Tagantjärele tarkuse asemel

Jan Kaus, Eesti Kirjanike Liidu esimees

Kõne 6. jaanuaril loomeliitude aastapeol “Eesti – kultuuririik?”  

Kunagi püüdsime koos Lauri Vahtrega pidada vestlust, kus räägitaks poliitika ja kultuuri omavahelisest lõhest ning võimalustest seda lõhet ületada. Paraku ei saanud keskustelu kunagi valmis, lõhe jäi ületamata ja seda eelkõige minu süül, kuna tuli ilmsiks, et mul kui kultuurivaldkonna esindajal pole vastuseid Vahtre kui poliitilise valdkonna esindaja küsimustele. Mõni idee või ideaal, mille parteipoliitikast ülemaks seadmist poliitiliselt sfäärilt eeldasin, sai Vahtrelt vastuse küsimuses, kuidas sellist ületamist tegelikkuses ellu viia. Teate ju seda lugu Oskar Lutsu “Suvest”: üks on teooria, kuidas kive veeretada, teine kivide veeretamise praktika. Ning kuigi sellist küsimist võiks ju süüdistada demagoogias, tuli mul tunnistada, et vastust sellele polnud ma tõesti võimeline leidma. Professor Rein Raud lisaks siin, et kultuurisfääri esindajad ei peagi leidma vastuseid poliitiliste, sealhulgas kultuuripoliitiliste probleemide lahendamisele, piisab probleemide avastamisest, nendele osutamisest, nende “paljastamisest”.

Paraku on paljud poliitilise valdkonna probleemid juba mõne aja eest avastatud ja neile korduvalt osutatud, kuid mingeid muutusi paremuse poole pole see reeglina kaasa toonud. Poliitika muutub üha enam parteipoliitikaks ja parteipoliitika kujutab endast üsna hajusat tegutsemissüsteemi, mille tagajärjed on küll avalikult näha, kuid mille põhjusi ei anna avalikkusel (sealhulgas ka kultuuriavalikkusel) vajalikul määral mõjutada. Parteipoliitikast välja jäävaid inimesi sunnitakse üha enam arvama, et ainuke viis mängus osaleda on käia valimas või astuda parteisse. Ometi – tunnistades, et ma ei tunne (partei)poliitilise valdkonna toimimismehhanisme – on näha, et poliitiline sfäär paneb seal osalevad inimesed teatud viisil ühtlaselt või sarnaselt tegutsema.

Ehk üks suuremaid erinevusi kultuurisfääri ja poliitilise sfääri vahel avaldubki selles, et kui esimene püüab ühiskonda erineva loomingulise praktika kaudu laiemalt mõtestada, peegeldada, erinevatele ilmingutele tähelepanu juhtida, siis viimane ei saa olla niivõrd kontemplatiivne. Seega – kultuuri ja poliitika kõnelaadil on suuri erinevusi. Poliitilise valdkonna kõnelaad toimib ühtlasemalt ja ühtsemalt, lainetades kogu poliitilist struktuuri haaravate intervallidega (näit valimiste-eelne ja -järgne keel). Opositsioonijõudude väljendus kordub ükskõik millises parteipoliitilises konstellatsioonis, samamoodi ka koalitsioonijõudude väljendus. Parteipoliitik, kes satub koalitsioonist opositsiooni, räägib oma parteilisest taustast hoolimata valitsuse “pidevatest vastuoludest põhiseadusega”; see, kes satub opositsioonist koalitsiooni, räägib “ebapopulaarsetest otsustest”. Kultuurisfääri keel pole kaugeltki niivõrd ühtne, õieti ei saagi siin rääkida ühest keelest, vaid suurest hulgast dialektidest, mis sobiksid sümboliseerima olukorda, mille kohaselt kultuurisfäär koosneb eriarvamustest või seisabki neil eriarvamustel, arvamuste paljususel, konflikte tulvil olekul. Tõsi, suhtluses poliitilise valdkonnaga tuleb kultuurilisel sfääril kohaneda ja ühildada oma väljenduslaadi – näiteks apelleerides põhiseaduse preambulale jne. See on aga seotud just kultuurisfääri kõnelaadi mõtlikkusega, vähesema agressiivsusega – reeglina peab ta poliitilise sfääriga suheldes asuma kaitsepositsiooni. Olukord poliitilise ja kultuurilise sfääri omavahelise suhtlemise osas tundub olevat lühidalt selline: kultuur kaitseb ennast poliitiliste rünnakute ees, mis sunnib mõnikordki unustama, et kultuur on sama tähtis riigi osa kui poliitika.

Poliitilises loogikas asub kultuur tagaplaanil, tema tähtsus jätab vähemalt kultuurisfääri esindajate silmis soovida. Kas siin on tegu kultuuriinimeste teatud pirtsakusega, osaga poliitilises valdkonnas mitteosalevate huvigruppide permanentsest rahulolematusest, mis ei kao ükskõik kui õitsvas heaolu kasvus? Või on ikkagi poliitiline sfäär hakanud unustama, mida kultuur tähendab – et see ei tähenda vaid uusi hooneid kultuuriasutustele, hoogsat kinnisvaraarendust, kultuuriinimeste liitumist parteidega, vaid terve rahvusliku koosluse vaimse võimekuse ja erksuse pidevat hoidmist?

Jagaksin mõnele ehk ketserlikuna näivat mõtet, et n-ö õige vastuse leidmine eelnevale küsimustikule polegi ehk kõige tähtsam. Kui kultuurisfääri ning poliitilise sfääri keel püsivad niivõrd erinevatena, siis võiksin siin selle asemel, et poliitilist sfääri järjekordselt paljastama kippuda – püüdes näiteks selle teguviisi võrrelda mingite eetiliste kategooriatega –, esitada hoopis konkreetsed ettepanekud, mis ei puuduta nii otseselt eetikat või väärtushinnanguid, vaid konkreetseid tegusid kultuuripoliitika vallas, kuid mille rakendamine või omaksvõtmine võivad ehk parandada nii kultuuri ja poliitika omavahelist läbikäimist kui ka Eesti ühiskonna kogu moraalset enesetunnet.

Alljärgneva puhul tuleb meeles pidada, et ma ei kõnele ei loomeliitude ega ka oma liidu liikmete nimel – ja just seeläbi nende kõikide nimel kõnelengi. Miks? Sest kuigi leiab palju kultuuriinimesi, kelle arvamus alljärgnevaga kas osaliselt või täielikult ei ühti, on ehk praegu üheks kultuurisfääris tegutsevaid inimesi ühendavaks faktoriks mure kultuuri kui Eesti ühiskonna vaimu marginaliseerimise pärast. Need punktid, mida allpool ette kannan, ei tundu mõnelegi piisavad, kuid teisalt tundub olevat loomingulistel jõududel õige aeg püüelda enne riigikogu valimisi ühise, konkreetse programmini. Kõnealune programm võiks kirjeldada loodetavaid olemuslikke muutusi, mis ei nõua eelkõige või ainult suuri investeeringuid, vaid pigem kultuuri (seda sõna kasutan siin nii omastavas kui ka osastavas käändes) suhtumise, väljenduslaadi muutumist.

 

 

1. Riikliku toetussüsteemi väljatöötamine Eesti kultuuri tippude jaoks*

Hiljuti ilmus ajakirjanduses uudisnupp “Reps lobib perekond Kiige akadeemiat”. Uudis kõlas nii: “Haridus- ja teadusminister Mailis Reps tegi valitsusele ettepaneku arutada Eesti Kaunite Kunstide Akadeemia asutamist. Uue akadeemia idee pärineb 90. aastatest. Algatuse taga on kirjanik Heino Kiik, kes esineb mittetulundusühingu Eesti Kaunite Kunstide Akadeemia presidendina. Kiige algatusrühm ühendab kümmetkonda kultuuritegelast, kes nimetavad ennast akadeemia liikmeteks. Nende hulka kuuluvad näiteks Ando Keskküla, Jüri Arrak ja Eri Klas. Ainus naisakadeemik on balletitantsija Helmi Puur, kes on Kiige abikaasa. Algatajate arvates on akadeemiat vaja selleks, et pädev asutus annaks “hinnanguid kunstialade olukorrale Eestis”. Selle töö eest peab riik kõigile akadeemikutele palka maksma.”

Ühtimata selle uudise pahatahtliku tooniga, mis viitab meedia vajadusele igast kivist palju vett (või verd) välja pigistada, suhtun härra Kiige algatusse kahtlevalt – kuigi olen nõus selles algatuses peituva vajadusega. Usun, et riik peaks toetama oma kultuuri suurkujusid ilma mingite põhjenduste või vastuteeneteta. Kahtlemata peaks Eestis eksisteerima süsteem, mis tagaks meie kultuuri tippudele korraliku sissetuleku – kuid ilma toetuse saajate “vastuteeneteta”, mille kohaselt peaksid nad pakkuma mingeid hinnanguid, üldistusi või seisukohti. Toetus ei pea kaasa tooma toetusesaajate organiseerumist, initsiatiivi näitamist või taotluste kirjutamist. Jah, kohe saab vastu väita, et kultuurkapital juba jagab stipendiume, kuid antud juhul peaks rääkima täiesti teisest mõõtkavast – toetusest, mida eraldatakse ilmselgete teenete eest elu lõpuni. Süsteemi täpse toimimise nüansid tuleks välja töötada kultuurivaldkonna ning riigi esindajate koostöös, mitte mõne üksiku aktiivse isiksuse peas.

 

2. Kultuurivaldkonna esindajate ja riigi senisest organiseeritum suhtlus

Tunnistan, et on kurb vaadata, kuidas kultuuriminister Raivo Palmaru ikka ja jälle avalikult rapitakse. On tõenäoline, et tema tegutsemises on tulnud ette suuremaid valearvestusi või eksimusi, eks asu ju kultuuriminister selles pudelikaelas, kus poliitiline loogika ja kultuurivaldkonna loogika kohtuma peaksid, kus segunevad kaks keelt ning minister peaks neid mõlemaid vilunult kõnelema ning on raske jätta üht keelt oma keeleks valimata. Siiski, kirjanduse valdkonna esindajana tunnistan, et mul pole Palmarule vähimatki ette heita, pigem isegi vastupidi. Miks see siin välja sai öeldud? Sel lihtsal põhjusel, et kaldun arvama, et paljud konfliktid jäänuksid olemata või oleksid kerkinud ja lahenenud rahulikumalt, sujuvamalt, kui kultuuriministeerium suhelnuks organiseeritult ning regulaarselt ja otse loomeliitude ning teiste oluliste kultuuriorganisatsioonide esindajatega. Ma ei taha väita, et kõik ministeeriumi nõunikud tekitavad nõutust või et otsesuhtlust pole siiani olnud, kuid see on toimunud vastavalt vajadustele ning suuremat hulka loomingulisi inimesi ning ministrit ühise laua taha regulaarselt kokku toomata. Tegin ettepaneku ministrile hakata kohtuma regulaarselt loomeliitude seltsingu esindajatega, kus saaks ühiselt läbi rääkida eri valdkondade kitsaskohti ning mõtiskleda laiemalt kultuuripoliitikast. Muide, kunagi eksisteeris kultuuriministeeriumi juures Kaunite Kunstide Nõukoda, kus loomeliitude juhid käisid ministriga regulaarselt kohtumas; nendest kohtumistest kasvas välja muu hulgas ka loomeliitude seadus, mille parandamisega peaks hakkama tegelema uus loomeinimesi ja ministeeriumi juhte koondav kooslus.

Ühesõnaga – kõnealune otsesuhtlus parandaks huvigruppide läbikäimist ja info liikumist, võimaldaks parandada ministeeriumi ja tema objektide ühistegevust. Muuseas, olgu öeldud, et midagi sellesarnast käib regulaarselt koos Urmas Paeti juures ning, tervitades igati Paeti algatust, julgen arvata, et kultuuriministeeriumis oleks sellisel “üksusel” palju rohkem võimalik korda saata.

 

3.  Kultuuritööstuse tähenduse ja tähtsuse avamine

Ka minule kõlab mõiste “kultuuritööstus” pisut võõralt, st. ma ei oska seda täpse sisuga täita. Kuid mõistan, et see tähistab olukorda, kus kultuurivaldkonda ei saa enam käsitleda “maksumaksja rahakoti” tühjendajana, vaid vastupidi – majanduslikult perspektiivika valdkonnana. See kõlab pisut uskumatuna praeguse Eesti kultuuridiskursuses, kus kultuurkapitali stipendiumid tekitavad paljudes pahameelt, kuna seda tajutakse “niisama saadud rahana”. Kuid näiteks Kultuurikatla projekt ei tähenda ju vaid mingi hoone “vallutamist” loomingulise tegevusega ja seeläbi justkui kinnisvaraarenduse “pidurdamist”, vaid elukeskkonna rikastamist ja selle kaudu ka märki atraktiivsest keskkonnast, kuhu on hea investeerida ja mida on hea külastada.

 

4. Kultuuriuudised avalik-õiguslikus televisioonis

See punkt võib paista kistuna – et kui ettekandjal pole sobivalt mastaapset ettepanekut, on hea hakata rääkima ühest saatest. Kuid tunnistagem, et “Aktuaalne kaamera” ei kujuta endast vaid ühtainsat saadet, vaid riigi olulisemaid uudiseid. “Aktuaalse kaamera” juurde kuuluvad igapäevased spordiuudised. Olgu kohe ära öeldud, et mul pole mingit soovi hakata ründama eesti sporti, mis on pakkunud eelmisel aastal palju rõõmu. Sporti ja kultuuri ei anna võrrelda, kuna tulemuslikkus spordis väljendub palju kiiremalt, selgemalt ning konkreetsemalt kui tulemuslikkus kunstis. Seda drastilisem, et ETVs, riigi enda telekanalis, puuduvad kultuuriuudised. Kultuurisaate “Op” eesmärk pole vahendada uudiseid.

Riigitelevisioon peab millegipärast vajalikuks kanda üle uudist käsipalli kohaliku meistrivõistluse kolmanda ringi mängudest, kus saalis vähem publikut kui keskmisel või keskmisest tagasihoidlikumalgi luuleõhtul. Kindlasti ei taha ma väita, et käsipalli pole vaja, tahan väita hoopis, et kultuuriuudiste olemasolu aitaks ehk kaotada ettekujutust, mille kohaselt on kultuur süsteemina suletum kui sport, et kultuur läheb “rahvale” spordist vähem korda – seda olukorras, kus Eestis käis 2006. aasta jooksul teatris üle miljoni külastaja.

Praeguseni kestnud olukord aga on toonud kaasa sügava probleemi, kus põhjus ja tagajärg on vahetanud kohad. Teadmatus kaasaegsest kirjandusest või kunstist on tekitanud arusaama, et kaasaegsel kirjandusel ja kunstil pole enam midagi üldist ega üldistavat öelda. Seega võib “Aktuaalse kaamera” kultuuriuudiste tekitamine paista alul pisiasjana, kuid – kasutades jällegi professor Rein Raua öeldut – see on pisiasi, mis omab väga suurt tähtsust kogu meie vaimsuse säilimisel.

Lubatagu üle korrata, et olen teadlik tõsiasjast, et ülalmainitud nelja punkti võivad mõnedki pidada kas ebapiisavaks või eksitavaks, kuid loodetavasti jagate veendumust, mille kohaselt peab siin nimme sisu kõrval rõhutama ka vormi – see tähendab, et loomeliidud peavad tajuma endas peituvat jõudu ja muut(u)ma selle jõu võimukoldeks. Selle väljenduseks võiksidki kujuneda konkreetsed ettepanekud uuele valitsusele ning nende ettepanekute taha võiks – hoolimata kultuurivaldkonna killustatusest ning vastukäivatest huvidest, isiksuste kirevast võrgustikust – asetuda kui mitte kõik, siis lõviosa kultuuriga seotud huvigruppe. Või kui väljenduda pisut poliitilisemas, valimiste keeles, siis: “Aitab tagantjärele tarkustest, siin on meie ettepanekud!”

 

* Hiljem lisatud märkus – loomeliitude peol tõi Margit Sutrop esile kõnealuse programmi esimese punkti nõrkuse, mille kohaselt kujuneb probleemiks kultuuris tegutsevate inimeste jagamine “tippudeks” ja ülejäänuteks ning küsimus “tippude” valijatest. Täiesti õigustatud märkus. (J. K.)

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht