Tark paavst pole häbiasi

Mihkel Mutt

Uue paavsti suundumustes on niihästi konservatiivust kui ka avaraid nüüdisilma visioone. Kõikjalt maailmast kostab endise kardinali Joseph Ratzingeri kohta kriitikat ? enam või vähem sündsas toonis. Jah, raske on olla kuulsa isiku mantlipärija, ükskõik siis, mis alal. Ikka võrreldakse sind kadunuga.

Benedictus XVI-lt oodatakse uuendusi, st mööndusi karmides regulatsioonides, mis puudutavad eeskätt inimese seksuaalsust ja soospetsiifikat. Tuleks lubada aborte, kontratseptiive, preestrite abiellumist, naispreestreid, geide abielusid, geenitehnoloogilisi katsetusi, eutanaasiat ja kondoome. Väike paradoks seisneb selles, et nõudjad hääled tulevad eelkõige Euroopa ja Ameerika liberaalsetest ühiskondadest, kus usuelu on niikuinii kaunis leige. Kolmanda Maailma, eelkõige Aafrika katoliiklastele on uuendustest tõepoolest tähtsad kondoomid, et võidelda aidsiga. Geide abielust või naispreestritest ei taheta sealkandis kuuldagi.

 

Tõde on absoluutne

 

Et uus paavst on konservatiiv, avaldus juba selles, et ta pidas oma esimese kardinalidele määratud jutluse ladina keeles. Suur osa ? peamiselt Kolmandast Maailmast pärinejaid ? ei saanud sellest ilmselgelt aru. Peamine siiski, et ta rõhutab usupuhtust. Tähtsad olevat absoluutsed tõed, mis on alati olnud ja jäävad, kuidas ka ei muutuks aeg ja olud. Ta tahab võidelda nn moraalse relativismiga, mis väidab vastupidi, et tõed muutuvad vastavalt situatsioonile ja kontekstile. Et näiteks kui Jeesus omal ajal kutsus viimasele õhtusöömaajale ainult mehed, siis XXI sajandi algul oleks kutsututest pool olnud naised. Ja mis kehtib näiteks Aafrikas, ei pruugi kehtida Euroopas ja vastupidi. Paljud, eeskätt Kolmanda Maailma piiskopid, tahaksid, et nende kirikul oleks teatava piirini õigus oma asju ise reguleerida ja nende üle otsustada, arvestades kohalikke tingimusi. Uus paavst ei taha sellest kuuldagi. Uuendusmeelsed väidavad, et oma jäikusega peletab kirik inimesed eemale. Paavst väidab vastupidist: kiriku tugevus johtub just sellest, et see pole 2000 aasta vältel muutunud.

Üks uue paavsti lemmikparaableid on sinepiivast. Suured asjad võrsuvad väikesest seemnest. Nende äralangemine, kes absoluutsest tõest kinni ei hoia, polevat kiriku jaoks traagika, niikaua kui alles jäänutes  kehastub esialgne puhas tõde. Sest sellest võrsub õige kirik. Parem väike, aga tõene, puhas. Paavst on (vaikimisi) kindel, et uus äratus tuleb Euroopast. Sellega on ta õieti üks viimaseid europotsentriste-romantikuid, kes usub jätkuvalt Euroopa missiooni maailma suhtes.

Niisugusel küllalt armutul ilmavaatel, mis on augustiinlikult pessimistlik ja mustvalge, ei tundu Jeesuse lõpmatu, kõikemõistava ja ?haarava inimarmastusega esmapilgul just ülearu pistmist olevat. Tõsi, uus paavst ütles oma avajutluses ka seda, et tema peamine eesmärk ja kohus on teha kõik, et viia edasi inimsuse ideaale.

Säärane jäikus võib ahistada, aga samas võib olla kütkestav inimestele, kes otsivad vastuseid ja tõde suure algustähega keset tänapäeva maailma, kus elu tundub keeruline ja hoomamatu. Paavst ütleb, et elu ei pea selline tunduma. Tõde on olemas. Selgusel ja kindlusel on kahtlemata suur külgetõmme. Ent siiski, kas mustvalge maailmapilt ja lihtsad lahendused pole samm tagasi? Kas sõnakuulmine teeb õnnelikumaks kui õppida ise halval ja heal vahet tegema?

Mis puutub kohalikku spetsiifikat, siis on see katoliku kirikus kahtlemata olemas. Vaatamata oma konservatiivsusele teatavates küsimustes, sallis Johannes Paulus II meeleldi näiteks Aafrikas kohalike kuluurielementide (laulu, tantsu, riietuse) põimumist liturgiasse. Kaldun arvama, et sealsed preestrid elavad tsölibaadis üksnes formaalselt. Küllap nad teevad muudki. Aga kas ei ole säärane silma kinnipigistamine teataval määral kogu katoliiklusse programmeeritud? Protestantlus, jah, nõuab inimeselt tõemeeli, et ta elakski vastavalt kirja pandud kõrgetele ideaalidele. Protestantlus on palju rangem ja nõudlikum usk. Katoliiklus on vanem ja inimese suhtes leplikum. Milleks muidu on seal piht ja pattude andestamine.

 

Akadeemik,

mitte ametiühingujuht

 

Katoliku kirikule ja selle peale esitatakse järjest rohkem nõudmisi, mis puudutavad seda, mitte ?teist? maailma. Ühtpidi on see loomulik. Sotsiaalse õigluse teema on kristluses algusest peale tugevalt olemas. Kuigi nn liberaalne teoloogia tundus eelmisele ja ka sellele paavstile liiga järsult klassivõitluslik (on ka juhitud tähelepanu, et Benedictus XVI ei maininud oma avajutluses sotsiaalse õigluse teemat kordagi), ei saa maailma suurim usuühing kuidagi vältida oma karja igapäevase eluga tegelemist. Natuke paradokslik tundub mulle ainult, et mida formaalsemaks usk näib muutuvat ja madalamale tema sisuline autoriteet langevat, seda suuremaid tulemusi oodatakse temalt just maiste probleemidega toime tulekus. Kuidas saab seda teha ilma autoriteedi ja usuta?

On imelik kuulda, kuidas uue paavsti suurt haritust ja intellekti peetakse justkui millekski teisejärguliseks ja seda lausa vastandatakse eelmise paavsti karismale ja kindlasti ka showman?i võimetele. Katoliiklus ja usk üldse on ju lõppeks kõrgvaimne nähtus ja kui selle pea tunneb ka ?tähetarkade teed?, siis on see kirikule ainult auks ja hiilguseks.

Eelmise aasta algul algatas toonane kardinal Ratzinger avaliku vaidluse Euroopa praeguse kuulsaima mittekristliku filosoofi Jürgen Habermasiga. (Nüüd räägitakse, et sellega ta velmas teadlikult Benedictus XIV algatatud vaidlust Voltaire?iga XVIII sajandil).

Ratzingeri põhirõhk oli kahel vasakliberaalse traditsiooni olulisel teemal: kas relvastatud interventsioonid on legitiimsed ja kas inimene tohib muuta geenitehnoloogia abil oma ümbrust? Ratzingeri vastuväidete aluseks oli kiriku inimväärikuse interpretatsioon. Ta oli olemuslikult vastu maailma ümberkujundamisele niihästi Ameerika neokonide stiilis poliitilistele teooriatele tuginedes kui ka loodusteaduste abil.

Ratzinger esitas ka põhjapanevana teesi usu ja mõistuse vastastikusest seotusest. Neil kahel on teineteist vaja, üks aitab teist puhastada ja ravida. Niihästi ilmalik ratsionalism kui traditsiooniline kristlus on harjunud pidama end universalistlikuks, kuigi olevat ilmne, et see tuleks vaidlustada. See, et maailmas on suured kokkupõrked, ei tähenda, et maailma tuleks tõlgendada Huntingtoni tsivilisatsioonide kokkupõrke prisma läbi. Ratzinger arvas, et kokkupõrked tuleb lahendada dialoogiga. Tema arvates tuleks tagasi lükata niihästi religioossed patoloogiad (äärmuslik fundamentalism) kui ka ratsionalistlikud patoloogiad (nt marksism). Inimkond peaks omaks võtma religioosse ja ilmaliku traditsiooni polüfoonilise suhte ja alustama vastastikust ?puhastamise protsessi?, selle asemel et loota, nagu võiksid tehnoloogia ja majanduse areng üksipäini tuua automaatse õitsengu ning lahendada imeväega ka väärtuste probleemi. Benedictus XVI rõhutab väga eksplitsiitselt, et peaksime edu ja progressi asemel rääkima rohkem väärtustest. Ja et erinevates kultuurides ja konfessioonides on ses suhtes palju suurem ühisosa kui oletame. Arvatakse, et säärast suundumust väljendas ka vana paavsti matustel viibinud kristlaste, juutide ja moslemite usujuhtide vähemalt väliselt harmooniline ühtehoidmine.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming