Teaduse paistel külmetamas

Leene Korp

Humanitaarteadustes leiab laia kasutust loogilise ja mütoloogilise mõtlemise eristus. Kui esimene on teadus- ja tehnikakesksel ajastul igati autoriteetne ja loomulik, siis teisest mõtlemisviisist on saanud eksootika. Põhjused on seotud mütoloogilise tunnetusviisi loomusega: aega tajutakse lineaarse asemel pigem tsüklilisena ning nimede, asjade, märkide jm vahel luuakse seoseid, mis ei allu meie tavapärasele loogikale ning näivad  seetõttu juhuslikud või jaburad. Seesugune tunnetus on iseloomulik lastele ja traditsioonilistele kultuuridele.

Mõistmaks päris tavalise inimese mõtlemismustrit, pole kumbki mudel kuigi hästi rakendatav. Loogilise mõtlemise valdamine käib inimesele üle jõu, kuna see nõuab faktiteadmisi ning teaduse kiire arenguga kursisolekut. Mütoloogilist mõtlemist, kus täpsus ja meetod pole oluline, surub ühiskond  teaduse ümmardamisega kõrvale. Sestap ongi sellest loobutud ega julgeta seletusi omast peast välja mõelda. Ainult lapsed oskavad seoseid, nimesid ja vastuseid ka ilma eeltööta ja õigete faktideta rahumeeli leiutada. Lapselik maailm on soe, seal päris tundmatuid nähtusi justkui polekski. Ehkki võõraid olendeid või asju, uusi sõnu või probleeme ilmub lapse maailma alailma, seletatakse  kõike seni tundmatut väga lihtsate vahendite ja olemasolevate seoste abil, mitte keeruliste kirjelduste abil. Kohanetakse kiiresti. Täiskasvanu maailm koosneb aga suurtest tundmatutest „aukudest” ja nende vahele eksinud tõsiasjakestest, mida harilik inimene kogemata teadma juhtub.

Fakte on liiga palju ja loogika ka liiga keeruline, ometi tahab inimene alati just faktiloogikale tugineda, kui satub uue infoga silmitsi  ja peab seda tõlgendama. Kui ta selleks võimeline pole, ei püüagi ta kohaneda, uusi või paremaid kirjeldusi luua. Võõraste sõnade ja seaduste, tõsiasjade ja teemade lõimimine olemasolevaga on liiga kurnav. See maailm on külm ja selle maailma tühjad „augud” muudkui kasvavad. Külma maailma levitavad faktide ja teiste „külmade sõnumite” vahendajad: õpetajad, ametnikud, meedia jt. Kuid täppissfääri maakaart  on muidugi teadlaste pärusmaa. Teadus on justkui koletu faktihunnik, mis peab kultuuri, füsioloogiat ja mis tahes muid mehhanisme kirjeldama. Teadlase ülesanne nagu polekski omandatu abil uute seoste, mudelite, seaduspärade ja meetodite loomine. Pigem nähakse teda kui mälumängurit: üüratu mäluga tegelast, kes teab ja seletab ära kõik olemasolevad, ent tavalise inimese jaoks liiga keerulised faktid. Ja kui ta veel  kõike ei teagi, uurib ta selle lähiajal välja.

Sellesse rolli on teadlased mõistagi üsna hästi sisse elanud ja tihtilugu ka ise veendunud, et nende kirjeldused on ainsad õiged. See teadlastele mugav veendumus võib hariliku inimese külma maailma aga veelgi laiendada. Nimelt vajab teadus erilist keelt, mis ehitatakse kokku võõrlaenudest ja üldkeelest: sõnad nopitakse keelest välja, muundatakse mõisteteks ja pillutakse uuel kujul  täpsustatuna tavakasutaja ette tagasi. Usina noppe ja teaduse liigse autoriteedi tulemus on tavasõnavara võõrandumine – vähemalt lühiajaliselt. Pidev ümbernimetamine vähendab loomupärast kontakti inimese, tema keele ja keskkonna vahel. Oma äratundmine, nagu äratundmismehhanismid üldse, annab võimaluse olla õhinas. Ent selle äratundmise tunnistamine mingi tõsise tehtega kehtetuks loob võõrandumist ja vähendab sooja  maailma ruumi. Loomulik keel on oma kasutuses mütoloogilisest mõtlemisviisist läbi põimunud, teaduskeel (või mis tahes muu kalk keel) võib alles jätta vaid faktid, ent kaotada sooja, mütoloogilise terviku. Kahe eri laadi maailma vahele täpset piiri tõmmata ei saa, sest ka jahedama maailma elaniku igapäevaelus on sooje laike.

Isiklike kogemuste ja igapäevaste toimetuste raames ei häiri pahupidi pööratud sõnad ega tülita  tundmatud faktid. On tähelepanuväärne, et näiteks teadlane ise võib enda loodud ja levitatud külmas maailmas mõnusasti seiklema õppida. Teadlast ümbritsevad teised omainimesed, kes tunnistavad ja jagavad ta sõnavara; tublisti soojendab tema maailma ka teaduslugu, oma valdkonna voolus sees olemine. Pealegi on ta pikapeale omandanud oskuse oma erakordsete faktiteadmiste ja seoste tekitamise abil ise ühtseid, ilusaid lugusid luua. Neid jutustades suunab ta end pika teekonna järel jälle mütoloogilisele pinnale. Külmal maailmal on ju õigupoolest palju kauneid omadusi: ta annab uusi, täpsemaid kirjeldusvõimalusi; lubab meil end avarama arusaama leidmiseks probleemidest distantseerida ja õpetab pisiasju nägema. Ent eriti tulusaks osutub see juhul, kui tegu on ajutise, viljastava vaheetapiga, mis mõne aja pärast lubab pöördumist narratiividesse,  õhinasse, väikse „külmetamise” abil äsja laiendatud sooja maailma.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht