Teaduse ja ühiskonna pinged

Margit Sutrop, Tartu ülikooli praktilise filosoofia professor, Academia Europaea liige

Teaduse ja tehnika progress on oma olemuselt mõõdutu, progressi piirid saavad olla üksnes meie eneste seatud. Septembri lõpus toimus Tartu ülikoolis kaheksandat korda  Saksa-Eesti akadeemiline nädal ?Academica?. Lisaks saksa teadlaste ettekannetele teaduskondades toimus seekord ka ühine teaduskonverents, mille teemaks oli ?Teadus ja teadmistepõhine ühiskond?. Konverentsi humaniora sektsioon, mida mul oli au juhtida, oli pühendatud teaduse ja ühiskonna vahelistele pingetele.

Mis need pinged siis on? Kõik pinged tulenevad deformatsioonidest, seletas konverentsil Eesti TA senine president, TTÜ mehaanikaprofessor Jüri Engelbrecht. Teaduse ja ühiskonna suhetes tähendavad deformatsioonid valesid ootusi. Teadlased ootavad ühiskonnalt midagi, mida ühiskond pole valmis andma. Ühiskond ootab aga teadlastelt midagi, mida need ei saa teha. Kui mõistetaks paremini üksteise ootusi ja võimalusi, võiks ka koostöö paremini sujuda.

Teadlased hindavad uurimisvabadust, ühiskond aga soovib suunata teadust ?ühiskondliku tellimuse? kaudu. Teadlased soovivad, et ühiskond looks teaduse tegemiseks materiaalsed võimalused, ühiskond aga soovib investeerida sinna, kust on loota kiiret kasumit. Kuna teadus võib tuua kasumit vaid pikaajaliste investeeringute järel, ei ole ühiskond teaduse arenguga rahul ja vahetab närviliselt oma investeeringute objekti. Seeläbi aga suurendab ta teadlaste ebakindlust ja vähendab võimalust, et teadlased jõuaksid uue teadmise loomiseni. Ühiskond ootab rakendusliku väärtusega innovaatilist teadmist, teadlane aga vajab aega ja rahu uute teadmiste loomiseks. Paradoks on selles, et kui teadlane teeks vaid seda, mida ühiskond tellib, ei oleks temast kuigi palju kasu, sest see, mida ühiskond järgmisena vajab, ei ole ette teada. Kui teadmist hakata hankima alles siis, kui ühiskond juba selle vajadust adub, on lootusetult hilja, sest teadmiste loomine on pikaajaline protsess. Seega peavad teadlased ühiskonna vajadusi ette aimama, ühiskond ei taha aga finantseerida seda, mille kasu ta veel ei näe. Tark ühiskond kasvatab teadusepõllul mitmeid kultuure, sest pole ette teada, milline neist annab kõige paremat saaki. Tõeline innovatsioon sünnib just seal, kus keegi pole seda aimanudki. Ühiskond soovib kasutada teadlasi ekspertidena, teadlased ei saa aga loomu poolest esitada tänast teadmist kui lõplikku tõde. Otsustajatel pole aga lubatud kahelda ja nii kutsuvad nad nõuandjaks pigem mitte-teadlasi. Kõik see kokku näitab, kuivõrd suur on võimalus, et teadlased ja ühiskond elavad üksteisest mööda.

 

Kuidas vähendada pingeid?

Mida siis teha? Kindlasti on teadlastel vaja oma tegevust senisest enam tutvustada. Teaduse populariseerimine aitab mõista teadlaste tegevust ja suurendab ühiskonna valmisolekut aktsepteerida teaduse rakendusi. Ent teineteisemõistmine ei sõltu üksnes teadlastest. Teadmistepõhine poliitika saab sündida vaid siis, kui ühiskond on valmis teadmist väärtustama. Teadmine, mida kaasaegne kiirelt arenev ühiskond vajab, on orienteerumisteadmine. Teadmised ise vananevad tohutu kiirusega. Oluline on, et teatakse, kust uusi teadmisi leida ja kuidas neid kasutada. Sellest ei ole meie poliitikud veel aru saanud. Eestis on peaministri suu läbi teatatud, et doktoriõpingud olevat vajalikud vaid professorite järelkasvu koolitamiseks. Tegelikult on teadmistepõhises ühiskonnas vaja doktorikraadi mitte ainult teadlasel vaid ka panga analüütikul, ajalehe toimetajal, koolijuhil ja igas strateegilises ametis. Doktoriõpingud tähendavad mitte ühel alal kindla teadmise vaid orienteerumisteadmise omandamist. Nagu ütles konverentsil emeriitprofessor Eero Loone: teadlased loovad üha täpsemaid kaarte, ent selleks et neid lugeda, peab olema ise vähemalt ühe kaardi valmistanud. Eesti ühiskonnas on paraku laialt levinud, et valitsejad ümbritsevad end noorukeste nõunikega, kel ülikooliõpingud alles pooleli. Nii ei jõua valitsejateni kuidagi ühiskonnas leiduv ekspertteadmine.

Teadmistepõhise ühiskonna ülesehitamine nõuab ka teadmisi selle kohta, mis on teadmine ja mis on teadus. Seega peaks teadmistepõhises ühiskonnas olema prioriteetseks valdkonnaks teadusfilosoofia, mis uurib teadusliku teadmise olemust ja teaduse erinevaid käsitlusi. Teadmistepõhises ühiskonnas on vajalikud ka eetilised uuringud. Teaduse ja tehnika progress ei ole üheselt hinnatav. Vahel toob see kaasa elu paranemise, vahel halvenemise, sageli aga mõlema korraga. Academia Europaea president prof Jürgen Mittelstrass on 2002. aasta ?Academica? ajal peetud TÜ aulaloengus ?Teadus ja eetilised mõõdupuud? väga ilusti näidanud, et teaduse ja tehnika progress on oma olemuselt mõõdutu. Ta ütleb, et ?progressi piirid saavad olla üksnes meie eneste seatud ja progressi mõõdupuu saab olla vaid iseenese seatud mõõt. /?/ Enese seatud piirid on? eetilised piirid. Kui progressil ongi mõõdupuu, siis ei ole see ?loomulik? või ?looduslik?, vaid üksnes eetiline.? Mittelstrassi sõnum on, et inimene oma eetilises loomuses on maailma mõõduks. Eetiliste piiride tõmbamine eeldab, et inimene oskab vastata küsimusele, millist progressi inimene tahab ja millist mitte.

Teine saksa filosoof Hans Jonas on öelnud:  selleks, et teada, mida me peame iga hinna eest vältima, peame teadma, mida me tahame iga hinna eest säilitada. Kõik algab väärtuste tuvastamisest ja sellest, et me mõtleme järele, mida me kõige rohkem hindame. Missugust elu me peame ?heaks?? Missugune üldse on see maailm, kus me tahaksime elada? Millist maailma soovime pärandada oma lastele ja lapselastele? Neile suurtele küsimustele aitab vastata moraalifilosoofia.

 

Teadmistepõhine ühiskond: mis ja milleks?

Paraku valitseb nii Eestis kui ka Euroopa teadusruumis väga piiratud arusaam teadmistepõhisest ühiskonnast. Teadusesse ja arendustegevusse investeerimist põhjendatakse vaid sooviga tõsta majanduse konkurentsivõimet. Euroopas on argumendiks vajadus jõuda järele USA-le ja Jaapanile. Eestis räägitakse järelejõudmisest Lääne-Euroopale. Dokument ?Teadmistepõhine Eesti. Eesti teadus- ja arendustegevuse strateegia 2002 ? 2006? ütleb, et teadlased peavad panustama Eesti majanduse arengusse ja elukvaliteedi parandamisse.  Võtmevaldkondadeks on kuulutatud kasutajasõbralikud infotehnoloogiad ja infoühiskonna areng, biomeditsiin ja materjalitehnoloogiad. Sama dokument tunnistab küll, et ?ühiskonna püstitatud ülesannete täitmine sõltub oluliselt kõigi liikmete heaolust ja valmisolekust nende täitmisel osaleda?. Seetõttu mööndakse ka sotsiaalsfääri käsitlevate teadusuuringute olulisust võimalike riskide selgitamisel ja ennetamisel ning ühiskonna vaimse ja füüsilise tervise kindlustamisel.

 

Teaduse ja ühiskonna pinged

Pangem tähele selle dokumendi loogikat: kõigepealt on ühiskond püstitanud eesmärgid (selleks on teadmiste baasi uuenemine ja ettevõtete konkurentsivõime kasv), sotsiaalteadlaste ülesandeks on aga uurida, mis takistusi võivad inimesed nende eesmärkide täitmisele seada. Inimene on siin pigem riskifaktor, kes ei käitu võib-olla nii kuidas peaks. Seepärast tuleb teda analüüsida ja tema võimalikku eripära arvesse võtta. Tundub, et siin on asjad pea peale pööratud. Teaduslik-tehniline areng oleks nagu midagi, mille ühiskond on kuulutanud kõige tähtsamaks. See peab tagama kõrgema elukvaliteedi, milles see elukvaliteet aga seisneb, pole uurimise objekt. See näitab, et inimene oma vajaduste ja väärtushinnangutega pole esiplaanil. Kogu areng ja liikumine toimub küll inimeste hea elu nimel, aga millist elu inimesed heaks peavad, seda unustatakse küsida. Nii juhtub siis, kui teadmistepõhise Eesti aluste väljatöötamisse ei kaasata humanitaar- ega sotsiaalteadlasi.

Ülalpool toodu pole ainult Eesti teaduspoliitika piiratus. Samasugust retoorikat on täis kõik Euroopa Komisjoni teadus- ja arendustegevuse strateegia dokumendid. Academia Europaea, mille peakorter asub Londonis, avaldas äsja oma seisukoha humanitaarteaduste tähtsusest Euroopa teadusmaastikul (www.acadeuro.org).

 

Humanitaar- ja sotsiaalteadused teadmistepõhises ühiskonnas

Academia Europaea seisukohavõtus tuntakse muret selle üle, et humanitaarteadused (humanities hõlmab nii humanitaar- kui sotsiaalteadusi) on Euroopas alahinnatud. Kuna loodusteadused tagavad otsesemalt majandusliku edu, siis rahastatakse neid tunduvalt suuremas mahus kui humanitaarteadusi.  Samas on väga lühinägelik seostada teaduse rahastamist avalikust sektorist ainult majandusliku eduga. Dokumendis deklareeritakse vajadust töötada välja Euroopa humanitaarteaduste arendamise programm, sarnaselt loodusteaduste arengukavaga. Euroopa teaduspoliitika taga on vähene arusaam humanitaarteaduste olemusest ja funktsioonist. Humanitaarteadustes nähakse praeguse teaduspoliitika puhul vaid vahendit, mille abil kompenseerida rahva vähest usaldust teaduse ja uute tehnoloogiate arengusse.

Unustatakse, et humanitaarteadused annavad vahendid analüüsimaks ja suunamaks ühiskonnas toimuvaid arenguid.  Euroopas toimunud radikaalsed poliitilised muutused seavad Euroopa kodanikud uude olukorda. Rahulik kooseksisteerimine ja tulemuslik koostegevus on võimalikud vaid siis, kui mõistetakse teisi kultuure, tsivilisatsioone ja sotsiaalseid struktuure. Vaid üksteise kultuurilise pärandi tundmise kaudu saab areneda vastastikune austus ja koostöö ning väheneda võõristus ja usaldamatus. On vaja toetada üle-euroopalist ühiskonna struktuuride, poliitiliste süsteemide ja eri maade intellektuaalse ajaloo uurimist. Euroopa teadusraha jagamisel ei tohi lähtuda kitsalt majandusliku kasu ootusest, vaid tuleb finantseerida ka humanitaarteadusi, mis aitavad kaasa ?valgustatud kodanike liidu? arengule.

 

Ka Eestis alahinnatakse humanitaar- ja sotsiaalteadusi

Paraku alahinnatakse ka Eestis humanitaar- ja sotsiaalteadusi. Humanitaarteaduste samastamine rahvusteadustega on andnud küll tugeva argumendi nende rahastamiseks rahvuse kestmise ja arenemise huvides, ent on nende tegelikku tähendust samal ajal kitsendanud. Humanitaarteadused  ei tegele vaid oma rahvuse keele, kirjanduse, ajaloo uurimisega. Uuritakse ju ka teisi kultuure ja tõsine uurimistöö saabki olla vaid üle oma maa piiride ulatuv uurimine. Humanitaarteaduste keskmes on inimene ja tema loodud kultuur. Kultuuripärandit tundmata oleme kui pimedad rändajad progressi maastikul. Mõtlemata sellele, mida tähendab olla inimene, mida ta vajab ja väärtustab, ei saa ükskõik kui kiire teaduslik-tehniline areng teha meid õnnelikuks. Ometi on õnn ju see, mille poole kogu inimkond püüdleb.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming