Teadusmeedia kriis või hoopis alanud revolutsioon?

Marek Strandberg

21. juuli Economist lahkab teadusajakirjanduse dilemmasid. Väljaanne leiab, et kui mingi töö siin ilmas peaks olema vabalt kättesaadav, siis on need ennekõike teadustekstid, teadustöö tulemused. Miks? Aga seepärast, et enamikku teadusest tehakse maksumaksja raha eest. Sestap peaksid teaduse viljad, artiklid ennekõike, olema maksumaksjale priilt kasutada. Pole mõistlik, et kättesaadavust piiratakse teadusajakirjade krõbedate soetushindadega. Ka interneti otsingumootoreis huvitavatele viidetele sattununa pole harv juhus, et ees ootab 10, 20 või isegi 100 euro suurune ligipääsutasu artiklitekstile. Teaduse mõju ja tähendus on aga ennekõike selles, et uued teadmised ühiskonda mõjutaks. Briti valitsus on teinud nüüd pöördelise otsuse ja andnud teada, et alates 2013. aastast peavad maksumaksja raha eest tehtud teadustööd olema vabalt võrguallikais nii lugemiseks kui ka levitamiseks. Märkimisväärne muutus – ilmselt põhjendatud –, sest näiteks Saksamaa tööstusliku, teadusliku ja tehnoloogilise arengu võtmeks XIX sajandi lõpul ja XX algul peetaksegi just nimelt teaduslik-tehnilise teabe tolle aja kohta tavatult vaba levikut. Ameerika suurim ja ka maailma suurim teadusuuringute toetusfond NIH (National Institute of Health) nõuab 2008. aastast kõigile oma rahastatud uuringute tulemustele vaba ligipääsu. Samasuguse infopoliitikaga on ka brittide Wellcome Trust ning Bill ja Mellinda Gatesi fond.

Teadustööde kirjastajatel võtab kirjastamine palju rohkem aega, kui kulub tulemuste avaldamisele internetis. Teadlaskond on kirjastuste jaoks kinnistatud lüpsilehm, sest ülikoolid maksavad korralikku tasu nii ajakirjade kui ka andmebaaside kasutamise eest. Andmebaaside eest, mille sisu on tekitatud avaliku raha toel!

Economist osutab, et näiteks Hollandi Elsevieri kirjastuse 2,06 miljardi naelase aastakäibega tuli 2011. aastal 768 miljoni naelane kasum. 37% kasumimarginaal on mõjunud üsna ärritavalt, mistõttu 12 000 teadlast on ühinenud, et eirata selle kirjastuse teadusajakirju nii kasutajate kui ka autoritena.

Kirjastuste korraldada on esitatud artiklite anonüümne eelarvustus. Olgu öeldud, et üldjuhul on mõne nimeka teadusjakirja juures retsenseerimine ja arvustajaks olek auasi, mitte tasustatud töö, nagu on auasi ka artiklite kirjutamine. Tuleb ette ajakirju, kuhu teksti esitamiseks peab autor peale maksma.

Ainult väljaandjale endale teada olev valikumehhanism – kelle tekst avaldatakse, kelle mitte – annabki kirjastajatele olulise meediavõimu. Teadusrahastuse otsuseid ja akadeemilisi ametikohti jagatakse avaldatud tekstide hulga ja mõju järgi ning seetõttu kujuneb Economisti hinnangul välja ise end järjest tugevamaks ja autoriteetsemaks kujundav infovahendussüsteem, kus ukse taga püsib pikk järjekord teadlastest oma tekstidega.

Üleilmselt aktsepteeritavad teadusliku edukuse bibliomeetrilised indeksid sisaldavad ennekõike suure mõjuvõimuga kirjastuste ajakirju ja see asjaolu tugevdab veelgi nende ajakirjade informatsioonilist ja majanduslikku positsiooni. Oma loomult liberaalne teadlaskond on aga ise vastusammuna kirjastuste monopoolsele toimimisele algatanud kõigile vaba ligipääsuga võrgulisi avaldamisvõimalusi ja selle tähendust mõistes on valitsused kui teadusuuringute peamised rahalised toetajad hakanud järgima samu põhimõtteid. Selliste vaba ligipääsu kirjastusühisustena on tekkinud Open Access Scholarly Publisher Assciation, Copernicus.org, PloS One, arXiv jt. Loomulikult vajab ka see kirjastamisviis oma majandamismudelit. On selliseid, kes küsivad autoreilt tasu ja tagavad, et tööd levivad vabalt, on ka selliseid, mis toimivad annetuste toel.

NIH toimib teistmoodi, lastes teadlastel küll tavapäraselt oma artikleid avaldada, kuid nõuab, et nende rahastatud uurimusest koostatud artikkel oleks aasta jooksul PubMed-nimelises avalikus kogus kättesaadavaks tehtud. Kirjastustele on NIH andud valida, kas leppida tingimustega või loobuda avaldamisest.

Populaarsust on kogunud käsikirjade avalikuks kasutamiseks talletamise koht arXiv. Selles olevad teadustööd võivad jõuda ka ajakirjadesse ja peab arvestama, et käsikirjade kvaliteedi ja sisu eest vastutavad selles andmekogus vaid autorid ise. PLoSi edukus on innustanud ka Wellcome Trusti, Saksamaa Max Plancki uurimisinstituute ja Howard Hughesi meditsiinuuringute instituuti käivitama käesoleva aasta lõpul eLife’i nimelise vaba ligipääsuga ajakirja, millest kujuneks Nature olulisem konkurent. Asutajate jõukusele viidates eeldab Economist, et aasta jooksul peaks see ajakiri olema tasuta kasutatav.

On neid, kes arvavad, et entusiasmil põhinevad vabad ajakirjad ja kõigile vabad avaldamisvõimalused killustuvad ja kaotavad tähtsuse. Aina sagenevad juhtumid, kus vabaloetavusega ajakirjade artiklitele-väidetele viidatakse n-ö traditsioonilistes ajakirjades avaldatud artiklites.

Teaduse ülesanne on levitada teadmisi ja teadmiste paigutamine kõrge rahabarjääri taha ei mõju levikule hästi – eks ole ju ka internetiavarustes vohav ebateadus mugavalt kättesaadav. Võimalik, et seetõttu ümbritsebki meid ebateadus suuremal määral, kui see kohane oleks.

Muutused teadusinfo hindamisel ning levitamisel on alguse saanud. Kindlasti on sellel oma mõju välja kujunenud teadusliku edu hindamise standarditele. Üks on aga selge: selleks et teadus rohkem tööstust ja majandust mõjutaks, peavad teaduslikud vaated jõudma kõigi huvilisteni ilma rahapakkidest tõketeta.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming