Ta isik oli ta meistritöö

Piret Õunapuu

Helmi Reimann-Neggo koos noorema õe Lindaga 1898. aastal.

Helmi Reiman-Neggo pani aluse meie rahvakunsti süstematiseerimisele.

Helmi Neggo (1892 ? 1920, kuni 1916 Reiman) oli üks huvitavamaid ja haritumaid naisi XX sajandi teisel aastakümnel. Tal oli õnn ja õnnetus sündida Villem Reimani vanima tütrena. Isalt, kes kindlasti oli tema suur eeskuju, päris ta nii süsteemse teadusliku mõtlemise ja suurepärase kirjutamisoskuse kui ka kehva tervise.

Villem Reiman saatis tütre juba  kaheksa- aastaselt Helsingisse kooli. See oli rahvusluse ja hõimumeelsuse ning saksa- ja venevaenulikkuse avaldus. Helsingi ülikooli lõpetas ta 1916. aastal filosoofiakandidaadina, kusjuures põhiained olid soome-ugri rahvateadus ning Soome ja põhjamaade ajalugu, lisaks kunstiajalugu ja maateadus. See oli tugev humanitaarteadmiste pagas, millega ta kodumaal Eesti Rahva Muuseumis tööd alustas.

Etnograafiliste esemete kogumist muuseumile oli Helmi Reiman oma kodukihelkonnas Kolga-Jaanis alustanud juba 1912. aasta suvel. Seda tööd jätkas ta kõigil ülikooliaegsetel suvedel. Välitööde tulemusena sai muuseum sadu huvitavaid esemeid. Praeguseks on kahjuks kaduma läinud nii fotod kui joonised. Fotod illustreerivad tema juba ülikooli ajal Soomes ilmunud põhjalikku teadusartiklit Kolga-Jaani naiste rahvariietest ja hiljem on osa neist ilmunud ka Ilmari Mannineni raamatus ?Eesti rahvariiete ajalugu?.

Teadustöö vallas jäigi Helmi Reimani otsese kureerimise alla rahvakunst. Ta organiseeris muuseumi esemete ja nende mustrite joonistamist. Helmi Reiman oli ERMi kogudega töötanud lühikest aega ja ometi suutis pidada igati tasemel loengu ?Stiilist meie rahvakunstis?. Ettekanne peeti 27. XI 1916. aastal muuseumi ruumides. Kuulajaid oli kokku tulnud nii palju, kui ruumi üldse jätkus. Ettekanne ilmus muuseumi omaette väljaandena alles 1918. aastal pealkirjaga ?Eesti rahvakunstist?. Rahvakunstialase uurimistöö tulemusena valmis ka käsikiri, mis ilmus alles 1926. aastal koguteoses ?Eesti?. Helmi Reiman oli rohkem kirjutaja kui kõneleja tüüp. Sellest annab tunnistust ka tema tegevus kultuurikriitiku ja ajakirjanikuna. Ta kasutas Tõramaa varjunime, mis oli võetud küla järgi, kust Reimanid ammustest aegadest pärit olid.

1916. aastal, kui Helmi Reimann varakevadel muuseumisse tööle oli asunud, abiellus ta suvel sõjaväearst Gundemar Neggoga. 1917. aasta kevadel oli surnud ta isa Villem Reiman ja suvel sündinud tütar. Mõlemad sündmused traumeerisid Helmi Neggot, esimene vaimu ja teine tervist. Sellest hoolimata jätkas ta muuseumi juhatuse koosolekutel osalemist juba septembri alguses. Millal täpselt ja mis põhjustel 1917. aastal ta Tallinna kolis, ei ole teada. Eesti Rahva Muuseumist lahkumine ei olnud aga jäädav otsus. Muuseum oli Helmi Neggole ainus võimalus oma teaduslikku kirge rahuldada. Seda tunnistab ka Oskar Kallase kiri seoses tema abiellumisega: ?Teie lubasite küll 1) et Te Museumi pärast ülepää abielusse ei astu. 2) et kui Te astute, siis mehel Teie + Museumi kohta vähemat ütlemist ei ole. 3) kui mees ehk muud põhjused Teile ära keelavad Museumis olemast, siis jne ? ei mäleta hästi, mis ise siis lubasite, vist lahutamist.?

Tallinnas tegutses Helmi Neggo ajakirjaniku ja rahvaülikooli lektorina. Oma arstist abikaasa eestvedamisel viibis ta suure osa 1919. aastast Lõuna-Euroopas. Hoolimata suurest armastusest eesti rahvakultuuri vastu, algab tema esimene reisikiri hõikega: ?Pärast viieaastast kodumaa aresti välja suurde maailma!!?

Kindlasti tundus kodumaine segane sõjaaegne olukord omamoodi ahistav ja laiema vaatenurgaga harjunud inimesele kohalikud nääklemised väiklased ja vastikud. Tagasiteel koju sattus ta laevaõnnetusse: laev Eros sõitis Muhu väinas miini otsa ja läks põhja, reisijad pääsesid. Helmi Neggo oli laeval oma kajutis juba magama läinud ja nii hüppas ta vette vaid õhukese särgiga. Ehmatusest ja külmetusest halvenes tema tervis järsult ning lõunamaadel saadud kasu oli kadunud.

Elu viimane aasta möödus tal Tartus ja Elvas lamades, kirjutades ja joonistades. Ta kirjutas põhiliselt filosoofilisi esseesid ja joonistas rahvakunstiesemeid. Osaliselt avaldatud memuaaride reas on üks, mis on pühendatud surmale. Laiemas kontekstis jõudis ta järeldusele, et suure vaimuandega eestlased surevad noorelt. Siinkohal pidas ta silmas küll oma isa, aga mitte ennast. Ta leidis: ? /—/ on olemas sügav sisemine vahekord elutöö ja eluhaiguse vahel, et järgmine on olnud eelmise puhastustuleks ja vaimlise peenenemise põhjuseks. Jättes oma saatuse psühhofüüsilise parallelismi juhuslikkuse hooleks, ei suuda me tahta oma elutööd. Me räägime ainult keha mõjust hingesse; rääkigem ka hinge valitsusest keha üle?. Helmi Neggo suri Tartus 1920. aasta novembris luutuberkuloosi. Vaatamata sellele, et ta tahtis olla maetud väikesele Eesti külakalmistule, maeti ta Tartu Maarja surnuaiale. Hiljem maeti tema kõrvale üliõpilasest tütar, kes suri ainult paar päeva enne oma pulmi.

Helmi Reiman-Neggot pole järeltulevad põlved vääriliselt hinnanud. Viiteid tema töödele leiab harva ja paljudele tänapäeva ajaloolastele on tema nimi üldse teadmata. Rahvakunsti uurimises on alusepanijaks peetud hoopis teist Helmit, samuti erakordselt tarka ja võimekat teadlast Helmi Üprust. Helmi Reiman-Neggo puhul on piirdutud põhiliselt vaid kahe tõe nentimisega: et tegu on meie esimese koolitatud etnograafiga ja Villem Reimani tütrega. Mõlemad väited on ju õiged, kuid mitte see ei ole tema panus eesti kultuuri. Tõeline väärtus on eesti rahvakunsti territoriaalsele süstematiseerimisele alusepanemine ja tolle aja kohta erakordselt julged mõtted ning järeldused. Ta viis etnograafiateaduse võrdleva teaduse tasemele. Helmi Neggo kohta võib julgelt väita, et ta oli loomult uurija, lisaks süstematiseerimisele ja võrdlemisele on teda kogu aeg huvitanud põhjuse-tagajärje seos. Etnograafiateadus on selles suhtes tänuväärne, et annab tohutuid võimalusi oma mõtetega mängida ja tõde otsida. Seda on Helmi Neggo teinud kire ja naudinguga.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming