Tähelepanekuid teadusloost rõhumise aastakümneil

Andres Tarand

Esimese (seitsmenda) riigikogu kultuurikomisjon oma teadusreformiga on akadeemiku sedavõrd närvi ajanud, et üks kord loetleb ta nimepidi komisjoni koosseisu tervikuna ja teine kord poolikult.      Erast Parmasto,  Ühe seenevana elupäevad. Toimetanud Liis Vaher. Kujundanud Mari Ainso. Ilmamaa, 2010. 360 lk.  Seeneaeg on sedapuhku läbi, ehkki seente levikuaega iseloomustades saadaksid trükitud seenemäärajad meid meelsasti seenele ka novembris. Meie aga oma mõnekümne tuntud  seeneliigi järele novembris ei lähe, sest pime on ja päev lühike. (Kui mõni arvab, et ta tunneb seeni üle mõnekümne, siis valem ütleb, et mõnikümmend pluss-miinus mõnikümmend võrdub tavaliselt ikka mõnikümmend). Loodusteadlased ütlesid vanasti novembris, et nüüd algab kameraaltööde aeg, mis tähendas istumist kehvapoolses kambris, et lugeda, kirjutada ja arvutada. Ja veel mõndagi muud. Aga tähendas ka seda, et kevadel saab uue hooga  metsa või merele kaduda. Lühemalt öeldes on praegu saabunud aeg, et natuke lugeda, milleks pakun Erast Parmasto „Ühe seenevana elupäevi”.     

Külma vett intiimtemaatika austajaile 

„Seenevana” üks võimalikke tähendusi on mükoloog, millele autori kohta EE 14. köites järgnevad seisust määratlevad täiendused: „Ilmi P. abikaasa, bioloogiadr. (1969), prof. (1980), Eesti TA liige (1972) ”. Kõigi nende tiitlite tähendusest saab raamatust palju teada,  välja arvatud esimene (Ilmi P. abikaasa). Selgituseks sobib tsiteerida memuaarides ainsat kursiivkirjas pealkirjaga lõiku „Femme fatale”: „Erinevalt mitmest teisest memuaarikirjutajast (mõned suured kirjanikud või arstiteadlased jt) lõpeb siin, selle lõiguga mälestuste intiimtemaatika – armastuse, mõistmise, hoolimise, hoidmise, mõistmatuse, üksinduse, hoolimatuse, vihkamise, rumaluse, enesehaletsuse ja muude, osalt üsna julmade mõistatuste käsitlus, mis lihtsalt pole lugeja asi. Et kõik need asjad noore inimese kujunemist ja elukäiku rängalt mõjutavad, on täiesti üldtuntud ja ei vaja mingite uute näidetega ületõestamist”. Niisiis kapaga külma vett neile, kes peavad lugu, ütleme, teatrimemuaaridest, kus lavarollid ja elurollid kipuvad sasipuntraks minema ja erinevatest tegelasnimedest hoolimata muudab näitlejaid või poplauljaid abistavate ajakirjanike „liist” sellest sasipuntrast kirjutamisel  mälestused kavatsetust üksluisemaks.     

Mis siis üleüldse järele jääb? Muidugi jäävad mükoloogile seened, mis aga ei tee veel mälestusi seente välimäärajaks. Kui meie, tavalised seenelkäijad, järele mõtleme, on ju seenevõhikutelgi seeneriigi esindajatega märksa enam kokkupuuteid kui kukeseene või kuuseriisika korvi kogumine. Olen saanud kuuskümmend aastat lisa elupäevi tänu sir Alexander Flemingi tähelepanelikkusele hallituse uurimisel, mis viis penitsilliini leiutamiseni. Neid penitsilliiniks vajalikke seeni ei korjatud  korviga metsast, vaid viimases hädas läks ema meiega samas majas elava NKVD arsti dr Sacki juurde, kes hankiski ameeriklaste landlease’iga sisse toodud penitsilliini.       

Erast Parmasto kirjeldab oma mälestuste lõpupoolel üht pikka aega kestnud (aastast 1955), kuid luhtunud katset Järvseljal, et määrata rahvakeeli juurepessiks hüütud seente samasust või erisust kuusel ja männil. Kuna olen viis viimast aastat sae ja kirvega kaunikesti  vaeva näinud sellest pessist (Phellinus chrysoloma) nakatunud kuuskede likvideerimisega, oleksin meelsasti näinud katse lõppu koos lootusega, et kaugem tulemus võiks olla pessi tõrje. Nende praktiliste kokkupuudete vahele mahub ajas veel üks kõnealustes mälestustes kirjeldatud seik, mis võinuks ehk mõnevõrra muuta Eesti Vabariigi sisepoliitilist pilti üheksakümnendate algul. Nimelt kirjeldab autor paarileheküljelises lõigus „Või maitse” aastatel  1990–1992 aset leidnud toidutalongide aega, mil külmladudesse korjati krooni tulekut oodates muu hulgas hiigelkogustes võid. Krooni tulles paisati või müüki, kuid: „Paraku ei saanud ma oma sunnitult tagasi hoitud võijanu enam rahuldada: ihaldatud aine haises. Kui mitte ostmise päeval, siis järgmisel ja seda hullemini. Ka maitse polnud enam õige. Teadsin ilma analüüsidetagi, mille lehk see oli: pikka aega tavalises külmutuses hoitud võis kasvab  kuni 40 mitmesugust seeneliiki, roiskumisbakteritest kõnelemata. Sel ajal, kui tavainimene poest toidu saamisega hädas oli, mädanesid ladudes kuude kaupa rahareformi oodates tohutud varud. Neid jätkus veel kauaks, küllap õnnestus suur osa sellest hiljem idapoolegi eksportida”.   

Kui nüüd fantaseerida, et mükoloogid oleksid olnud võimelised dateerima seente järgi või valmistamise aja, siis oleks ladudesse sisse murdmist katsetanud „suur poliitikamees”  saanud asitõendi ning Keskerakonna ja Koonderakonna või viimase taustajõudude vahekord võinuks teistsuguseks kujuneda. Fantaseerimiseks jääb asi aga selletõttu, et üleminekuaegadel ei ole riikidel kunagi sellist jõudu, mis iga hinna eest kasumitegijaid ohjeldada suudaks. Erast Parmasto tekstis kõlab järeldus nii: „Oli üks, tollal veel ülinaiivne suur poliitikamees, kes püüdis suure võiäri ajamist segada, ladude uksi avada, ajaloo vunkrattale kaikaid kodaratesse  loopida. Ei jätkunud tal aga oskust ega jõudu suurt arengut tagurpidiseks keerata. Mis tulema pidi, see tuli”. 

Aga kõik kõneldu oleks nagu pööranguga kõrvalteed. Tegelikult on lugeja laual üks lugu teadlasest, kellel jätkus kiiduväärset tähelepanu paljudele erialadele omaks valitu kõrval. Seene-eoste lugemise ja nende statistilise töötlemise (mida minu tähelepanekute järgi botaanikud ja zooloogid eelmise sajandi  teises pooles veel väga ei armastanud, kuid mis on süstemaatikas vist põhiline tööriist ja oli võib-olla üks Parmasto edu pant) kõrvale mahub vabalt laiem kultuuritaust, sealhulgas ajakirja Eesti Loodus toimetamine pärast selle taassündi 1958. aastal. Ka see oli ühe eesriide kõrvaldamine Euroopa akna eest koos ajakirjade Keel ja Kirjandus ning Loomingu Raamatukogu ilmuma hakkamisega. Aga põhiline on ehk lugu sellest, kuidas ühest uudishimulikust  poisist saab teadlane ja kuidas ajaloo vääramatu jõud kujundas eesti teadust ja inimesi tema sees.       

Häda põlvkondade määratlemisega 

Siinkohal tuleb mul teha üks vahemärkus: olen nimelt eluaeg hädas olnud põlvkondade määramisega. Statistiline kirvetöö oleks paigutada kolm põlvkonda sajandisse, s.t otsida põlvkonnakaaslasi valemiga iseenda sünniaasta plussmiinus 15 aastat või nii. Ja siis teha terve rida  erandeid mitmesuguste väärtushinnangute kokku- või lahkulangemise järgi. Aga keegi ei viitsi vist inimesi, kellega elutee on kokku viinud, süstematiseerida statistikaga toestatud taimemääraja printsiibil. Põlvkonnakaaslasi leitakse pigem tunde järgi integreerides. Räägin seda põhjusel, et mu edasised märkused ei tunduks liiga familiaarsed, kuna Erast Parmasto ja tema ammu kuulus Nõmme gümnaasiumi klass tegutses tosin aastat varem ja neil kõigil  oli tosin aastat täis ajaloolisel pöördeaastal 1940. Spekuleeritakse ju palju teemal, kui suure mõjuga inimeste kujunemisel on lapsepõlveaastad, iseäranis need varase lapsepõlve omad. Paraku on inimese mälestustes need mõjurid tavaliselt hiljem välja mõeldud või faktorite kaalu hindamine liiga subjektiivne.         

Aga siiski, noppides raamatust välja suvaliselt siduvaid märksõnu nagu „kilgi laul”, „rukkivihud põllul” või „mets kui tempel”, „külmaseene helendus”, tundub ühisosa päris kopsakas. Veel kopsakam, kui lisada negatiivset nagu sõjaaegne mädanik jalgadel, mida Erast Parmastole seletati suhkru puudusega, aga mulle öeldi impetiigo, mida praegused netiallikad ka mädavilliliseks lööbeks nimetavad. Ja praeguseks päriselt põlu alla pandud suitsetamine,  mis algas mõlemal üheksandas klassis. Selle vahega, et mälestuste autor toppis enne suitsetamist hülssi tubakat (seda kasvatati 1944. aastal koduaia peenardel), mind tõmbas alt Hruštšovi liberaalsus, mis paiskas müügile läikivas pakendis Bulgaaria sigaretid Djebel. Niisiis, kui Erast Parmasto oma klassikaaslase ja sõbra Voldemar Hans Trassiga Tartu ülikooli jõudsid, olid pärastsõja loengud juba mõnda aega alanud ning kateedrid pisut korrastatud.  Saan asjast aru nii, et nõela kotti ei peida, kahest nõelast rääkimata, ning seetõttu said klassivennad tegutsemiseks suhteliselt suure autonoomia. Seda muidugi karmide olelustingimuste piires. Oleks päris patt siin alustada ümberjutustust sellest raamatu põhiosast, mis kirjapandult sisaldab täpseid, tihti iroonilisi ja ka eneseiroonilisi märkusi. Mäletan sama Erast Parmasto kõnestiilist, kui teadusbürokraatia viis meid seitsmekümnendatel  kontakti. See oli aeg, mil kuuekümnendate lootused N Liidu tipust juhitud liberaliseerimisele olid kustunud, nagu ka Eestis mõnedes ringides eurokommunismi eeskujul loodetud reformid, ning tagantjärele teades selle impeeriumi lõppvaatus alanud.   

Surutis jagas ka teaduse tipud selgemini karjääri nimel allakäiguga kaasaminejateks ning võimu suhtes märksa kriitilisemateks akadeemikuteks, ehkki selle kirjalik (artiklites näiteks) deklareerimine oli Eestis olematu,  Gustav Naan välja arvatud. Meie sõbrad Nõmmelt olid parteistunud märksa varem, siis, kui Eesti tänavanurkadel jutlustati ohtrasti nn Leedu varianti, et teeme ise komparteid. Sõprade tunnistust mööda kasutas nende autoriteet Harald Haberman sama trikki, vihjates asutuste raskele tulevikule, kui oma sõdureid ei leita. Võib-olla ta ise uskuski seda. Mida aga tingimata rõhutada tahan, on see, et mõlema mälestustes leidub parteistamise kui nähtuse  suurepärane käsitlus. Hans Trass, kes avaldas mälestused varem („Üksi ja ühes”, Ilmamaa, 2002), on kirjutanud loo kirglikult ja pikemalt peatükis „Redistumine”, Erast Parmasto klassivenna kirjutatut arvesse võttes lühemalt. Hans Trass on ka kirjutanud: „1954. aastal sai tast [Erast Parmastost] parteikandidaat, enne Ungari sündmusi võeti ta NLKP liikmeks. Kui ma neil dramaatilistel päevadel Erastit nägin, oli ta väga muutunud – kahvatu ja  mustendavate silmaalustega. Nii valel ajal, nii hirmsal ajal, sosistas ta. Mis lugesid mu kõige siiramad lohutused?” Usun, et järeltulijad neile pihitoolist läbikäinutele seda oma aja sammukest küll pahaks panna ei tohiks. Muide, Gustav Naani erandlikkus oli osalt põhjendatud ta osavõtuga Suurest sõjast. Kuid tema „lõpu langemine”, mida äsja meelde tuletas 40 kirja 30. tähtpäev, saab Erast Parmasto mälestuste järgi uue võimaliku tõlgenduse. See on tihti juhtuv  proosa: Naan võitles kõrgema pensioni eest või pärast. Seega tuleks korrigeerida (raske on öelda, kas heas või halvas suunas) väidet Naanist partei keskkomiteele saadetud kirja (Kaplinski nuhtlemisest) algatajana – see võis vabalt olla koostatud KGB skeemi alusel ja sel viisil anti veel Naanilegi vastu näppe. Tunnistades muidugi, et Kaplinski ei pruukinud vanale Naanile niigi meelt mööda olla.         

Tsiteerin veel kord Erast Parmasto mälestusi: „Muuseas, vaatamata oma just nagu „privilegeeritud” akadeemikuseisusele sai enne otsa nõukogude kord, kui ma oleksin saanud  oma seeneuuringuiks ühe korraliku, mujal maailmas tavaliseks peetava töömikroskoobi”. Teaduste akadeemias oli tol ajal üldiselt levinud jutt, et „valuuta” välismailt aparatuuri ostmiseks jagasid omavahel TA president ja üks silmapaistev akadeemik. Ma ei tea, mis proportsioonis nad seda tegid. Tallinna botaanikaaed, kolmandat järku instituut, sai kätte ühe tollal moodsa muruniiduki ainult tänu sellele, et Jüri Martin Spokane’is (USA, Washingtoni  osariik) maailmanäitusel viibides eellepingu sõlmis ning siis pika aja jooksul presidendi porinaid tõrjudes lõpuks valuuta kätte võitis. Seda üritust patroneeris ka Erast Parmasto ja see on tal siiani meeles. Vahepalaks siinkohal ka esimene kriitiline märkus: Tallinna botaanikaaia idee sündis esmakordselt 1920. aasta paiku, mitte pärast Tartu teise botaanikaaia ideed, nagu arvab Erast Parmasto. Privileegidest veel. Nagu selgub Erast Parmasto  mälestustest, ei aidanud teda selle loo alguses toodud tiitlid ega NLKP-lisus pääseda pikka aega välismaale. Oma kontaktid pidi ta looma kirjadega, mis – nagu ta ise on välja arvutanud – võttis maa- ja merepostiga aega keskmiselt 37 päeva, lennupostiga koguni 39 päeva. Kuna ma hiljaaegu arvutasin posti kiirust varasematel aegadel, siis olgu võrdluseks, et aastatel 1500–1700 liikusid Tallinna-Lübecki liinil kirjad maal ja merel keskmise kiirusega 28  päeva, väga kiired merel üheksa päeva ja kõige kiiremad viis päeva. Inimkonna progress ei ole lineaarne. 

Ehitame teatri ise

Tahan just Sirbi lugeja tähelepanu juhtida veel ühele lõigule pealkirjaga „Hõlmikpuu, tema sündroom ja sündroomistamise sündroom”, eriti nende, kellele selle sündroomiga seoses näib, et me oleme ühest teatrist ilma jäänud.  Tõesti jäime ühest ilma – see oli oktoobri- ja maiparaadi hale koopia Punaselt väljakult Moskvas. Esimese asevalitsejana oleks meile nüüdse kultushoone (Solaris) kohal asuvalt tribüünilt lehvitanud Karl Vaino ise. Ja teiseks, olen varemgi nimetanud pärisorjalikuks hüüatust: „Me oleksime saanud teatri!”. Miks me peaksime saama selle tsaarilt ja mitte ise ehitama? Sellele lõigule järgneb teine pealkirjaga „Hõlmikpuud täna”. Kui tegin seenevana raamatu järellugemist, ilmus ajalehtedes parajasti teade, et keskkonnaminister pooldab looduskaitsealadele lubamatute ehitiste püstitajate trahvimist miljoni krooniga ega pea õigeks neid ehitisi riigistada. See tähendab taas juhtmõtte „raha eest saab kõike” rakendamist, mis sobib seltskonnale, kes peab staatuse sümboleid ülimaks. Kuna maasturite laius vist enam tähelepanu ei ärata, tuleb saavutada seaduserikkumisega teistele kättesaamatuid  eeliseid – ja mis see miljon siis selle au eest ära ei ole!       

Jääb üle veel teine kriitiline märkus. Erast Parmasto annab kohe esimese lehekülje lõpul teada: „Pealegi – mida ligemale tänapäevale, seda ränkraskem on aus olla. Kui tahad hoida suhteid inimestega enda ümber ja humanistina teisi säästa, siis on parem jätta uuemaid  asju rääkimata”. See on autori õigus. Ilmselt on autori õigus uuemateks asjadeks lugeda ka seitsmekümnendad, kuid tuleviku huvides olnuks ehk toredam, kui lugeda oleks rohkem tegijate nimesid. Selge see, et TA presiidiumi hoones ringi liikununa taipan ma, keda mõtleb autor „ülemuse” all jne, aga kõiki patukotte ei oska ma siiski dešifreerida. Kas me nii ei soodusta natuke hilisemate „impeeriumi seest õõnestajate” platvormi kõvenemist, nende,  keda Erast Parmasto põrmugi ei näi austavat? Reeglil on üks erand. Esimese (seitsmenda) riigikogu kultuurikomisjon oma teadusreformiga on akadeemiku sedavõrd närvi ajanud, et üks kord loetleb ta nimepidi komisjoni koosseisu tervikuna ja teine kord poolikult. Ma ei ütle, et see instituutide kaua kestnud vintsutamine õnnestunud asi oli, aga seitsmekümnendatega võrreldes pole ta ikka vana asi, vaid väga uus.  Lõpuks: praegused ja tulevased teadusloolased! Ärge mingil juhul jätke kasutamata teravapilgulise seenevana tähelepanekuid ja mõtisklusi teaduse arengu ja teadlase kujunemise kohta eelmisel sajandil.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming