Taeva kodustamine

Aet Annist

Külm öine maa tundus lõppevat kõrgel mu pea kohal. Hallikasvalgete tuustidena liikus ta sihiteadlikult ja väärikalt minust üle, mu selja taha. Siis tuli ribake tumepõhjatut taevast, ja kuu, kiviviske kaugusel, joonistades liikuvale ööst ja pilvedest koosnevale taevale tõmmu meekarva poolringi. Selle piinavalt tõelise, käegakatsutava kuukodu sügavustes plinkisid tähed. Kusagil tagumisel seinal. Mind tabas masendus, kui see kalk ja ühtaegu sõbralikult koos püsiv idüll seal rippus. Ja lohutu küsimus: miks mind pole kutsutud?       

Miks ma ei võiks lonkida selles ruumilises  taevas, käed sügaval püksitaskutes, toksida varbaga kosmilises tolmus ukerdavaid meteoore? Miks ei lubata mul vaadata, kas tähed on vaid augud pajapõhjas läbi mille paistab Jumala lugemislambi valgus? Miks ei saa ma lähemale hiilida ja piiluda, kas pole need hoopis valgustatud aknad, mille ees on pisikesed pitsilised kardinad, aknalaual aga lillepott ja end mõnusalt kerra tõmmanud kass, kes on just tulnud Linnuteelt piima  limpsimast ja varblasi luuramast? Miks ei saa ma teada, kas mind ümbritseb võõras õnn, mida ma võin kaugelt hoomata, või julm, tuim, külm füüsikaline reaalsus?     

Kambriumi esimestest valguse suunda hoomavatest eelloomakestest peale on elusolendid taevaruumiga teatavas sensoorses suhtes olnud. Kui trilobiit ehk kunagi vahetust ohu- ja toitumistsoonist kaugemale ei kaenud, siis inimesele jaoks on taevas saanud ängi ja vaimustuse, alandlikkuse ja hingematva uudishimu allikaks. Meie kosmoloogiline huvi – selle sõna kõige laiemas mõttes – paikneb kahe äärmuse vahel, mida võiks  iseloomustada kui võõrandavat ja kodustavat, inimkauget ja inimkeskset. XI sajandi kaljujoonis supernoova plahvatusest ja tänaseks päikesesüsteemi servale jõudnud sond on ühtmoodi katse tajuda, mis on olemas meist sõnulkirjeldamatul kaugusel nii ajas kui ruumis.   

Säärane uudishimu on omakasupüüdmatu, kuigi see samal ajal astronoomile kodus leiva lauale toob. Teada, et 100 triljoni aasta pärast kustub viimane täht, tähendab teada, milline täpe on inimkond oma ajaloo  ja ennasttäis olekuga. Teada, et planeet Maa tiirleb ümber päikese, mis on üks sadadest miljarditest Linnutee galaktikas, mis on omakorda üks sadadest miljarditest galaktikatest universumis, tähendab tajuda enda hingematvat tühisust. Füüsikaseadused määravad halastamatult meie eksistentsi tibatillukesed parameetrid. 

Samas on astronoomiagi vallas tehtud hulgaliselt katseid inimest kosmilisel ajajoonel väärtuslikuna esitada. Nii arvavad mõned astronoomid, et universum on viimistletud viisil, mis võimaldab intelligentse elu teket. 

Inimese osadust 13,75 miljardi aasta vanuse universumiga võib demonstreerida ka osutades, et oleme tehtud samadest algelementidest, mis tekivad tähtede sündides ja surres. Ent väljaspool meie tähisele päritolule viitavaid metafoore mõjuvad astronoomia peamised sõnumid pigem meid ja ilmaruumi võõrandavalt, kuigi siin peitub ka teatav uhkus, et inimesesugune eimiski suudab nii keerukat informatsiooni hakkida ja analüüsida.  Ent üldiselt nähakse täheteaduses inimest, ühiskonda, isegi tema päikest ja tähesüsteemi perspektiivist, mis muudab need imetillukeseks.       

Taevaga suhtlemise teine äärmus on religioon, mille abil püütakse inimest ümbritsevat kõiksust taltsutada, kodustada, inimkonda selle keskmesse asetada. Taevased jõud ei ole religioossest vaatenurgast inimsoo suhtes sugugi osavõtmatud; nende ilmavaade on suisa antropotsentriline. Samas varieeruvad religioonidki võõrandamise-kodustamise skaalal. Mõnes pole inimesel suurt mingit  lootust jumaliku tervikuga (taas)osaduse leidmisele: pärast loomist pühkis demiurg sest sopast käed puhtaks ja otsis midagi muud, mille kallal nikerdada. Mõne religiooni loojal on aga loodu suhtes veidralt soojad tunded. Uues testamendis paistab, vähemalt uskliku seisukohalt, Jumal olevat üks kaunis kodustatud ja inimkeskne olend. Inimesest sündinud lapse saanud ja inimlikku valu poja surma tõttu kogenud Jumal toob taeva ja lunastuse  surelikule lahkesti koju kätte.   

Religioon kirjeldab, kuidas meid ümbritsev kosmos annab märku meie osadusest  jumalaga, ja loob maa peal usukogukonna, mis seda veendumust kinnitab. Veel enam, religioon ongi mõnede mõtlejate tõdemuses ühiskonna enese kummardamine. Etableerunud inimkeskne religioon rajab tee enesekesksele sootsiumile, mida taevas oma lõpmatuses vaid harva morjendab. Kodustatud kosmoses on inimene ise ja tema konstellatsioonid need kõige vägevamad.   

   

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming