Tarkus toidab

Marek Strandberg

Mart Saarma: „Eesti rahvas võib rikkaks saada vaid arendades teadust ja tehnoloogiat” Viimased kaks aastakümmet Soomes biotehnoloogia ja geneetika alal töötanud ja muu hulgas ka Soome biokeskust juhtinud Mart Saarma jagab oma tähelepanekuid eluteaduse võimaliku arengu osas ja soovitab ühiskonnal keskenduda teadusele, selle rakendamisele. Tõepoolest, oludes, kus geoloogilisest minevikust on meil kasutada küllalt vaese energeetilise loomuga põlevkivi, on kasvatatavaks väärtuseks peale toidu ka teadmised ja oskused. * Mis mõjutas teid enim teaduse juurde tulekus? Mart Saarma: Kui sa oled kahe ülikooli õppejõu ja professori perekonnas, võid arvata, et see on põhiline söögilauajutt. Kui sa kuuled seda lapsest peale, kui kõik sõbrad ümberringi ja perekonnatuttavad on sama eriala inimesed, siis sellel on väga suur mõju. Et teaduse juurde jääda, on heade õpetajate, heade kolleegide ja loomulikult ka hea õnne küsimus.

Kuhu ja kuidas võib bioloogiateadus edasi areneda?

Bioloogia on jätkuvalt väga kirjeldavas faasis, väga vähe on üldisi teooriaid, üldisi printsiipe, bioloogiliste seaduste ennustusjõud on väga nõrk ja igasugused genoomikad, proteoomikad, mis on asja edasi viinud, on olulised, aga minu meelest bioloogia sõlmküsimused ja kriitilised probleemid ei ole mitte seal, ka mitte süsteemibioloogiates ja nanobiotehnoloogiates, vaid on tegelikult fundamentaalsete bioloogiliste probleemide mittemõistmises.

Nii kaua, kui me ei mõista, kuidas valgud moodustavad õigeid struktuure, nii kaua, kui me ei mõista, kuidas nukleiinhapped ja valgud omavahel integreeruvad, bioloogias suurt läbimurret ei saa sündida.

Ma pean geneetilise koodi lahendamist tegelikult ainsaks tõsiseks bioloogiliseks seaduspärasuseks.

On arvamusi, et kui teame piisavalt algandmeid ja lähtekohti, on küsimus vaid arvutite võimsuses, et leida vastuseid ka näiteks bioloogia küsimustele.

Mina kindlasti ei jaga seda seisukohta. Viimase 25 aasta jooksul toimunud arvutite areng pole üldse muutnud arusaamasid bioloogilistest fenomenidest. Arvuteil on tohutu mõju analüüsile ja andmete kogumisele, seda ei saa alahinnata, aga ütleksin, et mitte ühtegi suurt muutust bioloogiateaduses tänu arvuti kasutamisele ei ole toimunud.

Kus ja mis moel me siis võiksime eluteaduses uusi ideid oodata? Suured üldistused on alati muutnud ühiskonna ja tehnoloogia arengut. Newton, Einstein…

Ühiskondade tuleviku mõttes puutume kokku küll sootuks teise asjaga. Kui teha üks lihtsustus, võtame näiteks Eesti – naftat me ei leia, loodusvarasid juurde ei teki, eesti rahvas võib rikkaks saada ikka ainult tänu sellele, et ta suudab arendada teadust ja tehnoloogiat ning seda rakendada. Me ei pea kõike ise tegema, aga peame suutma seda rakendada. Kõik need riigid, kus on olnud edu, mõned naftariigid välja arvatud – nende edu on tulnud tänu teaduse ja tehnoloogia arengule.

Täiesti selge, et põhjaks on inseneriteadused, keemia, füüsika ja matemaatika, ja ka bioloogia kõvem ots, mille eelduseks on täppisteaduste valdamine, kvantitatiivsete meetodite valdamine jne.

Tegelikkuses on noorte huvi täppisteaduste vastu vähenenud, bioloogiateaduskonda tullakse sageli ja kummaliselt selle eesmärgiga, et vältida matemaatika või füüsika eksamit või nende valdkondadega kokkupuutumist.

Tegelikud protsessid käivad objektiivsetele nõuetele kohutavalt vastu.

Mis on ülikoolide hoiak või hinnang ses osas?

Ma olen vähemalt kahel korral esinenud sellel teemal – Eesti Teaduste Akadeemia aastakoosolekul ja presidendi nõukogu koosolekul. Seal olid ka ülikoolide rektorid. Rektoritel on oma probleemid, nad kaitsevad olemasolevaid positsioone, mitte ei vaata loominguliselt tulevikku.

Kui minna biotehnoloogia arengu juurde, millised on olnud läbimurded maailmas ja milline on see järgmine biotehnoloogia läbimurre, kus ka meie võiksime oma inimeste ja teadmistega selle rongi peale astuda?

Ma arvan, et üks suur läbimurre oli 70. aastate lõpus, 80ndate alguses, kui geenitehnoloogia tulemusi hakati rakendama. Kõik need, kellel on suhkurtõbi, saavad sellest väga hästi aru (insuliini toodetakse tänu mikroorganismide insenergeneetikale – M. S.). Kuni sinnamaani toodeti insuliini kas veise või sea kõhunäärmest ja 5–10% see loomast tehtud insuliin ei kõlvanud. Hullulehmatõve tõttu ei tahaks lehmast loodut nagu kasutadagi. Tänu sellele geenitehnoloogiale on nüüd inimese jaoks autentset insuliini lõputult ja alati kõrge kvaliteediga. Kümneid ja kümneid uusi ravimeid on loodud.

Teine hea näide on vaktsiinid, millel valmistamine on uuenenud ja aina uueneb.

Järgmine suur läbimurre on tõenäoliselt see, kui tänu biotehnoloogiale koostöös farmaatsiatööstusega suudame luua uut tüüpi ravimeid kroonilistele haigustele, nagu näiteks neurodegeneratiivsed haigused – Alzheimer, südame-veresoonkonna haigused. Niisuguseid ravimeid, mis suudaksid haigust pidurdada ja peatada puhkemast. See on tähtis.

Mina olen seisukohal, et üks kurvemaid lehekülgi poliitikas on olnud sõge taimede geenitehnoloogia pidurdamine. Kui objektiivselt võtta, siis geneetiliselt muundatud taimes ei ole midagi uut. Kõik kultuurtaimed on geneetiliselt muudetud. Kartul, mida me suhu pistame, on aga tetraploid. Teisisõnu, selles on kaks korda rohkem geene, kui metsikus kartulis. Metsiku kartuli mugulad on nii pisikesed ja nii kibedad, et neid ei saa süüa. Euroopa on kümme aastat Saksa roheliste otsuse tõttu teinud vähikäiku.

Kus võiks ehk see tehnoloogiline perspektiiv selgemini avalduda?

Ma mõtlen praegu rohkem kui varem energiaprobleemidest.

Kõik see, mis meil fossiilsest energiast on, on tulnud siia fotosünteesi kaudu. Taimedest, kes suudavad muuta päikeseenergia keemiliste ühendite sideme energiaks. Fotosüntees on küllaltki ebaefektiivne protsess. Ta suudab muuta energiat umbes 3% efektiivsusega. Ja on arvutatud, et kui me suudaksime fotosünteesi efektiivsust tõsta kas või 1% võrra, siis sellel võiks olla väga suuri ja pikaajalisi energiaprobleeme lahendavaid järelmeid.

Vaatame maailmas ringi, et kus on midagi paremat, ja me näeme, et on selliseid sinirohevetikaid, mis suudavad paremal juhul muuta keemilisteks ühenditeks kuus ja enam protsenti päikesevalgusest. Ja miks mitte panna need vetikaid täis energiamuundajad kuskile suurtesse mahutitesse meile energiakandjaid tegema. Ja siis veel ühe maailma edukaima energeetika rakendaja Greig Venteri lähenemine panna kokku elementaarne energiat vahetav ja ka tootev üksus võib siin osutuda väga oluliseks.

Kas järgmise põlvkonna leiutiste spekter pruugib üldse puudutada tuumaenergiat? Võib-olla hoopis seda, kuidas füüsika ja bioloogia kokku segada?

Ma väidan, et suured muutused bioloogias toimusid pärast sõda, siis kui Inglise sõjatööstusest vabanesid füüsikud ja keemikud. Ja kuna tolleaegne füüsika neid enam nii palju ei huvitanud, hakkasid nad otsima uusi probleeme bioloogiast. Mitte ainult tehnoloogilised lahendused, vaid järgnevad suuremad avastused tulevad bioloogide, füüsikute, keemikute ja loomulikult ka informaatikute koostööst. Minu meelest ennekõike füüsikute, sest bioloogiateadus on kriisis, on vaja uut hüpet või impulssi, et jõuda tõeliselt uuele kvalitatiivsele tasemele. See on üks põhjus, miks bioloogia on minu meelest, vaatamata genoomi temaatika avamisele, olnud siiski kontseptuaalses kriisis.

Kas Eesti teadus käib kaasas maailmaprotsessidega või on siin suur lõhe?

Mul head pilti ei ole. Olin 1990ndate keskel atesteerimiskomisjonis, siis tuli küll vastu intellektuaalseid kummitusi, mida ei oleks iial uskunud. Aga ma arvan, et nüüd on vähem. Mis oli Nõukogude ajal? Me istusime suletud süsteemis, me ei teadnud 1960ndate keskpaigani, milline on maailmateadus. Bioloogiateadus, geneetika, sotsioloogia, psühholoogia olid teatavasti ulatuslikult põlu all. Väga üksikud inimesed said reisida. Eesti väiksuse tõttu oli teatud olulisel alal üksainus professor. Ja kui see üks juhtus olema rumal või tagurlik, siis ta õpetas seda, mis ta teadis. Tänapäeval on see ilmselt võimatu. Noored saavad välismaale õppima minna, välismaa õpetlased käivad siin, professorikeskne süsteem on mõnevõrra kadumas. Ka noorematel kolleegidel on sõnaõigus. Väga paljud juhtivad teadlased arvavad, et Ameerika teaduse kiire areng võrreldes Euroopaga on tingitud sellest, et teaduse püramiid on teistsuguse struktuuriga. Meil, eriti Vahemere maades, Saksamaal, Skandinaavias ja Eestis samuti, oli professor a ja o, tema otsustas kõigi üle, kes allpool olid. Kõik sõltusid sellest ühest ja vastu ei räägitud. Ameerikas on teaduskonnas kümneid professoreid ja kõik on võrdsed.

Nüüdseks oled pea 20 aastat Soomes teadust teinud. Mille poolest Soome haridus ja teaduspoliitika erinevad Eesti omast? Ehk on siin põhjus, miks kõrgtehnoloogia ei ole Eestis samavõrra edenenud?

Me tuleme nii tohutult erinevatest ajaloost ja ühiskonnast. Esimene, mida märkad: siinne (Soome – M. S.) ühiskond austab seadusi. See on oluline. Kui keegi laboris töötab radioaktiivse isotoobiga niisuguses kohas, kus see on keelatud või teeb seda mõne mürgiga, siis Eestis pole harv, kui lüüakse käega, üritatakse varjata. Siin midagi niisugust ei juhtu. Sa võid olla ka direktor, aga kui sa töötad mürgiga mitte lubatud kohas, siis kolleegid teevad sulle märkuse ja annavad sellest teada instituudi juhtkonnale.

Nii on ka muu eluga – see on üks suur erinevus mentaliteedis. Kokkulepetest kinnipidamisest ollakse läbi imbunud.

Eesti on viimase kümne aastaga nii suure liikumise paremuse suunas teinud, et kui sa oleks küsinud kümne aasta eest, siis oleksin sulle lugenud umbes kümme asja ette, mis on kehvasti ja vaja korda teha. Nüüd on asjad nii palju paremaks läinud, et raske on öelda, et midagi on nii viltu, et peaks teisiti tegema. Teaduse finantseerimise struktuur on seniajani veidi kummaline. On selge, et Eesti ei saa rikkaks, kui me ei arenda kõrgtehnoloogiat ja kõrgtehnoloogilist tööstust. Püüan ka ise selles vallas kaasa lüüa.

Teadus nõuab asjatundlikku tutvustamist ja selgitamist. Mida arvata meie laiatarbe ajakirjanduse võimest kajastada teadust ja teadusproblemaatikat?

Üks tähelepanek siinkohal avaliku arvamuse kujunemisest. Sain mõne aasta eest Põhjamaade teaduspreemia. Üleandmisel oli kohal kaksteist ajakirjanikku, kes mind küsitlesid. Ja kuidagi iseenesest libises jutt GMO (geneetiliselt muundatud organismide – M. S.) peale. Juttu oli ka teaduse eetikast. Ajakirjanike poolt oli täielik vastuseis GMOle. Mõtlesin, et teen neile väikese eksami, ja küsisin, kas olete seisukohal, et kui mingit ametit peate, teete seda professionaalselt. Kui lähete kirurgi juurde ja teil on pimesoolepõletik, siis kirurg lõikab pimesoole ja mitte neeru välja. Kõik olid sellega nõus. Ja siis küsisin, kas olete GMOst kirjutanud. Kõik kaksteist olid.

Ütlesin, et kui kirurgia puhul peab teadma organeid, siis vähemalt GMOst kirjutades peaks teadma, mis on geenid. Ja nemad vastasid: jah, loomulikult. Küsisin siis, et mis te arvate, kas kurgis ja kapsas on geene. Nad vastasid, et ei ole. Kahjuks on niisugune tase sage ette tulema. Soome keeleski näiteks on GMO-kartuli nimeks „geenikartul”. Andmaks nagu mõista, et muidu kartulis justkui geene polegi.

Loodetavalt on tegu erandiga, õnneks on ka teistsugust teadusajakirjandust.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming