Tänapäeva maailmas folkloor ja meedia kattuvad

Folklorist Charles L. Briggs: „Ebolasse on nakatunud üle 300 miljoni USA elaniku, kusjuures mitte bioloogiliselt, mikroobi kaudu, vaid meedialis-bioloogilise hübriidviiruse kaudu.“

Ülo Valk

Charles L. Briggs

Charles L. Briggs

Internet

Folkloristika piirid on lakkamatult avardunud. Klassikalistelt žanridelt nagu muinasjutud, müüdid, muistendid ja ballaadid on folkloori­uuringute haare laienenud kogemuslugudele, kuulujuttudele, keelepeksule jne. Viimasel ajal on folkloristide tähelepanu köitnud meedia oma vormides. Mida on folkloristil pakkuda meediauuringutele?

Charles L. Briggs: Selle küsimusega seoses tuleb pähe arvukalt uurimissuundi ja vaatenurki. Kui Richard Dorson madaldas vahendatud pärimuse võltspärimuseks (fakelore), siis sellega ei nõustunud Alan Dundes oma kuulsas artiklis „Kes on rahvas?“ (Eesti keeles Varrak, 2002) ja esitas oma tuntud väite, et uued infotehnoloogilised vahendid aitavad hoopis kaasa uutele pärimuse tekkimise ja levimise viisidele. Sellele järgnenud kolme ja poole aastakümnega on folkloori ja meedia suhetest saanud üks folkloristika keskseid uurimissuundi. Teadlased on otsinud pärimust meediast, olgu selleks traditsiooniline meedia, internet või ühismeedia, ning see on pakkunud hulgaliselt uusi vaateid kultuurivormide meediastumisele. Mulle siiski tundub, et folkloristid on liiga harva oma otsingutes peatunud, et järele mõelda, millistele (tihti implitsiitsetele) meediastumise mudelitele nende töö tugineb. Seetõttu on küsimus, mida saab folkloristika pakkuda meediauuringutele (mis on samuti heterogeenne valdkond) ja vastupidi, eriti huvitav. Minu peamine lähtepunkt, mis tugineb nii Ladina-Ameerika kui ka Euroopa lähenemisviisidele, põhineb vajadusel näha kaugemale meediast või folkloori otsimisel sellest, millest kiputakse a priori lähtuma, s.t uurima pigem seda, kuidas folkloor ja meediastumine tänapäeva maailmas kattuvad.

Ma ise tunnen, et erinevad kultuuritootmisväljad, kui kasutada Pierre Bourdieu terminit, pakuvad väga mitmesuguseid võimalusi selle keerulise suhte lahkamiseks. Religioon, seksuaalsus, tervis, poliitika, reklaamindus, liikidevahelised suhted jms esitavad väljadena erinevaid väljakutseid. Eriti huvitab mind, kuidas pärimuse vormid ja meedia dimensioonid pidevalt muutuvad ja nihkuvad, õõnestades kõikvõimalikke üldistusi ja tõsikindlaid väiteid ning avades uusi uurimisvõimalusi. Seda viimast mõtet ei taha ma seostada niivõrd „uudsuse“ ideoloogiaga, ajakatkestuste ja tuleviku variantidega, mis näivad minevikest eraldatud, kuivõrd igapäevapraktikatega ning selle juurde kuuluvate tavalisemate, maalähedasemate, rohkem tavaeluga põimunud ja vähem piiritletud folkloorivormidega.

Viimasel ajal olete muu hulgas tegelenud epideemiatega, meditsiinidiskursusega meedias ning selle mõjuga Ladina-Ameerika ühiskonnas. Mida olete selle käigus avastanud? Kas teie tähelepanekute ja järelduste alusel saab teha üldistusi teiste ühiskondade ning meedia mõju kohta üleilmsel skaalal? Praegune poliitiline olukord (nt Ukraina sõda, islamiterror jne) on tõmmanud tähelepanu meedia rollile stereotüüpide levitamisel ja tervete ühiskondadega manipuleerimisel. Mis annab meediale säärase võimu? 

Ka see küsimus paelub mind väga! Sellele vastamisel saame samuti suures osas lähtuda meediastumise mõistest. Mõne määratluse järgi peitub probleem neoliberaalsele ideoloogiale vastavalt ümber korraldatud meedia uutes vormides, mis üha süvendavad meedia mõju teistele tegevusaladele: nii poliitikale, immigratsioonile ja julgeolekule kui ka tervisevaldkonnale. Teised määratlused rõhutavad ühiskonnaelu konstrueerimist suhtluse käigus. Nick Couldry ja Andreas Hepp on näiteks määratlenud meediastumist sellisel moel, mis lubab kriitiliselt analüüsida meedia ja kommunikatsioonivahendite hiljutise arengu seoseid kultuuri ja ühiskonna muutustega.

Oma lähenemises, mis tõukub Ladina-Ameerikast, täpsemalt Martin Barbero tööst, sean kahtluse alla meedia lahutamise teistest sotsiaalsetest väljadest. Eriliselt huvitab mind loogika ja praktika ringlus ühelt poolt meediaspetsialistideks koolitatud inimeste ja teiselt poolt selliste valdkondade vahel nagu poliitika, õigus, folkloor, meditsiin, tervishoid, julgeolek, religioon jms. Kas meedia ja teiste valdkondade lahutamine on ikka otstarbekas, kui meie epideemiate, imeravimite, terviseriskide ja sõdade kogemus pole meile hoopis nii-öelda meediast külge hakanud? Arvan, et siin on kasu koostoime (co-production) mõistest, mis on kasutusel teaduse, tehnika ja ühiskonna uuringutes (Science-Technology-Society Studies).

Julgen väita, et Ebolasse on nakatunud üle 300 miljoni USA elaniku, kusjuures mitte puhtbioloogiliselt, mikroobi kaudu, vaid meedialis-bioloogilise hübriidviiruse kaudu. Isegi kui esiplaanil on bioloogiline komponent, nagu nende miljonite inimeste puhul, kes nakatusid H1N1 2009. aastal pärast H1N1-pandeemia ülemaailmse meediakajastuse lainet, võivad „tavalise“ gripi kerged hooajalised sümptomidki lahvatada paanikaks nii patsientide kui ka ametnike seas, kes tellisid hiigelkogustes viiruseravimeid ja kulutasid hiigelsummasid H1N1 vaktsiini tootmiseks.

Arvan, et vaja on uut lähenemisviisi. Miks lokkavad meditsiiniuudised kogu maailma meediaturgudel – nii traditsioonilises, interneti- kui ka ühismeedias –, samas kui teised „löökuudised” näivad närbuvat? Küsimus ei ole spetsiaalsetes biomeditsiinilistes asutustes (laboratooriumides, epidemioloogide kabinettides, jms) loodavas meditsiinilises teadmises ning nende asutuste „esindamises“ ajakirjanike poolt. Pigem on siin tegemist meditsiini, meedia ja muude tegevusalade koostoimega, kus erinev „loogika” on hajusatel tegutsemisväljadel lahutamatult kokku sulanud. Ameerika Ühendriikides palkavad meditsiiniasutused kõige väiksemast haiglast või kliinikust biotehnoloogia- ja ravimikorporatsioonideni ning avalike tervishoiuasutusteni välja ajakirjanikuharidusega inimesi. Samal ajal võetakse meedias, näiteks telekanalite uudistesaadete juurde, aina enam tööle arstidest meditsiinikorrespondente.

Ettevõtete „tervist“ kajastavates uudistes põimuvad meditsiiniline, ajakirjanduslik ja kapitali loogika, kuna võtmerollides on investorid ja turuanalüütikud. Teinekord jälle liituvad meediakajastuses uusi meditsiinisubjekte ja -objekte kujundavate mõjurivõrgustikega ühiskondlikud liikumised ja patsientide esindusühingud. Ma ei väida muidugi, et olukord oleks kõigis riikides ühesugune. Kui puudub praegu USA meedias nii laialt levinud otse tarbijatele suunatud ravimireklaam, on meediastumise protsess hoopis teistsugune. Mitmetes riikides on ajakirjanikke biomeditsiinilistes asutustes palju harvemini ametis ning meditsiinitöötajad pole omakorda meedias nii tugevalt esindatud. Teletohtrid nagu dr. Oz ei ole igal pool päevaste telesaadete valitsejad. Mõnes riigis, näiteks Kuubas, ei ole kapitalismi, meditsiini ja ajakirjanduse põimumine ilmselt nii silmanähtav.

Kuidas kirjeldate suhet rahvapärimuslike teadmiste ja institutsionaalsete teadmiste vahel, näiteks haridussüsteemides soositud tõdede ja vaadete näitel? Kas saame rahvapäraste teadmiste abil oma maailmamõistmist avardada ja täiustada? Või oleks neist hoopis praktilist kasu, näiteks mingite ühiskondlike probleemide lahendamisel?

Esitan siinkohal kaks tähelepanekut. Esiteks: piir rahvapärase ja ekspertteadmise vahel on tihti hägune. Pöördugem uuesti tervisealaste teadmiste küsimuse juurde, mille eespool tõstatasin. Nagu märgitud, kerkib traditsiooniliselt silme ette pilt võhiklikest lihtinimestest, kes võtavad passiivselt vastu teadmisi, mida toodavad biomeditsiini eksperdid ning mille tervisekommunikatsiooni spetsialistid, ajakirjanikud ja meedikud arusaadavaks vahendavad. Kuid Ühendriikides ja mitmel pool mujalgi valitseb pigem mudel, mida Daniel Hallini kõrval nimetan ka mina patsienditarbija mudeliks. Antropoloog Joseph Dumit kasutab sõna ekspertpatsient. Üksikisikud „võimestatakse” – või kui soovite, siis valitsus nõuab seda – ise tuvastama kõik oma „riskifaktorid“, sealhulgas isegi need, mis võivad alles tulevikus tekkida, otsima nende kohta teavet kõikvõimalikest allikatest (arstidelt, meediast, reklaamidest, internetist, sõpradelt ja sugulastelt jne), seda teavet kriitiliselt hindama, kaaluma ennetus- ja ravimeetmete hüvesid, sealhulgas komplementaar- ja alternatiivmeditsiini võimalusi, ning nende vahel ratsionaalselt valima. Seda mudelit peegeldavad näiteks telereklaamid, kus kujutatakse patsiente, kes kogevad mingit vaevust, võrdlevad kogetut internetist leitud sümptomite nimekirjaga (seda pakub ravimikorporatsioon), trükivad tulemuse välja, viivad arstile näha ja paluvad reklaamitavat ravimit. Nendes reklaamides ja ajaleheartiklites on arstid sageli viimaste uuendustega vähem kursis kui aktiivsed ja teadlikud patsiendid-tarbijad ise. Lühidalt, need aktiivsed patsientidest tarbijad on eksperdi rolli teatud määral endale nõudnud.

Teiseks: Boliivia ja Ecuadori põhiseaduses on seatud suhetes teiste inimestega, loomadega, keskkonnaga ja materiaalsete objektidega kesksele kohale ketšuakeelne sõnaühend sumak kawsay (hea elu). Lahendamatuna näivate üleilmsete terviseprobleemide valguses nähakse rahvapärastel teadmistel põhinevates vaatenurkades tervisele ja suhetele teiste inimeste, loomade, taimede ja keskkonnaga võimalust pakkuda uusi lähtekohti tervishoiule ning meditsiinilisele strateegiale ja praktikatele. Oma tippkeskuse kevadkonverentsil peetud loengus käsitlesin seda teemat sügavamalt. Mitte vaid põlisrahva teadmistest välja nopitud üksik fraas, vaid tervendamises, itkudes, konfliktilahendustes ja narratiivides ilmnev rahvapärimus aitas diagnoosida Ida-Venezuelas, Delta Amacuro vihmametsas levinud epideemia põhjuse, kui see oli hämmeldanud meedikuid ja epidemiolooge juba üle aasta. Nii õnnestus põlisrahva juhtfiguuridel, ravitsejal ja meditsiiniõel koostöös arsti ja antropoloogiga keset kõige hullemat tervisekriisi luua mudel, mis laseb tervisest uutmoodi mõelda ja leida lahenduse ka kõige keerulisematele tervisemuredele. Nad pürgisid konkreetse kriisi lahendamisest kaugemale: nende eesmärk oli oma piirkonna tervislik olukord ja tervishoiusüsteem üldisemalt ümber kujundada ning inspireerida inimesi üle kogu maailma. Hoolimata sellest, et üleilmsed tervishoiueksperdid pöörduvad aina enam „tõenduspõhiste“ mudelite poole, mis toetuvad oma strateegiaid, kulutusi ja sekkumismeetmeid kujundades ja õigustades eksperimentaalsele loogikale ja statistilisele tõendusmaterjalile, olen ma veendunud, et rahvameditsiinis rakendatavast lähenemisest on meil paljugi õppida.

Tõlkinud Mirjam Parve ja Monika Tasa

aa_sirp_15-18_0034__art_r1

Charles L. Briggs on California ülikooli folkloristika ja antropoloogia professor. Tema uurimisteemad ulatuvad kultuuriteooriast ja folkloristika ajaloost Lõuna-Ameerika põlisrahvaste tervishoiuprobleemideni. Briggs esines Euroopa Regionaalarengu Fondi toetatud kultuuriteooria tippkeskuse kevadkonverentsil aprillis Tartu ülikoolis, kõneledes kollektiivsest teadmusloomest Venezuela põlisrahva metsakülas, mida 2008. aastal vapustas epideemia. Selle põhjuste selgitamiseks ning üldsusele ja poliitikutele suunatud aruande kirjutamiseks tuli meediku ja folkloristi kõrval kaasata ka kohalik ravitseja ning teised pärimusetundjad.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht