Teadlik ja kaasav poliitika või turunduse võim?

Ero Liivik

Legitiimsuskriis seostub liberaalse demokraatia mudeli proovilepanekuga ettevõtjate poolt, kelle lobitöö mõjutab parteide kaudu valitsust neile kasulikus suunas, samas tõrjudes kitsendusi oma tegevusele ja kapitalile.Põhimõtteliselt on õige ja vajalik, et Eestis kestab jätkuvalt arutelu vormide üle, kuidas riiki ja rahvast valitseda ehk siis arutelu esindus- ja otsedemokraatia mudelite olemise ja omavahelise suhestumise üle. Referendumite üle pro et contra arutades on siiski jäänud mõnevõrra varju nii-öelda tõve juur ise ehk esindusdemokraatiat vaevavad probleemid. Üldmärkusena olgu öeldud, et üheks probleemiks, mis segab üldist arusaamist, on metodoloogiline ebakoht: normatiivse ja empiirilise segiajamine. Normatiivseid, idealiseeritud kujutlusi kiputakse omistama tegelikkusele endale; loeme  näiteks põhiseaduse pügalat Eestist kui demokraatlikust riigist ja juba tekibki arusaam (vähemalt mõningate peas), et tegelikkus ongi korraldatud nii, nagu Grundnorm lausub. Kuna enamates seadustes kui põhiseadus demokraatia olemust ei avata, siis jääb tegelik olukord ilma empiirilise analüüsita avamata. Ühtlasi olgu öeldud, et palju sellest kriitikast, mis käib otsedemokraatia kohta, tabab ka esindusdemokraatiat ennast. Siinne kirjutis kujutab endast katset mõista, millised on otsedemokraatia apologeetide argumendid selles debatis (eeldades, et need on ka tegelikult siirad). 

Otsedemokraatia põhiseadusest

Tegelikult on meil ka täna otsedemokraatia riigi tasemel seadustatud: põhiseaduse § 105 ütleb, et riigikogul on õigus panna seaduseelnõu või muu riigielu küsimus rahvahääletusele (v.a eelarve, maksude, riigi rahaliste kohustuste, välislepingute ratifitseerimise ja denonsseerimise, erakorralise seisukorra kehtestamise ja lõpetamise ning riigikaitse küsimusi). Miks siis seda mehhanismi nii vähe kasutatakse? Õigusteadlased on põhjendanud seda põhiseaduse klausliga, et kui rahvahääletusele pandud seaduseelnõu ei saa  poolthäälte enamust, kuulutab president välja parlamendi erakorralised valimised (§ 105 lg 4). Ehk siis: võimalus on küll olemas, kuid selle kasutamine võib maksta valitsejatele nende võimupositsiooni. Iseenesest annab just see klausel rahvahääletusele kaalukuse ja mõjususe, kuid ka „garanteerib”, et seda peaaegu kunagi ei kasutata. Kogu taastatud vabariigi eksistentsi jooksul on rahvahääletust toimetatud vaid 2003. aastal, seoses Euroopa Liitu astumisega (sisuline paratamatus). Rahvahääletuse saab algatada nii riigikogu liige, fraktsioon kui komisjon.  Veel hiljaaegu otsis riigikogu omale kaalukamat tööd ja suuremat väljundit, kuna eelnõusid nappivat. Teiselt poolt on riigis ka rida küsimusi, mille korral rahva poole pöördumine oleks täiesti põhjendatud ja võimalik. Põhimõtteliselt ei ole täna teadlaste hulgas vahest ühtki, kes arvaks, et esindusdemokraatia peaks asendama täielikult otsedemokraatiaga, küll aga suhtutakse positiivselt esindusdemokraatia rikastamisse otsedemokraatlike elementidega. Millised võiksid siis olla sisulised põhjendused lisaks juriidilistele? Miks kõlab jätkuvalt otsedemokraatia üleskutseid, kui seda Eestis siiski ei rakendata, kuigi kord selleks on olemas?

Postdemokraatlik ajastu

Tuleb silmas pidada, et nüüdisaegne demokraatia teooria arvestab üha enam ka suveräänsuse mõiste muutumisega (nii riigi võimu kui ka rahva tahte tähenduses). Globaliseerunud maailmas lahknevad tegelikud võimupiirid järjest rohkem riigipiiridest, suurem roll on mitmesugustel piiriülestel rahvusvahelistel  ühendustel (näiteks Euroopa Liit, IMF), üleilmsetel turgudel jms. 2005. aastal ilmunud raamatus „Post-democracy” kirjutab Warwicki ülikooli professor Colin Crouch, et maailm on jõudnud nn postdemokraatia ajastusse, kus demokraatlike institutsioonide ja protsesside efektiivsus ning mõju on tugevalt kitsendatud. Crouch osutab, et arenenud demokraatiaga riikides nagu Lääne-Euroopa riigid, USA ja Jaapan süveneb legitiimsuskriis, kuna üha rohkem kodanikke küsib, kas valitsus esindab nende huve ka tegelikult. Legitiimsuskriis  seostub ka liberaalse demokraatia mudeli tõsise proovilepanekuga näiteks mõjuvõimsate ettevõtjate poolt: viimaste lobitöö mõjutab parteide kaudu valitsust neile kasulikus suunas, samas tõrjudes kitsendusi oma tegevusele ja kapitalile. Kodanike poliitiline aktiivsus on kriitiliselt langenud, selle asemele on tulnud korporatiivse eliidi mõjutegevus. Järjest laienev globaliseerumine teeb postdemokraatia olulisimateks toimijateks mitmesugused rahvusvahelised korporatsioonid ja suurinvestorid. Kehtib põhimõte: kes maksab, see tellib ka muusika. Poliitikast saab äriline tegevus,  see ei ole enam avalik asi. Crouch näeb lahendust poliitilise süsteemi uuendamises, millega suurendataks näiteks kohaliku tasandi demokraatia rolli, toodaks poliitikasse vähemuste hääl ja muudetaks poliitilised parteid avatumaks. Crouchi joonis käib nii-öelda suure pildi kohta, ometi ei lähe see ka Eestist päris mööda.

Tõepoolest, esindusdemokraatias on tsentraalne parteide roll, kuid poliitilise turu suletuse ja mõne partei võimumonopoli küsimus on mudeli normaalse toimimise seisukohalt esmane. Endine õiguskantsler Allar Jõks kirjutas 2008. aastal, et Eestis on loodud  ühiskond, kus poliitika ja ärihuvide põimumine on tugevam kui kunagi varem ning politiseeritakse kõike, mis vähegi võimalik. Töös ja äris edasijõudmiseks peab kuuluma kas erakonda või perekonda, seadusandlike ja täidesaatvate organite sees eksisteerib parteide niidistik, mille kaudu toimub tegelik otsustamine ja juhtimine. („Kellele kuulub Eesti riik?”, Postimees 7. III 2008). Kõik see kinnitab üha uuesti Michelsi „oligarhia raudsest seadusest” surematut teesi. Parteide võim tänapäeva ühiskonnas on sedavõrd markantne ja domineeriv, et näiteks  Saksa poliitikauurija Martin Greiffenhagen on kasutanud selle fenomeni tähistamiseks mõistet „Parteide riik” (Parteienstaat). Eesti parteide omavahelises konkurentsis suletakse mänguväli mitmesuguste administratiivsete piirangutega, näiteks kõrge liikmete miinimumi nõue, riigi esinduskogu suuremate parteide rahastamine riigieelarvest (sealjuures puudub adekvaatne rahakasutuse seire), valimissüsteem ise, mida on nimetatud enam majoritaarseks kui proportsionaalseks, poliitikast on sisuliselt lahkuma sunnitud kohalikud valimisliidud, poliitilise „koolikatuste raha”  jagamine parteilisel alusel jms.

Tõrjutud kodanikud

Otsedemokraatia nõudlemine osutab probleemidele avalikus suhtlusruumis. Viimastel aastatel rõhutatakse ka Eestis üha enam teadmistepõhisele ühiskonnale ülemineku vajadust paljudes valdkondades. Teadmistepõhine ühiskond näeb väärtust avatuses ning tugevalt detsentraliseeritud otsustusmehhanismis, see on mudel, mis võtab kasutusse tänasest mitu korda rohkem kollektiivset mõistust ning kus tunduvalt rohkem  aega ja jõudu läheb otsuste ja tegevuse ettevalmistamisele, mitte tagajärgede silumisele (Mati Heidmets). Ideaalis peaks see kontseptsioon mõjutama ka poliitikategemist: tehtud otsused oleksid arukad (tugineksid uuringutele ja objektiivsele teabele), samuti maksimaalselt konsensuslikud ja läbi räägitud (arutleva demokraatia põhimõte), kindlasti prognoosivad ja tulevikku vaatavad. Paraku näeme, et ühiskonnas puudub sageli sisuline  debatt, seda asendab hasartne poliitturundus. Parasjagu võimul ja sinna pürgivad parteid manipuleerivad nii meedia kui valijatega eelkõige lühiajalist tulemit silmas pidades.

Veel probleeme: Eesti kodanikuühiskonna arengu kontseptsiooni rakendamine ei ole meie poliitikas ja riigihalduses sugugi enesestmõistetav, vaid sõltub suurel määral kas ametniku subjektiivsest otsustusest või valitsevast poliitilisest õhkkonnast. Kindlad ning läbipaistvad kodanikualgatuse kaasamismehhanismid Eestis „Inimarengu aruande 2007” autorite arvates ei toimi. Arvamusuuringute kohaselt võõrandub üha  rohkem Eesti elanikke poliitikast, valimisaktiivsus on jätkuvalt väike, poliitikas osaleva grupi sotsiaalne ja kultuuriline kapital kipub olema kesine, mis ei soodusta ka tarkade otsuste tegemist, tegelikke debatte asendavad virtuaalsed küsitlused ja „pollid”, mille tõepärasus on küsitav jms. Senikaua, kui poliitikategemine on Eestis jätkuvalt kitsa eliidi mängumaa, püsib aktuaalne ka otsedemokraatia vajalikkuse ja otstarbekuse debatt. Kui sobilik on otsedemokraatia sellise olukorra murdmiseks, on juba iseseisev teema.

Vt ka Ülle Madise lugu „Otsedemokraatia liiga ilus idee” eelmises ja intervjuud Marek Strandbergiga üle-eelmises Sirbis.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming