Teadus kui muinasjutt

Jaanus Sooväli

Uku Masing, Aarded tellistes. Toimetanud Mari-L iis Tammiste, Risto Järv ja Kristi Salve. Kujundanud Mari Ainso.  Ilmamaa, 2011. 238 lk.  Folklooriga, kitsamalt muinasjuttudega, puutus Uku Masing kokku kaunis varakult – juba varases poisieas armastanud ta lugeda korea muinasjutte ja „1001 öö” lugusid. Toomas Paul teab kõnelda, et terve eluaja olnud muinasjutud  Masingule tähenduslikumad proosakirjanduse enamikust (tänapäeva kirjandusest huvitanuvat teda eelkõige filosoofiline science fiction)1. Peamine osa tema folkloristikateemalisi artikleid on siiski kirjutatud pigem vanemas eas. Kogumik „Aarded tellistes” hõlmab üsna suure osa Masingu folkloristika-alasest loomingust. Enamik artikleist on varem avaldatud, kuid kogumikus leidub ka kaks esmakordselt ilmuvat lugu („Salmelaul” ja „Tõopoisike”). 

Folkloristikaartiklitest ei ole toimetajate sõnul raamatusse võetud Masingu esimest artiklit „Ristitud mets”, mis on taasavaldatud väljaandes „Vaatlusi maailmale teoloogi pilguga”, saksakeelseid artikleid muinasjutuentsüklopeedias „Enzyklopedie des Märchens. Handwörterbuch zur historischen und vergleichenden Erzählforschung” ja kahte käsikirjalist artiklit („Jänesnaine ja konn-naine abielluvad” ja „Lemmeleht”). Viimased olevat juba üleliia  märkmelised ja nõudnuks toimetajate arvates tõsisemat toimetamistööd. Kuid veel mõned teisedki lood, mida tuleks liigitada folkloristlikeks, paistavad kogumikust puuduvat, näiteks („Ocellot, Mal Ocellot: Festschrift für Felix J. Oinas”) ning („Der Gegnersucher (AT 650B). Varianten aus Kaukasien und Siberien”). (Olgu muuseas mainitud, et peale eriuurimiste kirjutamise on Masing koostanud ka mitmete muinasjutukogude teaduslike väljaannete tüübiregistrid,  (näiteks Kaukaasia rahvaste lugudele).     

„Aarded tellistes” võib pakkuda huvi väga paljude valdkondade inimestele, alates folkloristidest, usundiloolastest, ajaloolastest ja lõpetades teoloogide, antropoloogide ja filoloogidega. Artiklites on käsitletud muinasjutte,  müüte, vanasõnu, rahvalaule ja tihtipeale mitmeid žanre korraga. Ei ole ilmselt tarvis mainida, et kõiki kogumiku käsitlusi iseloomustab erakordne eruditsioon, millest omakorda on nähtavasti tuletatav eriline truudus pisiasjadele ja -detailidele: lugeja leiab kogumikust suurel hulgal väga detailseid kirjeldusi folkloorsete motiivide liikumisest nii ajas kui ruumis ja võib avastada esmapilgul võimatuna tunduvaid seoseid eri maade ja rahvaste pärimusliku  loomingu vahel. Mõningaid jälgi leidub ka Masingule omasest boreaalse mõttelaadi vastandamisest indogermaansele, näiteks esmakordselt ilmuvas käsitluses „Tõopoisike”.   

Vaatlen paari artiklit ka natuke lähemalt. Kogumiku esimeses artiklis „Eesti ja India. „Puusepp ja maaler” (AT 980)” vaidlustab Masing kaunis üksikasjalikult antoloogias „Eesti muinasjutud” (1967) leiduva kommentaari, et lugu „Puusepp ja maaler” on senistel andmetel tuntud ainult Eestis ja Indias. See kommentaar näikse viitavat mingitele kunagi eksisteerinud  otsesuhetele Eesti ja India vahel. Masing näitab, et loo paralleele leidub selgemalt hoopis näiteks Lähis-I das ja tiibeti-mongoli-korea traditsioonis. Meie endi teisendite lähteks olevat tiibeti-mongoli Vetālapañcavimśatika – alles selle ühe redaktsiooni tõlgete kaudu (eelkõige nähtavasti B. Bergmanni 1804. aasta Riias ilmunud saksakeelse tõlke vahendusel) paistab lugu olevat jõudnud meieni. Kuidas täpsemalt, on küsitav, tõenäolisimaks peab Masing järgmist hüpoteesi: „Kuni eesti algteksti avastamiseni tundub kõige tõenäolisem oletada, et mõni B. Bergmanni ametivend, kellel on olnud tema raamat, on neid jutte kasutanud jutluste kaunistamiseks” (lk 18). Kuid lõpuks peab ta ikkagi oletama, et „lugu on tulnud meile mitmekordselt” (lk 18). Masing käsitleb antud artiklis ka üsna põhjalikult meie endi kümmet teisendit, toob välja sarnasusi ja erinevusi ning ühtlasi ka nende võimalikke põhjusi: teisendite iseloom  sõltub kogujate kirjanduslikust ja ühiskondlikust taustast. Näiteks üks teisend on „tervenisti täis antvärkide ehk paremat liiki eestlaste ideoloogiat” (lk 19).       

  Artiklis „Kas eleme u = helmes?” vaatleb Masing pealkirjas esinevat akadi sõna, mille tähendus ja etümoloogia on kahtlased. Mitmetel Masingu poolt välja toodud põhjustel võib eleme u tähendada merevaiku. Mesopotaamias endas ja naabruses on leitud merevaiku vähe, sealsed kaupmehed pidid seda nähtavasti mitmelt poolt sisse tooma. „Ei ole välistatud võimalus, et seda saadi ka Läänemere lõunarannikult ja siis nimetus eleme u võiks olla läänemeresoome  … sõna helmes” (lk 198). See eeldaks muidugi mingisuguseid kaubanduslikke sidemeid Läänemere lõunaranniku ja Mesopotaamia vahel umbes 2000. aasta paiku eKr. Masing ei pea niisuguseid sidemeid päris võimatuks. Kui eleme u tähendab merevaiku, võib helmes olla ainus sõna, „mis on ehk soomeugrilasilt siirdunud Lähis-I tta” (lk 199).     

Kogumiku kõige „teoreetilisem” artikkel on ehk algselt inglise keeles kirjutatud „Mõningaid märkusi Çatal Hüyüki rahva mütoloogia kohta”.  Pole üllatav, et just selles artiklis võetakse kõigepealt ette kurikuulsa matriarhaadi ja patriarhaadi küsimus: just Çatal Hüyükist oli Masingu eluajal leitud palju mitmesuguseid naise või naisjumalanna kujukesi (kusjuures meeste kujukesi leiti palju vähem), mis lubas oletada, et sealne ühiskond pidi olema korraldatud matriarhaalselt. Kui üks silmapaistvamaid neoliitilisi asustusi olnuks korraldatud matriarhaalselt, võiks selle põhjal teha oletusi ka paljude  teiste ürgsete ühiskondade kohta, nagu paljud antropoloogid ongi teinud. Masingule tundub matriarhaadi ja patriarhaadi küsimus – euroopaliku antropoloogia üks peaküsimusi – äärmiselt kahtlane. Ta küsib: miks käsitletakse erinevusi sugupoolte asendis põhiliste ja olemuslike printsiipidena ühiskondade klassifitseerimisel? 

Ta pärib niisuguse diskursuse põhjuste järele. Ja peamine põhjus paistab just seisnevat tähtsuses, mille keskmine eurooplane omistab seksuaalsusele ja viljakusele. Artikli teises pooles pöördub Masing Çatal Hüyüki mütoloogia juurde ja püüab näidata, et meil ei ole tegelikult mingeid veenvaid tõendeid sealsete agraarsete  viljakuskultuste kohta – sealne usund olevat eelkõige ikkagi küttide usund. (Naisekujukeste ülekaalu seletab Masing sellega, et reeglina olid ainult mehed kütid, kes kummardasid loomade Emandat.) Seega „ei ole mingit alust oletada, et põlluharimise leiutamise läbi Çatal Hüyüki naised said sotsiaalselt väljapaistvaiks tänu nende ülesannete kasvamisele” (lk 227). Ühesõnaga, ei ole mingit põhjust oletada, et sealne ühiskond, nagu mitmed antropoloogid  uskusid, oli korraldatud matriarhaalselt. Kuid see loomulikult ei tähenda, nagu ta oleks pidanud seepärast olema korraldatud patriarhaalselt. Ja Masingul paistab olevat olnud õigus: uued väljakaevamised, mida 1993. aastast peale on juhtinud Ian Hodder, ei ole mingil viisil kinnitanud matriarhaadi teooriat. Uusi naisekujukesi on leitud võrdlemisi vähe, küll aga suurel hulgal mitmesuguseid loomakujukesi. Hodder paistab olevat arvamusel, et Çatal  Hüyüki meestel ja naistel oli üsnagi võrdväärne sotsiaalne staatus.2     

Ehk võiks kunagi ilmuda ka raamat, mis  sisaldab Uku Masingu kogu folkloristliku loomingu.     

1 Toomas Paul, Juhatus Uku Masingu juurde. – Akadeemia 1989, nr 5, lk 1018.       

2 Vt Jeremy O’Brien, New techniques undermine ’mother goddess’ role in the community. Irish Times 20. IX 2009.  

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming