Teadus tarviline vara

Marek Strandberg

Teadus on kultuuri loomupärane osa. Teaduslik meetod kui üks viis tõde tabada on kultuuris sama oluline nagu riimide kirjapanek või nende kogemine ja mõistmine, nagu muusikaline või visuaalne harmoonia.  Meile meeldib loota, et me usume teadusse, kuigi teadus pole mu meelest mitte niivõrd küsimus usust kui just usaldusest ühe meetodi suhtes, mis segastes oludes võimaldab parimal moel tõde kombata. Nagu soovime, et meil oleks hea tervishoiukorraldus ja arstiabi, nii on loomulik soovida ka head haridust. Väärtuslik kõrgharidus ei alga paraku üliõpilaste sotsiaalsest kindlustatusest või remonditud  majadaest, vaid tervest teadusorganismist.   

  

Miks on Eestis kujunenud olukord, kus ühiskonna ja majanduse jaoks olulistes loodusteaduste ja tehnikavaldkondades  on juhtivate professorite ametikohale konkurss alati üks inimene kohale? Kas pole inimesi? Kas intriigid hoiavad võimekaid neist ameteist eemal? Või äkki hoopis puudulik ja ebaselge teaduse tegemise ja rahastamise rägastik hoiab võimekaid sest valikust eemal?     

Võimatus üheselt ja lihtsalt aru saada, mida kujutab endast teadlasekarjäär, on üheks põhjuseks, miks noori see ei ahvatle. Nii arvab tänases intervjuus prof Toivo Maimets. Endine haridusminister ja praegune Eesti Teadusfondi nõukogu esimees ütleb, et nii teaduse rahastamise kui  ka teadlase karjääriküsimused oleksid võinud leida lahenduse teadus- ja arendustegevuse korralduse seaduses, mis aasta algul kiirustades riigikogus vastu võeti. Teaduse kvaliteedi üle otsustamise reeglid toodavad keskpärasust ja teadusbürokraatiat. Pole harv, kui uute uurimissuundade teke jääb selle taha, et uueks tegevuseks raha taotlejal pole uuel suunal ette näidata ühtki värsket artiklit. Mõistagi  avastati Ameerikagi uuesti kaubanduslikuma Euroopa poolt just püüust vanasse kohta veidi teist teed mööda minna. Kui maadeavastajad rääkinuks vajadusest leida uusi maid, poleks plaanist vist midagi välja tulnud. 

Teaduse ja tehnoloogia mahajäämus  ning uuendusvaimu hääbumine on aga paratamatu tee ka eesti keele ja kultuuri hääbumiseni. Teadusliku ja tehnoloogiaalase uuenduse värskusest ilma jäetud Eesti energeetika on juba põlistamas vene keelt ainsa sobiliku suhtluskeelena. Põlevkivitööstus vajab insenere, aga need peavad olema venekeelsed, sest selline on töötajaskond.         

Tegelikult vajame aga hoopis energiainnovatsiooni, mis põlevkivi külge aheldatud venekeelsed inimesed eesti kultuuri ja keele ligi tooks. Nii on teaduse  ja tehnoloogia roll keelele hoopis ulatuslikum, kui ehk seni märganud oleme. Seoste mõistmine ja nende nägemine on üks keerukamaid küsimusi nii hariduses kui ka teaduses.       

Meil on tervelt üheksa aastat kasutadaarendada olnud eestikeelne Vikipeedia. Elav entsüklopeedia, mis on loodudki teadmise ja kogemuse võrgustamiseks. Vikipeedia-kogukonna üks edasiviijatest, Andres Luure arutleb põhjalikumalt selle üle, millised on klassikalise ja võrguentsüklopeedia arenguvõimalused ning milline  on Vikipeedia kultuuriline tähendus. Eestist võib kindlasti saada üks tugeva teaduse ja ahvatlevate ülikoolidega ühiskondi. Selle üheks paratamatuks eelduseks on aga teadusest ja kõrgharidusest sügavuti rääkimine ja kirjutamine. Õiged küsimused ja õigesti sõnastatud probleemid aitavad jõuda lahenduste ja tulemusteni. Selleks nüüd siis ka Sirbilt igakülgne kaasabi ja nurk, kus antud asjus sõna  võtta.   

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming