Tänapäevaga dialoogis teoloogia

JAAN LAHE

Tänavune aasta rikastas eestikeelset teoloogilist kirjandust uue raamatuga, milleks on Cambidge’i ülikooli teoloogiaprofessori David F. Fordi (sünd 1948) „Teoloogia. Põgus sissejuhatus”. Selle raamatukese (vaid 235 lk väikeses formaadis puhast teksti) ilmumine on aga tähelepanuväärne sündmus eestikeelse teoloogilise kirjanduse ajaloos. On tõlgitud küll mitmeid olulisi teoloogilisi tekste (Martin Lutheri valitud teosed, Adolf von Harnacki „Kristluse olemus”, „Uuema evangeelse teoloogia võtmetekstid” – kui nimetada vaid olulisemaid ja viimasel ajal ilmunud raamatuid), kuid kuni viimase ajani puudus eesti keeles selline sissejuhatav teos teoloogiasse, mida oleks kerge lugeda ka, teoloogiast huvitujale, kes ei ole teoloogiat õppinud. Raamatut sobib kasutada ka sissejuhatusena valdkonda ülikooli teoloogiaüliõpilastele.

David Fordi raamatu suur väärtus seisneb selles, autor pole ei laskunud detailidesse ega taotlenud põhjalikkust, jättes selle järgmiste raamatute tarvis (raamatu lõpus on soovitusliku kirjanduse nimestik). Ometi annab ta ülevaate teemadest, mis on teoloogias kõige olulisemad: Jumal, kurjus, Jeesus  Kristus, pääste, tekstid ja ajalugu ning nende mõistmine, kogemus ja teadmine. Sümpaatne on raamatu puhul seegi, et kui paljudes teoloogiat käsitlevates raamatutes vaadatakse minevikku, siis Ford on keskendunud olevikule, mida ta kirjeldab kui modernstlikku/postmodernistlikku situatsiooni. Seda iseloomustavad seejuures maailmavaadete ja mõtteviiside paljusus, sekulariseerumine ning ülikiired muutused ühiskonnas (lk 16 jj).
Ford ei kuulu nende teoloogide hulka, kes nutavad taga  „vanu häid aegu”, mil kirik oli veel võimas ja väekas, mida ta pärast „modernistlikku langust” enam ei ole, vaid ta tahab kõnelda kristlusest ja teoloogiast tänapäeva inimestele sellistena, nagu need on, kutsumata neid üles kuhugi tagasi pöörduma. Selline hoiak, mis on Eestis küllaltki haruldane, on iseloomulik vahest kõigile nn vana Euroopa evangeelsetele, s.t protestantlikele kirikutele. Nii on see raamat otsekui uks või aken tänapäevasesse teoloogilisse mõttemaailma, mida iseloomustab kontekstuaalsus (ühiskondliku, ajaloolise ja kultuurilise kontekstiga arvestamine), dialoogilisus (soov olla kommunikatsioonis mitte ainult erinevate ristiususiseste mõttevooludega, vaid ka filosoofiaga ja teadusharudega, samuti teiste usunditega), loovus (kristlust ei mõisteta vaid „traditsioonina”, mida peab muutumatult edasi andma nagu mingit vanavara, vaid seda võib loovalt arendada ja tõlgendada) ning avatus uuele.
Ford püüab raputada lugejad lahti klišeedest, ennekõike teoloogia jaotamisest konservatiivseks ja liberaalseks. Ka mina olen juba ammu veendunud selles, et selline lahterdamine pole õigustatud ja annab kristlusest väga mustvalge pildi. Näiteks räägitakse Eesti kirikuringkondades palju „liberaalsest teoloogiast” (see on lausa sõimusõna), kuid viimase all ei mõelda mitte suundumusi, mida on nii nimetatud teoloogia ajaloos, vaid liberaalseks nimetatakse igasugust konteksti arvestavat ja teistele teaduslikele distsipliinidele (filoloogia, ajalugu, sotsioloogia, psühholoogia jne) toetuvat, s.t igasugust tõsiseltvõetavat akadeemilist teoloogiat.
David Ford pakub alternatiivina teoloogia jaotamise asemel konservatiivseks ja liberaalseks hoopis keerukama ja minu meelest ka parema mudeli. Ta tugineb teoloog Hans Freile, kelle põhiidee seisneb teoloogia kirjeldamises viie tüübi abil. Need tüübid esindavad Fordi sõnul vastandlikke viise, kuidas kristlus seostub modernsusega. Esimene äärmus ehk tüüp annab täieliku eesõiguse mingile viimase aja filosoofiale, maailmavaatele (nagu näit loodusteaduslikule maailmavaatele) või praktilisele tegevuskavale (nagu mõni poliitiline agenda) ning hindab teoloogilisi väiteid vastavalt sellele, kas need on viimasega kooskõlas (lk 34-35).1. tüüp on äärmuslik näide, sest ta käsitleb kristlikku teoloogiat väljastpoolt, tulles selle juurde seisundis, mil mõistus (või tahe või kujutlusvõime) on juba otsuse teinud ja lihtsalt sobitab teoloogia oma süsteemi. See tüüp esindab Fordi arvates hästi meie kultuuris väga tavalist suhtumist kristlikku teoloogiasse: eeldades, et teoloogia on vananenud, ebatõeline, kõlblusetu või kujutlusvõimet piirav, kiidetakse see heaks üksnes niivõrd, kui see sobib inimese enda maailmavaatega, ent mingit tõsist dialoogi teoloogiaga või mingit praktilist mõju ei võimaldata.
Teine äärmus, 5. tüüp, on katse kõrvalekaldumatult järgida pühakirjapõhist maailmavaadet, klassikalist teoloogiat või kristluse mingit traditsioonilist versiooni ja näha kogu reaalsust selle terminites (lk 36-37). Siin on tegemist drastilise tänapäeva süsteemide ja maailmavaadete hülgamisega. 1. tüüp ei astu dialoogi, sest on veendunud omaenda välise süsteemi ülimuslikkuses; 5. tüüp katkestab dialoogi järsult, sest on veendunud, et mingist kristlusesisesest süsteemist piisab. 1. ja 5. tüübi kaks äärmust näivad kokku saavat tendentsis mõista kõike mingi etteantud maailmavaate terminites ja välistada igasugune võimalus piirideüleseks dialoogiks (lk 37). Kuid need on äärmused. Tänapäeva akadeemilises teoloogias on Fordi sõnul põhilised kolm tüüpi. 2. tüüp võtab tõsiselt kristluseväliseid süsteeme, ent tahab suhestuda ka sellega, mis on eriomane kristlikule teoloogiale (lk 38-39). Välistest filosoofiatest ja maailmavaadetest sobivad kristlusele ühed paremini kui teised. Võib neist valida mõne ja siis rakendada seda kristluse mõistmiseks ning näidata, kuidas usk on mõttekas ja relevantne ka praegu. Fordi arvates on sellise teoloogia hea näide Rudolf Bultmanni (1884-1976) oma. Too avastas, et eksistentsialistlik filosoofia pakub inimeksistentsi olemuse ja loomuse sügavaima määratlusega kooskõlas kirjelduse ning väljendas oma nägemust ristiusu põhisisust eksistentsialismi terminites. Bultmanni meetodi tunnuseks on seega tänapäevase mõtlemise kasutamine selle, mida ta näeb evangeeliumi tuumana, uuesti tõlgendamiseks. Bultmann siiski ei luba eksistentsialismil ristiusu üle peremehetseda. Rõõmusõnumi keskmeks on tema järgi inimelu transformatsioon läbi usalduse ja vabaduse. Seda näidatakse eksistentsialistlikes terminites mõistetavana, ent tulemus erineb väga suurel määral ateistlikust eksistentsialismist (mida esindavad Martin Heidegger või Jean-Paul Sartre). 3. tüüp ei võimalda integreerivat rolli ühelegi maailmavaatele ega filosoofiale. See süsteem on Fordi sõnul spektri keskel, sest siin keeldutakse võimalusest, et mistahes üksainus süsteem oleks adekvaatne. Kristlikule teoloogiale võivad olla abiks igasugused filosoofiad ja maailmavaated. Parim valem on seega vältida mis tahes süstemaatilist kristluse ja teiste mõistmisvormide seostamist ning selle asemel asetada need omavahel dialoogi. Võtmeidee on korrelatsioon: eesmärk on korreleerida kristlikus usus ja praktikas üles kerkivad probleemid teiste lähenemisviisidega nendele probleemidele. Selle tüübi kõige iseloomulikum esindaja on Fordi arvates Paul Tillich (1886–1965), kes astus laiaulatuslikku dialoogi filosoofiate, religioonide, kunsti ja psühholoogiaga ning kultuuri, poliitika ja ajaloo tõlgendustega. Tema peahuvi oli korreleerida usk kultuuriga. 4. tüüp püüab Fordi sõnul vältida „nööril kõndimist”, andes eelistuse kristlikule enesekirjeldusele, ja rõhutab, et ükski teine süsteem ei peaks dikteerima, kuidas mõista kristliku usu peamist sisu (lk 41-42). See on „arusaamist vajav usk” (fides quaerens intellectum): põhilises usaldatakse peamisi klassikalisi kristlikke Jumala ja evangeeliumi tunnistusi, ent ollakse seejuures valmis astuma mitmesugustesse dialoogidesse. Selle suuna peaesindajaks peab Ford Karl Barthi (1886–1968). Lisaks sellele on Fordi arvates veel tüüpideüleseid dialooge. Näiteks Karl Rahner (1904–1984) lähtus Augustinuse ja Aquino Thomase teoloogiast, kuid püüdis nende teoloogide mõttepärandit tõlgendada Kanti, Hegeli jt uusaja filosoofide õpetuste prisma kaudu. Ford juhib tähelepanu ka sellele, et tegelikkuses on ühes teoloogias ja teoloogis ühendatud mitme tüübi elemendid ning et „puhtad tüübid” on haruldased.
Süstemaatilise teoloogina pöörab Ford palju tähelepanu sellistele ristiusu põhiõpetustele nagu õpetus kolmainusest, Jeesusest Kristusest ja päästest ehk lunastusest (lk 141 jj). Viimane on kaheldamatult ristiusu kese. Fordi käsitluses lunastusest on tähelepanuväärne joon, et ta rõhutab lunastuse holistlikku iseloomu. Ei lunastata vaid inimese „hinge”, vaid ka tema „vaim” ja „ihu” (kui inimest üldse nõnda tükeldada tohib). Lunastus on ühtlasi ka tervenemine. Viimasel käsitlusel on nii evangeeliumide arvukate tervenduslugude kui ka Pauluse käsitluse näol kogu loodu uuendamisest olemas igati arvestatav piibellik alus.
Pean raamatu kõige paremaks osaks hermeneutikat ehk piiblitekstide (ja üldse tekstide) tõlgendamist käsitlevat peatükki (III osa, ptk 8). Autor alustab negatiivsete näidetega ehk sellega, kuidas piiblit tõlgendada ei tohiks. Ta ütleb (tsiteerides John Bowkerit): „Kristlikus ajaloos on olnud kohutavad tagajärjed pühakirja kohtlemisel viisil, justkui ajalugu või isiksus ei tähendakski midagi pühakirja sõnade või sisu osas. Tõstes lõigu välja selle kontekstist ja pidades seda ajatuks tõeks, on kristlased väitnud, et pühakiri annab voli juute mõrvata (Mt 27,25). Lauset tekstis eraldi seisvana lugedes leidsid kristlased õigustuse nõiaks peetud naiste põletamiseks (2Ms 22,17). Lauset tekstist eraldades leidsid kristlased õigustuse orjapidamisele ja apartheidile (1Ms 9,25). Lauset tekstist eraldades leidsid kristlased õigustuse homoseksuaalide hukkamiseks (3Ms 20,13). Lauset tekstist eraldades leidsid kristlased õigustuse naiste allutamiseks meestele, nõnda et neid hakati pidama justkui alaealisteks (1Ms 3,16), kes on võimetud võtma vastutust omaenda keha, finantside või elu eest” (lk 172).
Edasi sõnastab Ford positiivse programmi ehk reeglid, mida tuleks asjakohase piiblitõlgenduse loomisel arvestada (lk 185 jj). Esmalt tuleks esitada küsimusi iga tekstis leiduva ja tähendust kandva ühiku (sõna, lause jne) kohta kuni kogu vastava perioodi kirjanduse korpuse ja selle retseptsiooni kohta edaspidi. Seejärel tuleb küsida, millisesse žanrisse kuulub uuritav tekst, kas tegemist on liturgia, mõistukõne, seaduse või millegi muuga. Seejärel tuleb küsida, kes võis olla teksti autor. Piibliraamatute puhul me enamasti seda ei tea, kuid teades midagi autori kohta (kas või seda, mis ajal, kus ja mis oludes ta elas), on tema kavatsust mõnikord palju lihtsam taibata. Edasi tulevad juba küsimused laiema ajaloo- ja kultuurikonteksti kohta jne. Lähenemisviisi eesmärk on püüda taibata, mida tekst ise, s.t selle autor on tahtnud öelda, ja alles siis vaadata, kuidas öeldu suhestub (või ei suhestu) tänapäevase olukorraga. Nii on tulevastele kirikuõpetajatele õpetatud piiblit juba kaua ja õpetatakse ka tänapäeval. Igale ülikoolis käinud teoloogile peaks see olema endastmõistetav, kuid näib, et vähemalt Eesti tingimustes see nii ei ole. On ilmunud välja väike ja häälekas rühm, mis nõuab, et piiblit tõlgendataks sekundaarselt tekkinud traditsioonist lähtudes ja et seda loetaks siis sisse piiblitekstidesse. Sellist lähenemist nimetavad nad ise „traditsiooniliseks piiblitõlgenduseks”. Selle tulemus on aga paraku vastupidine: tahtes kaitsta piibli autoriteeti ja kristlikku tõde, muudavad nende sel viisil kaitsjad selle ise ajalooliselt ebausutavaks (piibel on ju tekkinud ajaloos ja peegeldab kindlat ajaloolist konteksti), mõnedel juhtudel (püüdes näiteks „teaduslikult” tõestada vana testamendi loomislugude või varasemat Iisraeli ajalugu puudutavate legendide sõnasõnalist tõelevastavust) aga lausa karikatuuriks. Fordi raamat on seevastu teejuhiks targa ja loova teoloogia juurde, kus arvestatakse meie praeguste teadmistega loodusest ja ajaloost, parimaga, mille on loonud mineviku kristlik mõte, ning küsitakse ka selle kohta, mis võib oodata teoloogiat tulevikus. Soovitan raamatut igaühele, kes huvitub kristlikust mõtlemisest.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming