Teadusel hea minek, aga puudub vedur

Raivo Stern

Teadusevaatleja Peeter Oleskiga (vt Sirp nr 28, 1. VIII 2013) tuleb olla kindlalt sama meelt, et Eesti teadusel on võrdluses mitme naabriga läinud väga hästi. Kõrgharidusreformi kaudu ja abil teostatud teadusreform on eelkõige tugevdanud teaduse akadeemilisi külgi – neid on ka kõige kergem võrrelda naabrite tulemustega, kasutades avalikke ja sõltumatuid bibliomeetrilisi mõõdikuid (vt põhjalikke analüüse prof Jüri Allikult, üks värskemaid on http://www.epll.planet.ee/index.php/90-estonian-science-in-essential-science-indicators-january-1-2002-december-31-2012, veidi vanem http://www.tuit.ut.ee/500380).

Kui valida üldistest teaduse taset näitavatest mõõdikutest riigi ja teadlaskonna füüsilisest suurusest ehk vähim sõltuv, võiks selleks olla üle kõigi teadusvaldkondade keskmistatud teadusartikli keskmine tsiteeritavus (artikli keskmine mõju, ingl impact). 150 lävendi ületanud ja ritta seatud riigi seas on Eesti peaaegu 50. kohal (1. VII 2013 statistika põhjal jagame 10,09 tsiteeringuga 51.–52. kohta Lichtensteiniga Boliivia järel). Oma suure naabri Venemaa leiame 130. kohalt Leedu (5,31) ja Jordaania (5,19) järelt Valgevene (4,92) ja Pakistani (4,71) eest 5,02 tsiteeringuga teadusartikli kohta. Lähinaabritest jääb meist märgatavalt tahapoole ka Läti, kes on 97. kohal 6,97 tsiteeringuga Bulgaaria (6,95) ees. 100. kohal on Poola (6,89). Samuti on meil naabreid, kellelt õppides oleme tublilt arenenud, aga kelleni on veel pikk maa: Soome (14. koht 13,52 tsiteeringuga), Rootsi (11., 14,91), Taani (6., 15,98) ja Island (4., 16,55). Meie mahajäämuse võimalikest põhjustest lähemalt allpool.

Arvud arvudeks, on ilmne, et puht akadeemilises vaates, kus teadustöö põhiroll on olla eelkõige haridustee kõrgeima treeninguastme (kraadiõppe) väljundiks, on Venemaa koos Valgevene ja Ukrainaga langenud ebaloomulikult nõrgale positsioonile. Soovitan eesti teadlase dilemmade paremaks mõistmiseks mõttega üle lugeda akadeemik Tarmo Soomere mureliku essee (Sirp nr 14, 5. IV 2013). Teadusülikoolide, milleks Tartu ja Tallinna juhtivad ülikoolid üritavad muutuda (Tartu ülikool on mitmel alal juba ka selgelt üle lati), probleemid on aktuaalsed ka meie jõukamates NATO partnerriikides. USA Kongressi tellimusel koostas nende teaduste akadeemia (National Academy of Sciences) aruande (vt http://www.nap.edu/catalog.php?record_id=13396), milles on sõnastatud kümme meedet administraatoritele, ettevõtetele ja seadusandjatele hoidmaks oma tippkvaliteediga teadusülikoolid jätkusuutlikud ja tootlikud.

1. Keskvõimu suurem toetus teadus- ja arendustegevusele ning kraadiõppele, selleks et tagada pidev voog uusi teadmisi ja haritud inimesi tulevikuülesannete teostamiseks ja aidata riigil saavutada eesmärke, kindlustada heaolu ja turvalisus.

2. Avalik-õiguslike teadusülikoolide suurem autonoomia, nii et need suudaksid panustada oma asukoha ja piirkonna tugevdamisse, strateegiliselt konkureerida ja reageerida uutele võimalustele. Samal ajal tuleb taastada riigi kõrgharidusassigneeringud, sh kraadiõppele ja teadusele, vähemalt kärbete-eelsele tasemele, et avalikud teadusülikoolid võiksid toimida maailmatasemel;

3. Partnerlus ettevõtetega – suurendada ettevõtluskeskkonna rolli teaduspartnerluses, soodustades sellega teadmiste, ideede ja tehnoloogia siiret ühiskonda ning kiirendada „aega innovatsioonini” riigi eesmärkide saavutamisel.

4. Parem tootlikkus ja kuluefektiivsus – suurendada ülikooli tasuvust ja tootlikkust, et pakkuda investeeringutasuvust maksumaksjatele, filantroopidele, ettevõtetele, sihtasutustele jt teadustöö sponsoreile.

5. Luua föderaalne strateegilise investeerimise programm, mis keskenduks teadusülikoolide peamiste riigile prioriteetsete valdkondade arendamisele, suure tähtsusega haridus- ja teadusalaste algatuste rahastamisele (nt kübertaristu ja eelissuundade õppetoolide asutamine).

6. Teadusprogrammide täismahus föderaalne rahastamine – föderaalvalitsus jt teadustöö sponsorid peaksid katma teadusülikoolidelt järjepidevalt ja läbipaistvalt hangitavate projektide jm tegevuse kulud.

7. Bürokraatlike takistuste ja administratiivkoormuse vähendamine – piirata või kõrvaldada eeskirju, mis suurendavad halduskulusid, takistavad teadustegevuse tootlikkust ja hajutavad loomingulist energiat ilma teadustöö keskkonda parandamata.

8. Kraadiõppe üleüldine parandamine ja reform – suurendada andekate üliõpilaste ligimeelitamiseks kraadiõppe programmide mahtu, keskendudes küsimustele nagu kurnatuse määr, aeg kraadini jõudmiseks, rahastamine ja kooskõla nii üliõpilaste karjäärivõimaluste kui ka riigi huvidega.

9. Täppis- ja inseneriteaduste haridusteede arvu ja mitmekesisuse suurendamine – tagada riigile tulu kõigi ameeriklaste, sh naiste ja alaesindatud vähemuste, haridusest loodus-, matemaatika-, inseneri- ja tehnoloogiateaduste (STEM = science, technology, engineering & mathematics) alal;

10. Keskendumine andekate välisüliõpilaste värbamisele – tagada, et USA jätkaks kasu lõikamist rahvusvaheliste üliõpilaste ja teadlaste osalemisest teadusettevõtetes.

Jääb lugeja otsustada, kas ja kuivõrd meie praegused reformid, tegevus ja strateegiad on sama tõsised ja konkreetsed või mängime juba mõnda aega ambitsioonide ja võimeteta pisiriigi perspektiivitut rolli.

Peeter Oleski mõtterada liigub aga pigem rakendusteaduse arenguteedel, kui ta arutleb teadusloome tegelike tellijate motivatsiooni ja võimekuse üle. Teisisõnu, ta käsitleb olukordi, kus on olemas nii teadustööst huvitatud tellija kui ka seda tööd teha suutev uurimisüksus. Siin tuleks pilti Oleski käsitletust oluliselt laiendada –

militaartellimused on (või on olnud) kindlasti väga olulised sellistes riikides nagu Venemaa ja Ameerika Ühendriigid, aga valdavas enamikus loetletud edukates riikides on teadust toitvaks valdkonnaks ikkagi kõrgtehnoloogiline tööstus või siis juba kogu majandus laiemalt. Suurt lisand­väärtust loovate tööstusega riikides suunatakse suur ja üha kasvav osa kogutoodangust tagasi teaduse ja teaduspõhise innovatsiooni toetamisse. Jõudu ja oskust mööda teeb seda ka Eesti, kasutades selleks käivitamisperioodil omaenda loodud riikliku väärtuse asemel küll peaasjalikult Euroopa toetusmeetmeid.

Ei ole ehk palju üle korrata teadust käivitavad kolm põhilist motiivi: hüpoteesist ehk ideest, uudishimust ja tehnoloogiast lähtuv. Eestis ei ole omaaegset omariiklikku tehnoloogiat teenivat teadust asendanud nõukogudeaegse, suure riigi tehnoloogilisi huve teeninud teaduse lammutamise järel riikliku tähtsusega tehnoloogiakeskusi või -ettevõtteid tekkinud, seega puudub ettevõtjatelt ja tehnoloogidelt teadlastele esitatav tellimus. Valdav on ilma riigi tellimuseta teadustegevus, mis areneb teadlaste endi huvide ja võimekuse poolt määratud suunas. Selles mõttes on igati kohane muretseda ka Eesti teaduse vagunite eest puuduva veduri üle. Ainult iseend taastootvate ülikooliperede tubli toimetamine ei hakka meie riigile kunagi looma sedavõrd suurt lisandväärtust, mis annaks vahendid tehnoloogiate ja tehnoloogiliste ettevõtete konkurentsivõimeliseks käivitamiseks ja käigus hoidmiseks.

Kuidas siis pöörata Eestis asjad pea pealt tagasi jalgadele? Kuidas saaksid tehnoloogiapõhised teadussuunad kiiresti ja tulemuslikult aidata tekitada tehnoloogiapõhist majandust, mis oleks homme-ülehomme võimeline tellima selleltsamalt teaduselt oma arengut toetavaid töid? Mil viisil õnnestuks Eestis luua (taastada?) tulemuslik eesmärgile suunatud teadustegevus?

Osaliselt üritab samadele küsimustele majanduse arengu poolsest otsast vastuseid leida ligi aastapäevad käinud protsess, mida laiemalt teatakse nutika spetsialiseerumise nimetuse all. Selle eesmärk on tõsta ettevõtluses innovaatilisuse taset (vt näiteks protsessi koordinaatori Kristjan Lepiku blogi http://www.tarkinvestor.ee/blog.php?idee=53). Investeeringute kaudu teadus- ja arendustegevusse tahetakse saavutada konkurentsieelis ettevõtluse valdkondades, millel oleks keskmisest suurem kasvupotentsiaal ja loodav lisandväärtus. Ilmselt ei ole mõistlik kavandada Eesti tuleviku strateegilisi valikuid vaid olemasoleva tühermaa järgi. Pigem peaksime mõtlema, milliseid nišialasid lähitulevikus edukalt asustada, ning muretsema selleks vajalike eelduste loomise eest. Peamine mure on tugevate tööstusinitsiatiivide – kasvavate tootmisettevõtete, mille peakorter oleks kavandatud paiknema ning paikneks Eestis – äärmine vähesus. Kahekümne iseseisvusaastaga on enamik meie vähestest ettevõtetest kujunenud parimal juhul alltöövõtjaks, kes peakorterist kaugel paiknedes ei kavanda ei tootearendust ega innovatsiooni. Selline on meie innovatsiooni tellija (õigemini, tellija puudumise) probleem.

Teiselt poolt on kindlasti endiselt aktuaalne ka tellitud uurimistegevuse teostaja probleem. Eestis on tavapärasest laiast ja mahukast, mitmekesist võimekust sünteesivast innovatsioonisüsteemist (vt joonis adapteeritud allikast Jaffe, A. (2011). Analysis of public research, industrial R&D, and commercial innovation: Measurement issues underlying the science of science policy. In K. H. Fealing, J. Lane, J. H. Marburger, III, and S. Shipp, eds., The Science of Science Policy: A Handbook. Stanford, CA: Stanford University Press) alles jäetud ja arendamisel ainult üks kitsas haru – see, mis peaasjalikult peab andma noortele hariduse ja kraadid. Valdava osa oma produktsioonist neelab seesama ahel ise (õppejõudude ja lektorite taastootmine) ja nii on sisuliselt puudu nii avalik-õiguslikud uurimisasutused, riigi teadusasutused, firmade ja ettevõtete teaduslaborid, kuhu lõviosa noori kraadiga inimesi peaks tööle suunduma. Seega ongi ainus ülikoolisüsteemiväline valik siirduda välismaale.

Lahenduseks võiks olla ameeriklaste STEM-programmi sarnane, majandust suurima tõenäosusega tugevdavate tehnoloogia- ja insenerivaldkondade eelisarendamine. Oluline on, et valituks ei osutuks mitte ainult lemmik­laps ITK, vaid ka inseneriteadused laiemalt, materjaliteadus, füüsika ja keemia, ja ehk ka mõned väga valitud ja hoolikalt fookustatud ülesanded biotehnoloogias. See oleks küll suuresti meie põhja- ja läänenaabrite jälgedes käimine, aga kas see pole siis just selline teadustulemuslikkuse poole liikumine, mida meie teadusametnikud meilt eelkõige ootavad?

Lõpetuseks kõige tähtsamast asjaolust, mida Peeter Oleski essee ei puuduta. Juba paarkümmend aastat käib teaduse ja innovatsiooni alal ettevõtlusega väga sarnane halastamatu jaht talentidele. Väikeses Eestis oleme selles võitluses mitmeti nõrgemal positsioonil – meie järelkasvu väiksus ja suutmatus luua rikkamatest riikidest huvitavamat ja külgetõmbavamat keskkonda, mis tooks Eestisse parimaid päid ja käsi. Üheks sammuks sinnapoole liikumisel võiks olla seni toimumata õpetajate ja teadlaste palgareform, mis väärtustaks nii teadmiste omandamist-edasiandmist kui ka teadmiste baasil tootmisele oluliste innovaatiliste lahenduste väljatöötamist.

Loo autor on füüsik ja materjaliteadlane, Eesti magnetlabori koordinaator ning KBFI direktor.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming