Teaduspoodlemine

Seda, et Eesti teaduse Püha Graal on nn 1.1 reitinguga artiklid (s. t publikatsioonid rahvusvahelise toimetuskolleegiumiga eelretsenseeritavates konkreetsesse nimekirja kantud ajakirjades), on korduvalt kritiseerinud nii ajakirjandus kui ka teadlased. Sel nädalal tõstatas teema Postimees artikliga „Eesti teadlaste varjuelu: ostetud artiklid prügiajakirjades“ (27. I). Teaduspoodlemine ehk kaheldava väärtusega ajakirjades avaldamise ostmine mingi summa eest, et CV tummisem paistaks, on tõesti levinud, aga ei ülikoolide juhid ega teadusametnikud näe võimalust või vajadust midagi ette võtta.

Ühelt poolt tuleb muidugi praegust süsteemi usaldada ja loota, et need, kes valivad professoreid ja määravad teadusgrante, tunnevad rämpsartiklid ära, aga probleem on ju tegelikult laiem: rahvusvahelist mõõdet – ükskõik kui nurgatagune ja ostetav see ka pole – hinnatakse alati kõrgemalt kui kodust panust. Eriti paistab see nii olevat just humanitaarteadustes, kus ihaldatud 1.1 ajakirju on vähe või pole neid nii mõneski valdkonnas üldse. Kadalipp, mis kaasneb teksti avaldamisega, kui autor sellele peale maksta ei taha, on kurnav ja jätab sageli konveieri mulje, nagu on nentinud hiljuti Sirbis Leo Luks: „Esimene praktiline soovitus teel eduka avaldamise poole on seega kirjutada keskmisi, igati formaadikohaseid, mitte liiga pikki, mitte liiga isemõtlejalikke artikleid“ („Ta ilmub siiski!“, 8. I).

Parema meelega loeks ju ikka isikupäraseid, ehk lausa heas eesti keeles teadusartikleid mõnes kodumaises ajakirjas, või mis?

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht