Tamm ja Asi

Karen Jagodin

Seisame fakti ees, et 1960ndate sisearhitektuurist pole enam midagi alles.

Mõeldes nõukogude perioodi tippinterjööridele, meenuvad kohe mitmed vanalinna kohvikud-restoranid ning modernistlikud suurobjektid. Uudselt ja moodsalt ei mõjunud mitte ainult uusehitised, vaid julgelt käidi ringi ka ajaloolise ruumiga. Kui aga püüda otsida neist täna jälgi, põrkame kokku asjaoluga, et sisearhitektuur on kõige kiiremini muutuv kunstiliik ning just interjöörid jäävad esimesena ajahambale ja muutunud moemaitsele ette.

Sisearhitektide Väino Tamme ja Vello Asi loomingus kohtuvad tollase arhitektuurielu erinevad tahud. 1960. aastatel aktiviseerunud vanalinnaromantika harjal said nad kujundada mitmeid kohvikuid keskaegsete müüride vahel.  Hruštšovi sula järel muutunud ehitustegevus tõi kaasa ka suurte ühiskondlike hoonete nagu hotellide ja teatrite tellimise. Tamme ja Asi looming on jagunenud küll kolmele aastakümnele, kuid kõige rohkem räägitakse neist ikkagi seoses 1960ndatega. Seetõttu sobib portreenäitus “Tamm ja Asi” suurepäraselt arhitektuurimuuseumi suure suvenäituse “Kuuekümnendad. Eesti moodne arhitektuur” paralleelnäituseks Rotermanni soolalao galeriis. Selline ajastus andis näitusele ka mitmed lähenemisvõimalused: täiendav sisearhitektuurinäitus 1960. aastate arhitektuurinäitusele, Väino Tamme ja Vello Asi portreenäitus ning miks mitte ka nõukogudeaegse interjöörifoto näitus.

Eesti professionaalse sisearhitektuuri teket on seostatud vastava erialahariduse loomisega riiklikus kõrgemas kunstikoolis 1938. aastal, kuid peagi alanud sõja-aastad lõikasid ruumikujunduse eriala õpetamise katki. Esimesed, kes omandasid sisearhitekti eriala tervikliku kursusena, olid 1940. aastate keskelt kuni 1950. aastate alguseni õppima asunud tudengid. Kuna kateeder likvideeriti ümberstruktureerimise käigus 1955. aastal, siis võib pidada neid, kel õnnestus sel lühikesel ajavahemikul eriala omandada, tinglikult esimesteks eesti professionaalseteks sisearhitektideks. Nende hulka kuulusid ka Väino Tamm ning Vello Asi.

Lahutaksin aga täpsustamise huvides siinkohal teineteisest ruumikujunduse ja sisearhitektuuri mõiste. Viimase teket julgeksin seostada just nimelt Väino Tamme ja Vello Asi loomingu ja tegevusega. Tamme Soome stažeerimise kogemusele ning Põhjamaade-mõjulise modernismi saabumisele toetudes lõid just nemad uudse projekteerimiskultuuri, kus olulisemaks tõusis ruumi arhitektuurne liigendamine, mitte “kaunistamine”. Muutus laiem suhtumine ruumi kui tervikusse, kuid ka projekti graafika-akvarellide asemele tulid postkaardisuurused tušijoonised.

Koostades näitust sisearhitektuurist, põrkab kohe kokku eriala efemeersusega. Enam kui kolme aastakümne jooksul valminud objektidest ei ole enam ühtegi originaalkujul alles, ligilähedaselt on taastatud Kirjanike Maja musta laega saal ning Kurtna linnukasvatuse katsejaama peahoone. Seetõttu saigi selle näituse koostamisel üheks põhimõtteks eksponeerida võimalikult suurel hulgal valmimisjärgseid fotosid, enamiku neist oli teinud Rein Vainküla. Nendel fotodel kohtab aga lisaks objektidele spetsiifilist ajastu vaimu, mis väljendub koloriidis ja kompositsioonis. 1960. aastate ruum heiastub neil monokroomsena ja tühjana, täpselt paikarihituna, igasuguse juhuslikkuseta. Just nende fotode ruumimõju põhjal saavad noorema generatsiooni uurijad, aga ka arhitektuurisõbrad ettekujutuse, milline oli meie 1960ndate interjöör.

Üks ring on täis saanud. Eesti sisekujunduse esimodernistide Väino Tamme ja Vello Asi loomingule on selle väljapanekuga esimene tiir peale tehtud.  See ülevaatenäitus on kui lusikatäis mett, mis mõnele annab ehk magusa nostalgialaksu, kuid teise puhul toob kaasa tõsisema huvi modernistliku ruumi vastu.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming