Täiuslik torm

Kaarel Tarand

Marek Strandberg Mõelda vaid, ainult kaks ja pool aastat on möödas ajast, mil riigikogu eelmise koosseisu 54 liiget vähetuntud rahvaesindaja Rosimannuse geniaalsel juhtimisel algatasid põhiseaduse muutmise (775SE). Eesmärgiks oli „valimisaastate arvu vähendamine vähendamata sealjuures demokraatiat ning kodanike võimalusi riigi arengu määramisel kaasa rääkida”. Rahvahulkade hirmutamiseks ja muutuse õigustamiseks anti ka seletuskiri: „Järgmised 100 aastat elaks Eesti kavandatavat põhiseaduse muudatust tegemata jättes pideva valimiskampaania olukorras, mis võib negatiivselt mõjuda poliitilise debati ja otsuste kvaliteedile ning poliitikate järjepidevusele. Kestev valimiseelne olukord võib põhjustada surve lühiajalistele huvidele orienteeritud eelarvepoliitika läbiviimiseks ja niiviisi kumuleerudes ohustada Eesti Vabariigi pikaajalisi strateegilisi huve.” Algatajate varjatud (ehk omakasupüüdlik-parteilistel) motiividel rajanev kavatsus kukkus läbi. Aga kas sellega seoses on kahjustada saanud ka Eesti strateegilised huvid või poliitiline debatt ja otsuste kvaliteet? Sellest ajast on vett merre voolanud hoopis vähem, kui on muutunud ühiskonna valmisolek olla muutuse ja arengu sõnastaja, evolutsiooniprotsessi juhtija seniste suurte juhtide asemel. Põhiseadus ei ole enam olupoliitiliste või poliittehnoloogiliste rünnakute potentsiaalne ohver, temast targa näoga rääkimine poliitilise ja sellega flirtiva akadeemilis-parteilise eliidi privileeg. Põhiseaduse 20. sünnipäeva tähistamiseks läinud nädalal välja antud põhiseaduse kolmas kommenteeritud väljaanne on korraga laine- ja müüdimurdja. Kohe veebikeskkonnas kõigile tasuta kättesaadavana (pohiseadus.ee) lõhub ta nii akadeemilised kui ainelised barjäärid, mis kodanikke ja põhiseadust seni võisid lahutada. Ka väljaannet korraldanud ja kommenteerinud õigusteadlaste seisukoht on senist dogmat otse pilastav, nimelt on enam kui tuhandeleheküljeliseks paisunud teose mõte olla lektüür „haritud Eesti avalikkuse” lugemislaual. Igal elujuhtumil.

Tähendab, seni püha ja puutumatu põhiseadus on täisealiseks saamise puhul astunud inimeste sekka, kasvanud elavaks ja muutuvaks osaks meie ühiskonna arengus. Ses mõttes on olukord piltlikult kõrvutatav reformatsiooniga, mille käigus Martin Lutheri juhtimisel mõtleva inimese ning tema elu ja heaolu kujundava baasteksti vahelt kaotati pühendatud vahendaja (preester), kes valdas salakeele (ladina) tõlkimist lihtsurelike omasse. Luther ütles, et igaüks lugegu ise. Sedasama ütleb oma kaaskodanikele põhiseaduse kommenteerijate kolleegium peatoimetaja Ülle Madise juhtimisel. Ja see on väga põhimõtteline muutus. Põhiseaduse esimese kahe elukümnendi saatjaks oli tema ämmaemandate aina omakasupüüdlikum vada sellest, kuidas ei tohi paati kõigutada, kuidas muutes sünnib ainult halvem, kuidas rahva tarkusest ei piisa pühakirja seletamiseks, kuidas põhiseaduse kriitika on lausa riigivastane tegevus jne.

Akadeemilised juristid ei saanud aastaid tagasi põhiseaduse paragrahve kommenteerima asudes kuidagi ette näha, et ühiskonnaelu eetikakriis jõuab oma uue aja tippu just tänavu sügisel. Nende asi ei olnud ennustada. Kuid eks nad seda pidid ju märkama, et kui nende silmatera valemängurite kätte veereb, siis pole abinõude tarvitusele võtust pääsu. Kui demokraatia on ohus, siis teda päästa saab ainult rahvas, mitte üksiku üllameelsus, valitseja tarkus või kavalus.

Paralleelprotsess viljus ja küpses omasoodu. Võimalik, et sellele andis algtõuke Lehmani vendade panga langus. Või siis hoopis Euroopa parlamendi valimised 2009. aastal. Igatahes saabus ühel ilusal päeval meile kätte poliitilise moraalituse tipp, see tähendab, nagu iga piiratud ressursi kasutamisel, hetk, mil kogu maailma moraalituse Eesti limiidist on rohkem ära kulutatud, kui edaspidi veel on võimalik kulutada. Moraalituse tippu kirjeldavaks lagitäpiks jääb sõna või ühik „mihal” sama kindlalt kui päikese kulgemise puhul räägime „seniidist”.

Juba seniidi eel oli väga kuum ja pole siis ime, et kuumatundlikumad jääkeldrisse varju ronisid. Või mis varju!? Täpsem on öelda, et varjusid avalikkusesse, mis on senise peitusemängu parim idee. Nn jääkeldri protsess (loe: president üritab oma põhiseaduslike nappide volituste piires päästa, mis päästa annab) käivitus sõltumatult põhiseaduse kommenteeritud väljaande sünniloost ja ajakavast, kuid juhus on nad tänaseks sedavõrd kindlalt teineteise külge haakinud, et vägivallatut lahutust pole loota.

Mõelda vaid, et kunagi, kui ajaloolased Eesti moraali/moraalituse murrangupäevi analüüsima asuvad, ei saagi nad usutavate allikate puudumisel kunagi jõuda selgusele, kuidas sai juhtuda nii, et kümme aastat peaaegu surnult seisnud (juriidiline) keha, mille asutamist juhtisid erakasu motiivid (vajadus vanadele kommunistidele Arnold Rüütli kaitse all pehme pesake teha), ühtäkki muutub demokraatia talitluse mõjukaks organiks. Puhas juhus? Geniaalne ettenägelikkus? Paberitesse jääb igatahes kirja, et kogu muutis lõpuks kõike, olgugi et tahtis muuta vaid viit pisiasja, tsiteerides Eesti Koostöö Kogu kodulehelt:
1) valimissüsteemi;
2) erakondade töö korraldust, sealhulgas parteide sisedemokraatiat;
3) erakondades ja laiemalt poliitikas liikuva raha ning selle annetamise, aruandluse ja kontrollimise viise;
4) kodanike võimalust osaleda poliitika kujundamises valimistevahelisel ajal;
5) avaliku sektori ametikohtade seotust parteidega.

Igast punktist rääkimise eeldus on – üllatus, üllatus! – põhiseaduse ja tema kommentaaride lugemine. Ja taipamine. Täiusliku tormi sünniks on vaja, et korraga oleksid platsis kõik omavahel sidumata mõjutegurid. Tõenäosus selleks on väike, ent kas see on siiski tõesti praegu Eestis juhtunud?

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming