Tants kuradiga

Valle-Sten Maiste

Kõrvuti esimeste uudistega Norra pommiplahvatusest  ja laagritulistamisest riputas meie rahvalik infooraakel üles teate, et islamistid on kuritöö omaks võtnud. See olevat muuhulgas vastuseks Norra osalusele Afganistanis. Hetkel polnud vist mõtet sõpradele, kes võõrkultuuridest ja -rassidest pärinevaid inimesi niikuinii (ja enim just terrorismikalduvuse tõttu) eemaletõukavateks tšurkadeks peavad, õhtumaalaste läbi viidud koolitulistamistest rääkida. Tapatalgute viimine saarel  paiknevasse laagrisse, et veelahe toel vägivalla segamatust kindlustada, mõjus sedavõrd õõvastavalt, et veendumused kippusid vankuma ja võimust võttis tundmus, et kultuuridega, kust pärinevate inimeste jaoks niisugused asjad mõeldavad on, kooselu Euroopas siiski võimalik ei ole. Laupäeva õhtul möllasid rahvalikes kommentaariumides ja õlletubades üleskutsed moslemite põletamiseks ja sajatused viikingite kättemaksust. Kuni tuli  ebamugava kohmetuse saatel omaks võtta teadmine, et tegutsenud oligi viiking.     

Pärast seda nagu polegi midagi öelda. Norra võimud eesotsas peaministriga on ilmutanud kohutavas olukorras kadestamisväärset tervemõistuslikkust, kuulutades juba esialgses segaduses, et kes või mis tahes toimunuga ka ei seostuks, avatud ühiskonna ja demokraatia teelt ära ei pöörduta. Kohtuistungi kinniseks kuulutamisega on mingid piirid seatud ka toimunu üle lahvatanud meediashow’le. Tõenäoliselt oligi see enim, mida  kohe sai teha, et üks väga sügavale eksiteele langenud inimene ei naudiks liigselt oma hullunud eesmärke saatnud edu. Teema onlinefookuses püsimine on mõistetav, kuid lisab maailma siiski kardetavasti vähe väärtuslikku ja head. Esiotsa tundus võõrastav, kui New York Times loetud tunnid pärast Norras toimunud tõsiasjade selginemist hoopis suurte piltidega homoabielusid esil hoidis, kuid küllap oli selline reserveeritus, kus roimari kunagiste  girlfriend’ide tähelepanekud ei mahtunud ka pikkade kuivade lugude tagumistesse lõikudesse, tegelikult mõistlik. Mitte ainult seetõttu, et kohatud, kontrollimata, läbi seedimata ja perspektiivi ning konteksti paigutamata kiired teavitused on tarbetud ja põhjustavad halvimal juhul ka vaenu, vihapurskeid jm otse taunitavat. Norras juhtunu järel ei oska muud arvata, kui et maailm tervikuna peaks muutuma: lihtsamaks, rahulikumaks, 
vanaaegsemaks, aeglasemaks, heas mõttes konservatiivsemaks.         

Põhjamaade kultuur on sellest huvitujaid lummamise kõrval ammu ka muretsema pannud. Nii individualismi kui ratsionalismiga on Põhjalas omal moel äärmuseni mindud.  Sissejuurdunud inim- ja peresuhete purunemine, aga ka vägivald on avaldunud just Skandinaavia elus ja filmides teistest maadest ja Hollywoodist varem ja kaugeleminevamalt. Olgu siin põhjuseks liigse ettehooldusega inimelult püüdlemisvaeva, aga sellega ka tähendust rööviv riik, nagu sageli arvatud, või miski muu, vahet väga pole. Ei usu, et on fundamentaalset erinevust, kas inimesed elavad mono- või multikultuurses keskkonnas,  tuumperekondadena või mõne muu peremudeli järgi. Õnne ja inimsuse võimalused ei ripu sellest. Küll võib olla ebainimlik see, kui inimesed peavad liiga sageli, kiiresti ja lõpuni läbi mõtlemata alluma muutustele. Neis asjus on meie ajal vint üle keeratud.     

Kiire piirideta infovahetus ja ruttamine on uusajal andnud vaieldamatult väärtuslikke vilju. Kuid täna tundub, et igasugusele informatsiooni puhul tuleks kasuks, kui selle laialdase väljakäimisega oodataks – nädalaid, kuid ja on asju, mida seedida ka aastaid. Keskaja  olustik oli täis hirme ja ohte. Et vaimne maailm lõhutud ei saaks, kaaluti ja mõtestati igasugust infot kaua. Pidi olema tugev põhjus, et inimeste sisseharjunud vaimsust häirida. Meie ajal usutakse, et mõistusele allumatuid hirme ja ohte ei ole ja igasugu teavet tuleb äärmuslikkuseni külvata. Paraku on see viinud selleni, et igaühe naaber püüab ülepäeviti aina piireületavamalt purki kakada, et oma olemasoluga kiirelt ja soovitavalt kõikide  tähelepanu võita, sest just nii näib paljude kanalite põhjal kogu ilm toimivat.   

Muidugi on teateid, millega ei saa oodata. Arstil jt spetsialistidel peab käima tema globaalne erialakuukiri, mis raamatukogus on ka kõigile kättesaadav. Sõjaohu teade peab levima telefonides kiirelt. Kuid üldiselt tuleks  kasuks, kui inimesed harjuksid oma igapäevast suhtlust ja infot saama taas enam vahetust ümbritsevast kogukonnast ja sellest väljapoole pöördutaks vaid millessegi pikema ja põhjalikuma süvenemise huviga. Inimesed võiksid õppida taas tundma, kui mõnus on harida eelkõige oma põllulappi ja saada emotsionaalset tagasisidet vahetutelt sõpradelt ja naabritelt. Endast ja oma tegemistest rohkematele kui kõrtsikaaslastele ja  erialaspetsialistidele teadaandmise vajaduse küsimuse võiks aga üldjuhul jätta tulevate põlvede otsustada. Tantsimine kuradiga selleks, et tähelepanu võita, on meie ajal kahjuks liiga paljudel üha saatanlikumalt hinge peal. 

     

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming