Taat, ae!

Ilmar Vene

Juba on raadios räägitud, et ministeeriumid toimetavad koondamisi, andmaks riigile ja rahvale eeskuju. Alljärgnev lühiarutlus on saanud algtõuke Moskva televisioonist. Keegi vestlusringis osaleja, soovides oma esinemisele suuremat mõju anda, esitas lühikatkendi Anton Tšehhovi jutust, mille pealkirja ta ei mäletanud, ja see tsitaat, mille täpsusele esineja ei pretendeerinud, kõlas järgmiselt:  „Taat, ae! Kas oled ikka veel elus?” –„Jah, pojake.” – „Sure juba rutem! Mul on sinu saapaid vaja...”

Sellele katkendile, milles poeg pöördub ahjul lesiva isa poole, lisas esineja oma kommentaari: „Olustik jätvat õige jõhkra mulje, kuid erilisi moonutusi sellegipoolest polevat”. Väitele järgnes põhjendus: „Mõni aeg tagasi töötasin Tuula lähedal; inimesed olid seal just sellised, nagu Tšehhov on neid oma jutus kujutanud”.

Seda kuulates meenus mulle kõigepealt üldine juhis, mida kirjanik oli kogu elu jooksul järgida püüdnud: inimesed muutuvad paremaks alles siis, kui neid kujutada sellistena, nagu nad on tegelikult; ju siis toda paremaks muutumist saab mingil määral ka vaidlustada. Aga keskkonna hukutav mõju on juba kord kõikvõimas; üha uuesti sünnib siia ilma inimolendeid, kelle loomus, algselt jumalik ja rikkumata, langeb pikapeale ühiskondliku ebaõigluse ohvriks. Ja kui üritada ühiskonna kujundamist õiglaseks, läheb asi päris hulluks. Aga samas tuleks aru saada ka kirjanikest; eks nemadki püüa kogu hingest ühiskonda õiglasemaks teha ja millest paremast saaksid nad seejuures juhinduda kui mitte tollest eespool toodud tõekspidamisest? Vaadake ometi, missuguseks te oma loomuse olete alandanud!

Tšehhov igatahes on sellist osutamistööd harrastanud õige tungivalt. Ja mõnikord, tundub mulle, võis ta seejuures ka liiale minna. Ilmeka näite pakub selle kohta lugu, mille pealkirjaks „Tapmine”. Kõrtsipidaja Jakov tapab oma „usuhullu” kalduvustega nõo; tema naine aitab seejuures tegusalt kaasa, tütar aga vaatab pealt. Mõlemad naised olid tüli puhkedes haspeldanud ja seda tööd laseb kirjanik neil jätkata ka siis, kui kõrtsipidaja on tulnud tuppa laipa koristama. See peatumatus ongi, mis mulle antud juhul veidi küsitav tundub; mina nimelt kaldun kujutlema, et nad ootasid ära, millal korjus välja on lohistatud, alles pärast seda võis poolelijäänud töö jätkuda.

Aga see pole enamat kui läbinisti subjektiivset laadi pisitäiendus. Üldjoontes on ju kõik laitmatult õige: see, et tugevamad soovivad ebameeldivast nõrgemast lahti saada, tundub peaaegu endastmõistetav. Selles mõttes moodustavad tapmiselugu ja too teine, kust pärineb käesoleva kirjutise pealkiri, ühtse terviku; mõlemas on kõne all ühiskonna iidsemaid hädasid – liikmete ülearvulisus.

Muidugi tohib sellist asja mainida ainult möödaminnes; kes siis ei teaks, et meie ühiskonna suurimat probleemi märgib liikmete liigvähesus? Ja oleks veel, et ainult meie ühiskonnas: ka Saksamaal ja Venemaal toimib küsimus rahvastiku juurdekasvust ülima teravusega. See on vana lugu: Stalini ajal võis kõnealune vajadus ajuti nii pakiliseks muutuda, et laagris sünnitanud naine sai kinnipidamiskohast lahti. Ja muidugi võis ta mõni kuu hiljem jälle laagrisse sattuda, et laste hulk suurem oleks.

Mida siis arvata? Kas peame „Taat, ae!” rühmitama kunstiliste liialduste hulka? Kummalisel kombel ei tundu selline küsimus üldsegi põhjendamatu. Ja siinkohal ei saa ma hüüatuse ebatavalise kõla üle imestamata jätta; mulle igatahes tundub, et „pojakese” soov, mille hea tahtmise korral saaks ka lõõpimiseks pehmendada, mõjub palju ebameeldivamalt kui tegudeks võimendunud tõelus, mida oma kõmulises romaanis kirjeldab Zola. „Maa” nimelt, kus tollased prantsuse vaimusuurused, teiste seas Anatole France, tundsid ära inimloomuse räige laimamise, kulmineerub lämmatamises, mille üks „pojakestest” paneb koos naisega toime oma isa kallal. Kirjeldus on  muidugi võigas, aga kui sa lugedes oled tundnud, et seda sadadel lehekülgedel alatasa ette valmistatakse, siis lõpuks ta mõjule nagu ei pääsegi. „Taat, ae!” seevastu tuleb täiesti ettevalmistamatult; ja nii see soovimine, olgugi muidu kõigest lopsaka ütlemise piires püsiv, kõlab soovi täitmisest ebameeldivamalt.

Seda laadi küsitavused kerkivad vist sellepärast, et meie suhtlemise (ja küllap ka mõtlemise) tähtsamaid iseloomustajaid on eufemistlikkus: kõike tuleb väljendada võimalikult positiivses vormis või siis vähemalt koos pehmendavate mööndustega. Häda terava ütlemisviisiga isikuile, kõnelemata juba sääraseist, „kes oma kultuuritust väljendavad sõimamisega”. Positiivset maailmanägemist taotlev kasvatustöö algab maast madalast: juba esimeste kooliaastate aegu omandab iga õpilane veendumuse, et ükski õpetaja ei pane hindeid „näo järgi”. Selles asjas olevat USAs hiljuti tehtud huvitav eksperiment: üht ja sama kirjutist lasti hinnata erinevatel inimrühmadel, kusjuures igaüks nendest sai „essee” koos mõne fiktiivse autoripildiga. Selgus, et hinnang oleneb suuresti autori välisilme imposantsusest. Ja kuidas saakski teisiti olla? Kujutlus erapooletust hindajast tähendaks kõigepealt seda, et hindajale on omistatud jumalikkuse peatunnuseid: on ju jumal inimesest sedavõrd kõrgemal, et kujutleda teda inimlike meeldimuste arvestajana oleks kohatu. Seda meeldivam on arvata, et selline erapooletus on jõukohane ka meile; me ju tingimata tahame, et meile kuuluks alati eriseisund. Eksperimendid tõendavad, et julgust kasvatada ei saa, kuid miks me peaksime arvama, et katsealused saavad esindada kõiki inimesi? Seesama käib uuringute kohta, milles määravus omistatakse pärilikele omadustele; ka kõige troostitumat tulemit tavatseb saata mööndus: väga palju siiski oleneb ka meist endist.

Ühiskondlike mängluste kahepoolsus toimib kõikjal nii endastmõistetavalt ja nii nüristavalt, et me tšehhovlikku hüüatust, mis nendest alailma kostab, ei vaevu üldse täheldama. Loen retsensioone, kus noored literaadid halvustavad vanema kirjaniku romaani: kõik on üksainus lakkamatu „Taat, ae!”, aga see hüüatus kõlab täiesti kuuldamatult. Ei kavatse minagi teda kuuldavaks tegema hakata; loodetavasti ei küüni selgus lubamatu määrani ka siis, kui olen teinud kokkuvõtte lugemisel saadud muljeist: retsensentide antipaatia hakkab silma juba poole kilomeetri kauguselt, kuid laused, millega oma vastumeelsust põhjendada püütakse, panevad ebalema.

Tavakeeles, s. t. eufemistliku väljendusviisi kasutamise korral, nimetatakse sellist nähtust vist „põlvkondade konfliktiks”.

Seda laadi sõnapaare leidub teisigi; „tööjõu kokkuhoid” näiteks kuulub saavutuste hulka, mis eestikeelse eufemistika konkursil auhinda vääriks. Liiati kipub igapäevane tõelus sisendama, et sellele eufemismile kuulub tulevik. Juba on raadios räägitud, et ministeeriumid – andmaks riigile ja rahvale eeskuju – toimetavad koondamisi: on seega aeg alustada üldisemat kampaaniat. Jälle hakatakse inimestele järjepidevalt meelde tuletama, kui üleliigsed nad selles maailmas on ja missugust õnne nende puudumine tähendaks; „Taat, ae!” leeb kaikumas piirist piirini. Aga see ei tähenda, et demograafiaga seostuv probleemistik minetaks midagi oma aktuaalsusest; vastupidi: mida rohkem üleliigseid, seda tungivamalt vajatakse tarvilikke inimesi.

Paraku tohib niimoodi kuulutada ainult naljatoonil; igaüks, kes vaevub küsimusele lähenema tõsimeeli, peab kõigepealt tunnistama, et mitte kedagi meist sellesse maailma ei vajata. Poleks see nõnda, siis iseenda tarvilikkuse kogemine ülimat rõõmu ei tähendaks. Paraku tuleb ennist öeldu kehtima jätta. Eks me ole naljamänge vaadates kuulnud, kuidas tegelasele, kes oma käitumises jääb seletamatult ülemeelikuks, võidakse öelda: „Sulle on vist täna keegi armastust avaldanud”. Mispärast toimib armuavaldus nii ülendavalt? Sellepärast, et inimesel, kellele armastust avaldati, oli võimalus kogeda, missugusel määral teda selles maailmas vajatakse. Midagi sellest ülemat ei saa kogeda ükski lihtsurelik.

Asjade selline seis peaks heitma valgust ka ülalpool mainitud küsitavustele: ühelt poolt seisneb elu jätkamises eksistentsi peasiht, kuid samas seda jätkamist justkui tarvis ei olekski. Niisiis jääb vaid väita, et siiski on. Olgu elu pealegi „räpane leiutis” (nagu arvas Flaubert), aga ilusat on temas rohkem. „Läbi kannatuste rõõmule!” (Beethoven).

Sellest, missugune tõlgendus beethovenlikule pateetikale anda, oleneb kogu ellusuhtumine. Kõige loomulikum on muidugi võtta seda luulelise kujundina: millegi „rõõm ja mure, kaksikvennad” laadis. Aga vormelit saab tõlgendada ka kristlikult: kristlikus maailmapildis märgib kannatus omaette väärtust, mille kaudu saab jõuda ainukese ja tõelise, nähtamatu rõõmuni. Ja lõpuks praegune arusaam: on see maailm ainuke tõesus, siis tuleb kõiki kannatusi tõrjuda põhimõtteliselt. Iga päev kuuleme mõnest uuest Interneti-teenusest, mis võimaldab soovitut saada, ilma et toast oleks tarvis väljuda.

Uusaja suurim väärtus seisneb seega vaba aja rohkendamises: seda on tarvis, et inimene saaks välja elada oma jumalikkust. Aga kas jumalikkuse eeldamine ei rajane viimati ainult usul? Millega hakkab inimene oma vaba aega täitma? Ilmselt arvutimängudega. Meenub puškinist, kes virtuaalmaailma leiutamise arvas hukatuslikuks. Ja tema põhjendus: on tegevusetus omaette väärtuseks muutunud, siis tasapisi hakatakse täiust nägema olematuses. Kõige mõnusam on ju – üldse mitte olla.

Selles mõttes oleks „Taat, ae!” kõigiti täisväärtuslik hüüatus; vajab „pojake” saapaid, siis see ju tähendab, et ta tahab iseseisvamalt elama hakata. „Tervitus teile, / tuleviku kutsuvad õied!”

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming