Teadus vajab kultuuri

Marek Blint

1. Luule ja analoogia

Füüsikas XX sajandil tekkinud uued teooriad ja arengud on oma olemuselt tihti abstraktsed ja raskesti tajutavad. Erirelatiivsusteooria tugineb võrranditele, mille lahendamine ja mõistmine nõuab laialdasi teadmisi kõrgemast matemaatikast. Ometi on aga ilmselt kõigil lugejatest üsna hea ettekujutus relatiivsusteooria põhialustest – näiteks asjaolust, et kiiruse suurenedes aeg aeglustub.
Seda teame tänu analoogia jõule: oleme juba keskkoolist tuttavad mõtteeksperimendiga*, kus seisvas rongis pikkusega d vilgutatakse taskulampi ning mõõdetakse, kui kaua läheb valgusvihul aega, et jõuda tagasi vaatlejani. Tulemuseks saadakse 2d/c. Seda võib kontrollida ka rongi kõrval platvormil viibiv vaatleja, kes jõuab sama tulemuseni. Kui aga rong hakkab ühtlasel kiirusel liikuma, oleme probleemi ees: näib, et valgusvihu tegeliku kiiruse leidmiseks kõrvalseisja jaoks peame sellele suurusele liitma rongi liikumiskiiruse. Selle vaatleja jaoks on valgusvihu läbitav vahemaa pikem, kuna rong on vahepeal liikunud. Teame, et selline olukord on võimalik, ent samal ajal teame, et valguse kiirus on jääv. Seega peab muutuv suurus olema aeg.
Analoogia ei ole olemuslikult teaduslik. Ehkki me võime elektrivoolu ette kujutada kui vett torus, pinget kui vee survet ja takistust kui toru läbimõõtu, ei ole selline lähenemine sugugi täpne; elektronid ei ole vedelik ja elektrivool ei kulge pidevalt ühes suunas. Samas pakub analoogia piisavat lähendust tõele maailma mõistmise kontekstis – selle kaudu ei ole võimalik teha arvutusi, küll aga taju tasandil maailmaga suhtesse astuda ja mõista abstraktseid ideid objektiivse reaalsuse kontekstis. Analoogiast ei ole kasu mitte ainult pedagoogikas, populaarteaduses ja filosoofias: sellel on selge koht ka teadusliku avastamise protsessis. Analoogia pakub kasutatavatele matemaatilistele vahenditele konteksti ning aitab luua intuitsiooni tulemuste suhtes.
Analoogiat ja metafoori kasutavad kõige elegantsemalt ja läbivamalt kirjanikud ja luuletajad, pakkudes ümberütlusi kõige kohta, sisemuse sügavatest tunnetest äikesetormideni. Kui kohtuksid teadlase analüütiline ja luuletaja romantiline, tajuv maailm, võiksid kasutatavad analoogiad olla täpsemad, detailirohkemad ning pakkuda nii mõndagi ka teadusele.

2. Kubism, futurism ja perspektiiv

Kubistlikus kunstis, eriti analüütilises kubismis esitatakse ruumilisest objektist tihti pinnalaotus (kaotades sellega sügavuse dimensiooni), lahutatakse saadud pilt geomeetrilis-visuaalseteks algosadeks ning paigutatakse need seejärel ümber, nii et vaataja kogeb teost üheaegselt mitmest perspektiivist. Seeläbi kaob ruumi ja objektide ühesus, jääb alles ainult eksistentsiaalne kaos. Saavutatav kaos meenutab hämmastaval määral subatomaarset ja kvantmaailma. Kubistlik teos on erinev iga vaataja jaoks – perspektiivide paljususe tõttu ei ole võimalik esitada ühte täpset tõlgendust. Kubistlik maailm on kaos, täpselt nii ka subatomaarne maailm.
Futuristlikus kunstis näeme tihti objekti mitmes ajahetkes korraga: pinnale kantakse järjest meid huvitav objekt aja kontekstis. See loob pildi, kus aeg ega sündmuste järjekord ei mängi enam rolli ja ajahetked on sulanud ühte. See viib meid taas erirelatiivsusteooriani. Teame, et samaaegsus on suhteline: ühes taustsüsteemis paikneva vaatleja jaoks samaaegselt toimuvad sündmused ei pruugi seda olla teises taustsüsteemis paiknevale vaatlejale.
Kubistlikud ja futuristlikud teosed annavad meile vahetu tajukogemuse, mis on lähedane maailmale, mida me kunagi otse tajuda ei saa. Kunstiteose pertseptsioon on vahetu tajukogemus, mille saame saavutada ka enne, kui meil on sõnavara saadud kogemuse kirjeldamiseks. Sarnaselt analoogiaga muudetakse ka siin abstraktne reaalse maailma osaks, aidates meil seda paremini mõista ja sellega suhtesse astuda.
Taas näeme, et oleva sellisel viisil vaatlemine ei ole teaduslik: erinevalt Keatsi kuulsatest luuleridadest ei ole teaduslikus maailmapildis ilu ja tõde samased. Kunstiteoses esitatu ei ole ümberlükatav, kunst üldiselt ei ole iseenda suhtes koherentne ega pruugi olla tegelikkusega täpses kooskõlas. See aga ei peagi olema kunsti eesmärk.
3. Teaduse ja kultuuri süntees
Siiski saame öelda, et nii reaalteadused kui ka kunst tegelevad maailma lahtimõtestamisega. Näib, et seetõttu võiksid need kaks inimtegevuse valdkonda teineteist suuresti täiendada. Üritus neid ühildada osutub aga keeruliseks: teaduse üks põhialuseid on reduktsionism, samal ajal kui kunst üritab tabada kogetavat maailma kui tervikut. Üks võimalikke lahendusi on semiootika, mis tänu modaalsusprintsiibile võimaldab nii kunsti kui ka teaduse objekte käsitleda märkidena ning rakendada neile semioosiprotsessi. Seeläbi on meil võimalik kujundada teaduse- ja kunstivaldkonna ülene märgisüsteem, mis opereerib korraga nii osade kui ka tervikutega. Selline ühtne käsitlus on äärmiselt vajalik.
Et reduktsionism ei viiks suhtelise absurdini – kus tulemuks on iseenda objekti eitamine –, peab meil enne selle printsiibi rakendamist olema ettekujutus tervikust, mida üldse redutseerima hakatakse. Kui meie uurimisobjektiks on näiteks mõistus, siis selleks, et teha tähenduslikke väiteid „ehituskivide” kohta, on meil tingimata vaja ettekujutust sellest, mis on mõistus. Vastasel juhul saame teha küll tähelepanekuid mõistuse allelementide kohta, ent meil ei ole alust eeldada selle kuulumist tervikpilti (välja arvatud juhul, kui meil õnnestub kõik sellised elemendid leida, mis tundub ühest küljest ebatõenäoline ja teiseks erakordselt ajamahukas).
Nagu juba varem mainitud, on analoogia – hoolimata laialdasest kasutusest – klassikalisest teaduslikust diskursusest puudu. Maailma tajumine läbi metafoori ei kuulu teaduse valdkonda. Küll aga on see osa kultuurisfäärist. Peale selle saab kultuurikontekstis lubada vabamat suhtumist reeglitesse ja tavadesse, otse vastupidiselt teadusele, kus olulisim on meetod. Jäiga ja leebe, abstraktse ja reaalse ühendamine aitaks.

* Ehkki selle eksperimendi läbiviimine on üsna lihtsalt teostatav, on paljusid erirelatiivsusteooriaga seotud mõtteeksperimente praeguste vahenditega teostada raske või peaaegu võimatu. See näide on valitud selle lihtsuse, tuntuse ja kergestimõistetavuse tõttu.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming