Teadus – kas koomiks või traagiks?

Tiit Kändler

Algtingimused ja taust populaarteaduses Kui ma sõitsin läbi ootamatult lumeohtra sügismaastiku 27. oktoobri hommikul Vooremaale, kuhu olin kutsutud füüsikute talvekooli esinema, mõtlesin äkitselt, et kuidas ma tunneksin ära Eesti, kui ei oleks teeviitasid ja muud keelelist pudi-padi. Kui ma isegi ei saa aru, kas on varakevad või hilissügis. Päikese tõustes kattusid lumeväljad uduga, maastik sürrealiseerus ja ainus, mis Eestile viitas, oli Voore küla äärest kosmose poole kerkiv lõkkesuits. Eestlane teeb alati lõket. Olgu siis maastikul või hinges. Niisiis Eesti. Esiteks Toas ootas mind pea sadakond noort haritlast, kellest sõltub Eesti tulevik. Kui küsisin neilt noortelt inimestelt, kellest osa ülakorrusel Eesti esimese kosmosesatelliidi asju ajas, mis neid teaduse populariseerimises häirib, küsis üks noormees ameerika füüsikule Richard Feynmanile viidates, miks peetakse publikut rumalaks. Ameerika üks suurimaid ja populaar­seimaid füüsikuid, suurepärane populariseerija Feynman kirjutas kord ühes oma raamatus: „Kogu see idee, et keskmine persoon on ebaintelligentne, on väga ohtlik idee.” Samale küsimusele on tulnud mul vastata ikka ja jälle – kui andsin kahe aasta eest seminare kunstiakadeemia graafilise disaini üliõpilastele, kui kõnelesin 20. augustil Väike-Maarja rahvaga, kui olen vestelnud teadus.ee suvekoolis osalejatega kaheksal aastal või Teaduskabaree külalistega möödunud hooajal. Kui olen vestelnud eesti teadlastega. „Miks meid tobudeks peetakse?” tõuseb küsimus pinnale kui kalast puutumatuks jäänud kork.

Ei jää üle muud, kui selle üle mõtelda. Mõtlemiseks pakkus mulle lisapinget kolm viimast aastat, mil olen kirjutanud akadeemik Endel Lippmaa elust, aga ka teadusest, poliitikast, ajaloost raamatu. „Miks meid rumalaks peetakse?” on ju laiem küsimus ja seostub meie riigis praegu toimuva ägeda diskussiooniga. See ei ole ainuüksi teaduse populariseerimise probleem, vaid kerkib halli müürina ette igale kodanikule, kes veidi hätta sattununa kas mingist registrist, ametist, kohtust või valitsusest tahaks veidi abi saada: mis me teile ikka pajatame, te niikuinii aru ei saa. Palgake advokaat. Kas teadusajakirjanik saab olla amatööradvokaat, elutähtsate asjade selgitaja?

Imepärane taanlane Hans Christian Andersen kirjutas 1838. aastal imepärase loo vankumatust tinasõdurist. Tinasõdur oli valu viimane, ja nii ei jätkunud ühe tema jala jaoks tina. Ta sattus rändama, armudes enne aknast alla kukkumist pabermajas elavasse baleriini, kes samuti näis ühe jalaga hästi hakkama saavat. Lõpuks neelas vankumatu tinasõduri alla kala.

Kala püüti kinni, lõigati lõhki – ja ennäe! Tinasõdur sattus sama pere lauale, kelle lastele ta kunagi kingiti. Mis tinasõdurist ja baleriinist sai, on kole kurb ja imeilus, kuid perekond sõi kala ära. Kohutav – Euroopa Liidu seadustega oleks see keelatud! Kala kõhus oli ju mürk, tina! Ent meenutagem, et tol ajal, mil Andersen, kes selles teadust populariseerivas loos tinasõduri seiklused üles tähendas, olid Amsterdami kanalid paras paik, kuhu visata kõik, mis kehast või toast üle jäi. Tallinnas voolas Härjapea jõgi ja selgi sama ülesanne. Nüüdseks on inimese eluiga pikenenud mõõdetavalt, ja mitte niivõrd meditsiini, kui hügieeni rakendamise tõttu. Sest patsiendid said targemaks. Sellele aitas kaasa ka teadmiste populariseerimine.

Inimene vajab lugu. Vähemasti nõnda meile lugupeetud inimesed pajatavad. Lugu muutub üha lühemaks. Lõpuks jõutakse välja saripiltlooni ehk koomiksini. Kas teaduse olemust saab väljendada koomiks? Või muundub see Eestis traagiksiks?

Teiseks

Teaduse lugu vajab algtingimusi ja tausta. See tähendab, et ajalugu ja seoseid, paralleele.

Isegi teadlane on inimene. See tähendab, et teaduse loo esitamiseks tuleb tunda avaldatud artikleid ja kuulata nende kaja teadlaskonnas.

Üsna palju on Eestiski tutvustatud Itaalia kohtu otsust, milles mõisteti elanike tapmises süüdi seismoloogid, kes ei ennustanud õigesti suure maaväringu tulemist. Kohtuotsuse vundamendiks oli kodanike totaalne ignorantsus tõenäosuse kui looduse vältimatu ja lahutamatu kaaslase suhtes.

Sel aastal Nobeli auhinna võitnud jaapanlase Shinya Yamanaka välja töötatud tehnoloogiale pretendeeris hoobilt üks Hishasi Moriguchi, kes väitis, et hoopis tema on pluripotentseid tüvirakke patsientide ravimiseks kasutanud esmakordselt. Ajakirjandus võimendas asjalugu, lõpuks aga selgus, et toosinatne Moriguchi oli valetanud nii oma publikatsioonide kui ka nende retseptsiooni kohta.

Ajakiri Nature teeb juhtkirjas järelduse: teadust vahendav ajakirjanik mitte ei või, vaid peab olema kursis teadlase artiklitega ja nende tsiteerimisega. Isegi teadlased on inimesed ja inimene on teadupärast laisk, edev ning edu­maias. See, et mõni eesti teadlane töötab kusagil välismaa teadusasutuses, et aseta teda ilmtingimata püramiidi tippu. Võib näiteks juhtuda, et ta ei saanud kodumaal hakkama, ja nüüd teeb mõnes kuulsa nimega ülikoolis teadusliku sanitari tööd – mida vajab ka iga labor.

See tähendab, et ajakirjanik peab lugema teadusartikleid. Eestis on raske teadlaselt saada kommentaari kolleegi töö kohta. Homme võib kritiseeritav istuda mõnes rahajagamiskomisjonis, ja nälg ongi majas. Ega siis ilmaasjata Briti teadusajakirjanikud küsi oma maa teadlase töö kohta arvamust Austraaliast või USAst.

Kolmandaks

Teadusajakirjaniku vaist võib ütelda mõndagi. Seda mõistetamatum on, miks näiteks riigiringhääling usaldab teadusajakirjaniku rolli multifunktsionaalsetele ajakirjanikele, kõnelemata sellest, et akadeemikut lastakse intervjueerida suisa komödiandil. Pole kahtlust, et need inimesed on omal alal andekad ja vahvad tegijad. Kuid kindlasti mitte teadusest informeeritud ajakirjanikud. Keegi on kunagi kusagil välja mõelnud loodusseaduse – ühelgi riiklikul telesaatel ei tohi olla alla 30 000 vaataja. Eestis tähendab see ausa ja vahva teadussaate võimatust riigitelevisioonis. Et vaatajat püüda, hakataksegi tolatsema.

Miks arukad inimesed vaatavad näiteks saateid „MI” või „OP” või „Kapital”? Sellepärast, et neid teevad asjatundjad – muusikud, kunstnikud, majandusega kursis olevad inimesed. Keegi ei tule selle peale, et lasta muusikasaadet teha suvalisel füüsikul.

Kes tahab istuda püramiidi all, las see istub seal ja pajatab, kuid kui lai ka püramiid all ei ole, tipus on asjad kvalitatiivselt teistmoodi. Koomiku roll intervjueerijana pigem peletab arukat inimest, kui tekitab tunglemise teadusülikoolide uste taga. Mis sest, et on karismaatiline ja ekraanikõlblik.

Neljandaks

Kõige ohtlikum on asi meditsiiniuudistega. Kui need satuvad asjatundmatute interpreteerida, võib see olla ohtlik nii meditsiinile kui ka tervisele.

Vahemere dieedist, selle imettegevast kasulikkusest on pajatatud vähemasti 2400 aastat, Platoni teose „Pidusöök” ehk „Symposion” ajast alates. Söövad oma Vahemere asju, õli ja kala ja veini ja brokolit ja surevadki tervena. Kuid sotsiaalseid suhteid ei võta keegi arvesse – sest neid on raske, kui mitte võimatu katseliselt kontrollida. Võib-olla on sealsed inimesed südametervemad, stressivabamad tänu lahedatele pere- ja sõbrasuhetele, mitte selle tõttu, mida nad sisse söövad – pealegi veel kõige ebatervislikumal ajal, südaöösel.

On üks valdkond, kus mitmekesisust ei esine. Kummalisel kombel hõlmab see valdkond inimese vaimsete võimete maailma. Enamik vaimsete võimete uurijaid on veendunud, et ei ole olemas erinevaid intelligentsuse vorme, eraldi näiteks keele ja muusika, matemaatika või spordi, ruumi või aja intelligentsust. Psühholoogid Jüri Allik ja Anu Realo on välja uurinud, et need inimesed, kes on edukad ühe vaimset pingutust nõudva ülesande lahendamisel, saavad reeglina hästi hakkama ka mõne teise oma ülesehituselt erineva mõtlemist nõudva ülesandega. „Tark inimene erineb rumalast vaid ühel ja ainsal viisil,” ja „kõik rumalad inimesed on rumalad ühtemoodi, kuid tark saab olla vaid isemoodi,” järeldavad nad.

Viiendaks

1663. aastal ehitas Osmanite sultani Mehmet IV ema ehk Valide Sultan valmis Istanbuli Uue mošee ehk Yeni Cami. Selle ülalpidamiseks rajas ta enne turu, nüüdse Istanbuli vürtsituru. Käibemaksust jätkus kooli, sauna ja astronoomi ülalpidamiseks. Kool haris vaimu, saun keha, pildil näha oleva mošee aiakese nurgamajakeses elava astronoomi ülesanne oli määrata kindlaks viie palveaja täpsed ajad –
mis sõltuvad Päikese rännust taevalaotusel, seega siis aastaajast, teha kindlaks paastu algus ja lõpp püha ramadaani ajal. Võib-olla avastas astronoom ka mõne tundmatu tähe. Kuid kindlasti pidi ta ennustama tulevikku sultanile, kes lõbutses haaremis sel ajal, mil ta ema riiki juhtis. Lõpuks läks astronoomil elu ikkagi täbaraks ja ta hakkas ümbruskonna rahva ajanäitajaid parandama. Neid oli kindlasti vähem kui 30 000.

Vankumatu Osmani astronoom toob taas meelde vankumatu Taani tinasõduri. Need meenuvad ja abistavad, kui vahel tekib lootusetu tunne, et Eesti riik on tehtud vaid selleks, et meelt lahutada ja tippsportida. Meil on tänu vankumatutele teadusajakirjanikele säilinud omamaine teadusajakirjandus, sealhulgas vähemalt kaks ajakirja – mida näiteks ei Leedus ega Lätis ole. Meil on ka piisavalt vaimukaid teadlasi, kellelt vajadusel saab pärida nõu.

Tuleb jääda vankumatuks, olgu teadusajakirjandusel vaid üks jalg ja ähvardagu teda tulle viskamine. Probleemid on ühiskonnal alati. Alati on probleemid lahendatavad. Kuid lahendused ei püsi alatiseks. On vankumatu tinasõduri ülesanne korrata seda kurba tõde, enne kui ta tulle visatakse. Siis kannab tuulehoog tema kõrvale ka armastatud baleriini.

Kuuendaks

„Armastus on nagu Higgsi boson. Paljud usuvad, et ta on olemas,” kirjutab Jürgen Rooste luuletuskogus „Higgsi boson”, mida tema sõnul inspireeris üks Teaduskabaree õhtu, kuhu kutsusin ta külla esinema. Elame ajastul, mida Teaduskabarees esinenud Mihkel Kaevats nimetab oma luuletuskogus „Ungari kirsid” tasapisi totaliseeruvaks säästupirni ajastuks, ajastuks, mis veereb iseenda paratamatu lõpu poole.

Kui me anname alla survele teha teadmistest laadajant ja noorte täiusepüüdlustest pealesunnitud omakohtuga ning pisaratega lõppev teadusvõistlus, on lõpp kiire tulema.

Kui ma küsisin Endel Lippmaa käest, et miks ta ikkagi on nõnda kaua ja visalt, nõnda paljudel aladel teadust teinud, vaatas ta mulle oma nüüdseks veidi pleekinud, ent ometi täpptumedate silmadega otsa ja sõnas: „Et lõbus oleks!”

Lõbus peab olema. Kuid teadmine on lõbus vaid pingutuse läbi. Lõbus on lolliks minna, aga targaks saada kole igav. Koomik, kui naljakas ta ka ei ole, ei suuda eales küsida inimesi abistavaid küsimusi geneetikult või psühholoogilt, füüsikult või keemikult. Isegi mitte koomikult. Kui riik oleks tõeliselt hariv, siis ei peaks haridusjanused eestlased emigreeruma Soome Yleisradio uudiseid ja kõnesaateid ja teadusdebatte kuulama ja vaatama.

„Mis puutub taimedesse, siis pole keegi seda valdkonda käsitlenud sama vaimukalt kui Manchesteri praost W. Herbert, ning seda ilmselt tänu oma avaratele aiandusteadmistele.
Nii kirjutas Charles Darwin 21 aastat pärast Anderseni „Vankumatut tinasõdurit” oma vaimukas ja teravmeelses teoses „Liikide tekkimine”, mis hiljaaegu ka eesti keeles ilmus. Darwin kirjutas selle raamatu teaduse populariseerimiseks. Darwin teadis hästi, et loodusliku valiku üle elav vaimukus ei ole tolatsemine, vaid teadmisel põhinev teravmeelsus. Tema raamatu esmatrükil oli vaid 1250 eksemplari, ent see murdis teaduses paradigma ja vabastas loodusuurijate mõtte uude universumisse.

Selliseid teadlasi, vaimukaid ja teravmeelseid teadlasi, on Eestis hulganisti. Tehkem siis vankumatult nendega koostööd, nii nagu ka kõigi kunstnike ja kirjanike, muusikute ja arhitektidega.

Meemide vahelises olelusvõitluses on teaduslik meetod – peadpööritavate hüpoteeside ja kontrolli, individuaalse geniaalsuse ja kollektiivse skepsise sümbioos – jäänud püsima tänu teaduse arukale ja imelisele ühendusele kõigi teiste kaunite kunstidega.
 
Ettekanne teadusmeedia konverentsil „Teadus­himuline meedia” 16. novembril 2012

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming