemises suurt haaret ja sügavust hoida, see riskib sellega, et ta ei avaldagi kunagi midagi (vt vastset dokfilmi „Puhta mõtte ruum“).

Teiseks tasub tundmatul autoril jääda oma uuringus võimalikult mõne hoomatava paradigma raamesse. Interdistsiplinaarsus on suusoojaks hea moesõna, kuid praktikas võivad säärased tekstid sattuda kergemini eikellegimaale. Kolmandaks soovitan olla avaldamisootustes alati mõõdukalt skeptiline ja kirjutada artikleid varuga. Kunagi pole teada, milline tekst toppama jääb ning täpselt doseerides jääb toppama ka väitekiri, sulgub kandideerija ees ametikoht vms. Neljandaks panustage keelele. Kui te ei kirjuta ise võõrkeeles piisavalt hästi, tuleb juba enne kirjutama hakkamist otsida välja asjatundlikud ja läbiproovitud tõlkijad-toimetajad.

Viimaks kõige olulisem soovitus mõtlejatele: kui tahate säilitada loomise mõnu, siis ärge pingutage punktijahiga üle. Iga mõttekäik ei pea saama 1.1-ga pärjatud, nii mõnigi huvitav idee võib leida rohkem lugejaid mõnes tugevas kultuuriajakirjas (nt Akadeemias või Vikerkaares). Ainult kõrgteaduse labürintides ekseldes on töörõõm kiire kaduma.

1 Vt nt Jüri Allik, Publitseerimise huvitav maailm. Akadeemia, 2014, nr 9, lk. 1550–1576.

2 Vt http://www.journals.vu.lt/problemos/article/view/8482/6353