Tagurpidi Merleau-Ponty

Vivian Bohl

Maailm ei muutu teadvusele läbini nähtavaks, kuid fenomenoloogi ülesanne ongi haarata nähtavas ka nähtamatut.      Maurice  Merleau-Ponty, Nähtav ja nähtamatu. Prantsuse keelest tõlkinud Mirjam Lepikult. Toimetanud Eduard Parhomenko. Kujundanud Jüri  Kaarma. Varrak, 2010. 271 lk.      Tervitan rõõmuhõisetega Maurice Merleau-Ponty (1908–1961) „Nähtava ja nähtamatu”  (1964) eestikeelse tõlke ilmumist. Viimaks ometi on XX sajandi suurim prantsuse fenomenoloog jõudnud meie „Avatud Eesti raamatu” sarja ja eestikeelsete tõlkeraamatute ritta üleüldse! Seni oli temalt eesti keeles ilmunud vaid üks artikkel, „Filosoof ja sotsioloogia”, mis oleks justkui poolkogemata lipsanud 2004. aasta Akadeemiasse ning sinna sootuks ununenud. 

Mind rõõmustab teinegi asjaolu. Ei julge küll oletada, kui suur oli tõlke tiraaž, kuid tundub, et nimetatud teose lugejaid Maarjamaal jagub, kuivõrd nii kirjastuse kui mõningate tuntumate raamatupoodide kodulehtedelt võib  praegu, napilt paar kuud pärast raamatu ilmumist, lugeda, et see on välja müüdud. Õnneks leidub kauplusi, kus teost siiski veel jagub – seega, Merleau-Ponty huvilised, kiirustage! Mõistagi võib jääda lootma ka kordustrükile, kuid ega selle peale või kindel olla. Kel nüüd tekkis kahtlus, et olen seotud raamatu väljaandmisega ning kasutan kultuuriajalehe pinda häbitult reklaamiks, siis võin kätt südamele pannes end sellest patust puhtaks pesta. Asi on lihtsalt selles, et sukeldunud kord MerleauPonty filosoofiasse ülepeakaela ja siis taotluslikult pisut eemale triivinud, haaramaks selle kohta ja tähendust maailma filosoofiakaardil, olen südames pikisilmi oodanud, millal see geniaalne autor jõuab eestikeelse lugeja lugemislauale. Merleau-Ponty olulisus ületab kaugelt üksnes professionaalse filosoofia piirid: võib julgelt väita, et tema on see, kes on toonud elava ihu tänapäeva lääne mõtlemisse  ning asetanud mõtlemise elavasse ihusse, et just tema on seadnud kõige radikaalsemalt kahtluse alla meie kultuuris võimutsenud kartesiaanliku keha ja vaimu dualismi ning selle arvukad konsekventsid nii filosoofias kui väljaspool filosoofiat: teaduses, kultuuris, igapäevaelus.       

Kui külastada täna interdistsiplinaarseid rahvusvahelisi filosoofia- ja teaduskonverentse, kus kõige laiemas mõttes uuritakse inimest ja tema suhet enese, teiste ja maailmaga, siis Merleau-Ponty tundja märkab kahtlemata  selle filosoofi nähtavat ja nähtamatut kohalolekut mitte üksnes kontinentaalse filosoofia viljelejate paberilt maha vuristatud mõttelaviinides, vaid ka analüütiliste vaimufilosoofide erksatel slaididel, psühholoogide, psühhiaatrite, ühiskonna-, kognitiiv- ja neuroteadlaste eksperimentaalsetes uurimustes ning iseäranis eri valdkondade lõikumispunktides. Tunnistan, et paar aastat tagasi hellitasin ise ettevaatlikult ühe teise Merleau-Ponty teksti  tõlkimise mõtet, kuid kuulsin siis, et Mirjam Lepikult on asunud tõlkima „Nähtavat ja nähtamatut”.     

Et mitte tekitada asjatut segadust Merleau-Ponty keelekasutuse eestindamisel, mis võib kergesti juhtuda, kui mitu inimest püüavad korraga, kuid iseseisvalt teise keelde rüütada nõnda tuumakat ja ühtlasi mitmekesist mõtte-organismi, nagu seda on MerleauPonty fenomenoloogiline filosoofia, loobusin oma plaanist ja jäin ootvele. Siin ta siis nüüd on! Mirjam Lepikult, kes on  tõlkinud mitmete teistegi prantsuse mõttehiiglaste nagu Rousseau või Foucault teoseid, on ära teinud tubli töö ning Eduard Parhomenko sulest on raamatu lõpus, viidete kallal trikitanud veakuradi kiuste (näiteks MerleauPonty tsitaadid lehekülgedel 250–252 pärinevad „Nähtavast ja nähtamatust”, mitte „Taju fenomenoloogiast”), suurepärane saatesõna. Viimast soovitan tungivalt küll lugeda eessõnana, sest see teenib pigem sissejuhatuse rolli,  mida on „Nähtava ja nähtamatuga” alustajal kahtlemata vaja. Originaalväljaandes ilmus teos koos toimetaja Claude Lefort’i eessõnaga, kus selgitatakse põhjalikult teose tagamaid ja Merleau-Ponty plaane seoses pooleli jäänud tööga, eestikeelses väljaandes eessõna paraku puudub. Mis puutub tõlkesse, siis ideaalset tõlget ei ole niikuinii olemas ja vähemalt senisel lugemisel ei tuvastanud minu silm ühtegi mainimisväärset prohmakat, küll aga hulgaliselt  õnnestunud tõlkevasteid, mis tunduvad toetuvat senisele napile, kuid siiski olemasolevale tavale Merleau-Ponty põhimõisteid eesti keeles esitada. Tartu ülikoolis on peetud MerleauPonty kohta kursusi, tema teoste põhjal on Eestis kaitstud vähemalt üks bakalaureuseja üks magistritöö ning ilmunud on ülevaateartikkel kogumikus „20. sajandi mõttevoolud” – eks siit ja sealt on hakanud idanema tava tõlkida näiteks mõistet „corps” sõnaga „ihu”, mitte „keha”, mõistet „chair” sõnaga „liha” jne, ning selle tava juurdumist ja kasvamist on meeldiv tõdeda.       

Siinkohal tahan hoopis pikemalt mõlgutada valiku üle, mille tulemusel on meil nüüd emakeeles olemas just see teos ja just sellisel kujul. Miks nimelt võeti tõlkida Merleau-Ponty kõige viimane, pooleli jäänud ja postuumselt ilmunud teos „Nähtav ja nähtamatu”? Eeldades optimistlikult, et see ei jää viimaseks Merleau-Ponty raamatuks eesti keeles: kas ei ole lähenetud tagurpidi? Ja kui see jääbki esimeseks ja viimaseks Merleau-Ponty raamatuks eesti keeles, siis kas tegemist on tema kõige olulisema teosega? Viimasele küsimusele vastan eitavalt – Merleau-Ponty olulisim teos on kahtlemata „Taju fenomenoloogia” (1945).  Võib muidugi spekuleerida, et kui MerleauPontyl olnuks võimalus „Nähtav ja nähtamatu” valmis kirjutada, niivõrd kuivõrd see on ühe filosoofilise teose puhul üldse võimalik, võinuks sellest saada tema peateos, kuid seda ei juhtunud. On muidugi mõistetav, et meie käes ei ole praegu eestikeelset „Taju fenomenoloogiat”, kuivõrd kuuesajaleheküljelise „tellise” tõlkimine oleks hulljulge ja ressursimahukas samm. On „Nähtav ja nähtamatu” siis  tähtsuselt teine? Siinkohal lähevad arvamused lahku, kuid üheks pretendendiks sellele kohale võib selle visandliku teksti seada küll, kõrvuti „Käitumise struktuuri” (1942), „Mõtte ja mõtte-tuse” (1948), „Märkide” (1960) ja „Maailma proosaga” (1969). Mis tahes pingerida on niikuinii suhteline ja meelevaldne ning nende koostamine küsitava väärtusega. Igal juhul saame aga pärida: kas ei eelda filosoofi hiliseima teose mõistmine juba kõige sellele  eelnenu head tundmist, mistõttu olnuks loogilisem valida tõlkimiseks mõni varasem teos?   

Tunnistan, et ei suuda parimagi tahtmise juures  ette kujutada, et „Nähtavat ja nähtamatut” oleks võimalik mõista isoleerituna autori varasemast filosoofiast, seda enam, et tegemist on lõpetamata tekstiga, mille valmimisele tõmbas kriipsu peale filosoofi ootamatu surm 1961. aastal. Eestikeelse raamatu mõistmist kammitseb selle poolikusele ja Claude Lefort’i eessõna puudumisele lisaks veel asjaolu, et sealt on välja kärbitud peatükk „Eelobjektiivne olemine: solipsistlik maailm” ning valik kuupäevadega  varustatud autori töömärkmeist, mis ilmusid 1964. aasta originaalväljaandes „Le visible et l’invisible : suivi de notes de travail”. Võimalik, et tõlke aluseks olnud hilisem väljaanne, mida mul pole õnnestunud näha, oligi sel kombel kärbitud, kuid mulle jääb ometi arusaamatuks, miks eesti lugeja eest on tehtud sellised „säästuvalikud” – näiteks inglise ja saksa keelde tõlgiti terve komplekt. Oskangi vaid kahtlustada puhtpragmaatilisi  kaalutlusi stiilis „saab ülearu kulutamata paraja paksusega raamatu”. Aga olgu peale, parem varblane pihus, kui paabulind katusel. 

Lõppkokkuvõttes on ikkagi uhke, et meil on nüüd üks Merleau-Ponty raamat eesti keeles. Ja üleüldse, kus viga näed laita, seal tule ja aita, ütleb vanasõna. Seega peaksin nüüd püüdma säästuvalikute hõredat tulemust omalt poolt natuke järelejäänud lehepinnal plaasterdada, vaatama, millises vahekorras on tõlgitud teos varasema filosoofiapärandiga ja Merleau  Ponty varasema loominguga. Eks ma püüa. Traditsioonilises filosoofias, iseäranis alates Descartes’ist (1596–1650), on inimkeha taandatud üheks objektiks teiste seas, pelgaks asjaks, ning sellisena on keha olnud vaimu – puhta subjekti – vastand: keha on ulatuv ja mittemõtlev, vaim aga mitteulatuv ja mõtlev. 

Sellisest puhtast substantsidualismist, mis sisaldab lepitamatuid filosoofilisi vastuolusid (kuidas keha ja vaim on omavahel seotud?), on võrsunud nii idealism kui materialism: esimene taandab keha vaimule, teine vaimu kehale, kuid mõlemad jäävad sisaldama kartesiaanlikke  eeldusi. Kuigi dualismiga on rinda pistetud selle sünnist saadik, tõstis XIX sajandi lõpus ja XX sajandil rida filosoofe ja psühholooge, teiste seas Nietzsche, Bergson, Marcel, Freud, Dewey, Whitehead ja Sartre, senise kartesiaanliku pärandi vastu mässu, püüdes selle eeldusi tühistada just elavat ja kogevat ihu rehabiliteerides; sellest missioonist kantud ihulisuse filosoofia kõige tuli-ihulisemaks läbiviijaks ongi Maurice Merleau  Ponty. Kogu tema mõttetööd läbib püüdlus näidata, et maailm ei ole puhta teadvuse korrelaat, samuti pole teadvus üks maailma asi teiste kõrval, vaid et maailm on meile antud läbi meie kogeva ihu, mis olemata puhas objekt või puhas subjekt, annab aluse ka neile sekundaarsetele abstraktsetele kategooriatele. Selliselt vaidleb Merleau-Ponty vastu ka fenomenoloogia rajaja Edmund Husserli transtsendentaalsele idealismile.  Merleau-Ponty võlgneb Husserlile palju, kuid iseäranis võimaluse teha fenomenoloogiat Husserlist veelgi radikaalsemalt, pannes omakorda sulgudesse ka fenomenoloogilise reduktsiooni. Fenomenoloogiline reduktsioon on fenomenoloogia põhitööriist: selleks, et pääseda elavale kogemusele võimalikult lähedale, asetatakse meie loomulikud lahterdavad hoiakud sulgudesse ning redutseeritakse kõik nähtused fenomenideks, et  seejärel uurida nende olemuslikku struktuuri. Selle asemel et uurida näiteks lauda või numbrit, uuritakse, kuidas konkreetne reaalne või ideaalne objekt meie kogemuses ilmneb ehk milline see on fenomenina. Fenomenoloogiline reduktsioon on meetodina möödapääsmatu, kuid üksnes oma lõpuleviimatuses, väidab Merleau-Ponty. Maailm ei muutu kunagi teadvusele läbini nähtavaks, kuid fenomenoloogi ülesanne ongi haarata  nähtavas ka nähtamatut. Merleau-Ponty võtab Husserli üleskutset „Tagasi asjade eneste juurde!” tõsisemalt kui Husserl ise, keeldudes järeleandmistest idealiseeritud mõttekonstruktsioonidele ning püüdes alati olla kokkupuutes tõelise kogemusega, mitte pelga mõttega kogemusest. Minu arvates on selle parimaks näiteks „Taju fenomenoloogia”, mis tolleaegsete kartesianismide, empirismi ja intellektualismi terava kriitika kõrval  sisaldab lehekülgede kaupa tajukogemuste uskumatult peent analüüsi. Kuidas haakub kõige sellega „Nähtav ja nähtamatu”? 

Claude Lefort kirjutab originaalväljaande eessõnas, et kui Merleau-Ponty alustas viimase teose kirjutamist, siis ta leidis, et tema peamine töö seisab alles ees, mitte seljataga. Ta ei soovinud pelgalt oma varasemaid kirjutisi täiendada või arusaadavamaks muuta, vaid nägi nende väärtust selles, et need andsid  võimaluse minna edasi. Minna edasi sellessamas taotluses veenvalt näidata, kuidas moodsa filosoofia põhikontseptsioonid, nagu subjekti ja objekti, olemise ja eimiski, teadvuse ja asja eristus, tõkestavad juurdepääsu tõelisele elavale kogemusele. Edasi minna oli tema arvates aga võimalik üksnes varasema juurde tagasipöördumise hinnaga – tuleb liikuda tagurpidi. Selleks plaanis ta taas pühenduda tuttavate teemade, s.o senise lääne filosoofia kriitika, taju ja ihu struktuuride, filosoofilise refleksiooni ja kogemuse vahekorra, intersubjektiivsuse jne käsitlemisele, kuid nüüd juba uuest, ontoloogilisest perspektiivist: keskendudes kogemuse asemel olemise küsimusele.       

Kui „Taju fenomenoloogia” on mulle sedavõrd südamelähedane teos, et avastanud filosoofi surma- ja omaenese sünnikuupäeva (3. mai) ühtelangemise, olgugi et mitmekümneaastase nihkega, olin naljatamisi valmis end kuulutama Merleau-Ponty reinkarnatsiooniks, siis „Nähtavasse ja nähtamatusse” süüvides pidin tõdema, et kui ma oleksingi Merleau-Ponty taaskehastus, siis üksnes varase Merleau-Ponty oma. „Nähtav ja nähtamatu” selle praegusel kujul tundub olevat elavast kogemusest kaugemal kui tema varasemad tööd. Omamata vähimatki ontoloogia kui sellise viljelemise vastu, ma vist lihtsalt ei mõista, millest kõneldakse siis, kui kõneldakse Olemisest – see tundub mulle abstraktsem  ja kunstlikum mõiste kui mis tahes teine. Küllap on viga minus, sest leidub ju hulgaliselt filosoofe, kelle jaoks on tegemist peaaegu et fetišeeritud lemmikmõistega. Kuid lohutan end paradoksaalselt mõttega, et küllap Merleau-Ponty lihtsalt ei jõudnud oma viimases teoses veel tagasi kogemuse enda juurde, kuivõrd elu viimane tõeline kogemus – surm – segas vahele.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming