Teadusrevolutsioonide paradigma elab edasi

Tiit Kändler

Thomas Kuhni õpetuse üle juurdlemine annab alust lootuseks, et füüsika seisab uue paradigma lävel. Viiskümmend aasta tagasi ilmus keskmise suurusega raamat, millel oli intrigeeriv pealkiri „Teadusrevolutsioonide struktuur”. Selle autor Thomas Kuhn (1922–1996) oli just alustanud oma teaduskarjääri, ent migreerus teaduse filosoofia ja ajaloo maadele. Tema raamatu põhilise väite saab võtta kokku lihtsalt ka ühte lausesse – mis ei ole filosoofiaraamatute puhul just tavaline, veel vähem vajalik tingimus. Teaduslik tegevus areneb korduva mustri järgi, mida me saame selgitada, uurides teaduse ajalugu. Sellele raamatule sai osaks suurem menu ja mõju, kui autor eales osanuks loota. 1962. a avaldatud raamatus kirjutas Kuhn sellest, kuidas areneb teadus. See areng pole tema arust mitte pidev ja ühtlane, vaid üsna hüppeline. Uued ideed küpsevad vana ideestiku rüpes, surutakse seal alla, omandavad aga üha enam ja enam kaalu ning olles kogunud ka üha enam eksperimentaalset tõestusmaterjali, löövad viimaks läbi ning moodustavad oma maailma. Uue maailma. Selliseid maailmu nimetab Kuhn paradigmadeks. Ning raamatus kirjeldabki ta paljude teaduse ajaloo näidete varal, kuidas üks paradigma teise välja vahetab. Mõniteistkümmend aastat pärast Kuhni raamatu ilmumist kuulasin teaduste kandidaadi eksami sooritamiseks vajaliku filosoofiaeksami tarbeks teadusfilosoof Lembit Valdi loenguid teadusfilosoofiast. Kuhnist kõneles Valt erilise pühendumusega, esitades salapära katteloori avaja rolli – justkui oleks tegu millegagi, mis veidi vastaline. Kuhni ideestikku selgitas Valt suurepäraselt, Kuhni teos oli tõlgitud vene keelde 1975. aastal. Nõnda et oli meil saada. Nii nagu Norbert Wieneri „Küberneetika”, John Pearcy Snow „Kaks kultuuri” ja Erwin Schrödingeri „Mis on elu?”. Need raamatud olid tollases õhustikus kaalukamad, kui tagantjärele võiks arvata.

Paradigmade lummav maailm

Kuhni mõte on ju õige mõte marksistlikust käsitelust lähtudes, kas pole? Kvantiteet muudkui koguneb, kuni uus kvaliteet ongi hopsti! platsis. Nii otsene see paralleel siiski pole. Kuhn on omamoodi positivist, see tähendab, et ta ei kipu mitte niivõrd mõtisklema selle üle, mis maailmas „tegelikult” olemas on, kuivõrd selle üle, mil moel me maailmast midagi tõest teada saame.

Kas me pole kuulnud uhkeid kuulutusi pärast üht, teist või kolmandat avastust või sündmust: nüüd pole maailm enam endine! Nii suur on inimese soov muudkui muuta oma maailma – mis ju enamal juhul tähendab oma lähema või kaugema keskkonna muutmist, et sisendada seda ideed ikka ja jälle, saavutades ennastteostav seisund.

Enamjaolt ei leiutata leiutist lähtudes vajadusest. Leiutis leiutatakse, ja alles seejärel tekivad rakendused, mis loovad siduvad vajadused. Keegi ei läinud keskplatsile ega hõisanud, et nüüd vajan sülearvutit, mobiiltelefoni, transistorraadiot ja televiisorit. Need asjad tekkisid kuidagi nähtamatult, justkui iseenesest. Kuid stopp – mitte samm-sammult.

Neile eelnes neid toetava teaduse muutus. Paradigma muutus. Kuhni mõttearenduse keskmes ongi tema arusaam paradigmast kui võlukepist, mis võtab enesesse kogu antud ajastul valitseva teaduse ehk normaalteaduse, ületab selle ning tsükliliselt muudkui uueneb nagu surematu Kaštšei hing, lükates teaduse arengut noorest peast edasi, et seda vanast peast tagasi hoida.

Teadmine peab olema kumulatiivne, ja kui paradigma muutub, siis osutub äkki hulk küsimusi ja vastuseid tähtsusetuks. Nii nagu poliitilistes revolutsioonides, nii ei ole ka paradigma valikul kõrgemat standardit kui asjaomase kogukonna heakskiit. Kogukonna ülimus. Kavandatud töö, mis ei lange kitsamasse vahemikku, valitseva paradigma piiresse, tähendab tavaliselt lihtsalt äpardunud tööd, mis ei heida valgust loodusele, vaid varju uurijale. Kui sa ei allu paradigmale, siis jääd üksi. Paradigma lakkab adekvaatne olemast, seda julgevad tunnistada reeglina noored.

Kuid mis on autoriteedi allikas? Õpperaamat – ja see nüristab tundemeelt oma distsipliini ajaloo suhtes. Sest et õpik kirjutatakse revolutsiooni järel, mitte eel. Austria-Briti teadusfilosoof Karl Popper kuulutas poole sajandi eest falsifikatsiooni teaduse pühaks lehmaks: mis pole põhimõtteliselt falsifitseeritav, ei saa olla teaduse aines. Kuhn aga kahtles umbes samal ajal, kas falsifitseeritavaid kogemusi eksisteeribki. Kuidas saab ruum olla kõver, kas paralleelsed sirged lõikuvad lõpmatuses või ei lõiku kunagi?

Kuidas aga paradigma muutust ära tunda? Värvipimedust märgati alles 1794. aastal, kui John Dalton oli seda kirjeldanud. Kedagi veenda tähendab panna ta uskuma, et minu arvamus on õigem ja peaks järelikult tema seisukoha asemele astuma. Uus paradigma on see, et tuleb lähtuda reaalsest teadusest. Kuid vaatlus on teooriast sõltuv – aga üha enam ka majandusest.

Kuhn keskendus füüsikale, kuid tema paradigmaatiline lähenemine leidis enesele soodsama elukeskkonna hoopis sotsioloogias ja kultuuriteadustes ning Kuhnil oli annet asja selgelt esitada. Tema raamatust sai 1980. aastate keskel bestseller, mis tõlgiti paljudesse keeltesse ja mida tsiteeriti enim kõigist sotsiaalteaduse alastest töödest, enam kui Sigmund Freudi, Ludwig Wittgensteini, Noam Chomskyt, Michel Foucault’d või Jacques Derridad.

Kuhni raamatu headus ei seisne niivõrd selles, et see esitaks meile mingi üleüldise teaduse arenguvedru täpse mudeli, kuivõrd selles, et siit leiame hulganisti toredaid näiteid teaduse ajaloost, mis on pandud oma ajaloolisse konteksti. Nii nagu ühele positivistlikule ajalooteadusele kohane ongi. Nõnda kujutab „Teadusrevolutsioonide struktuur” endast tegelikult omamoodi loodusteaduste õpikut, mis 2003. aastal Ilmamaa väljaandel ja Ruth Liase tõlgituna kenas eesti keeles meile kättesaadav on. Kes huvitub looduse uurimisest, sel tasub kindlasti lugeda.

Uue paradigma ootuses

Kuid milline on Kuhni ideede tähtsus nüüdisajal? Sellele ei saa anda ühest vastust.

Muidugimõista võib nõustuda Kanada-Ameerika füüsiku ja teaduskirjaniku Lawrence M. Kraussiga, kes kinnitas maikuus ajakirja Scientific American artiklite küljel, et talle on kasulikumaks osutunud füüsikute Albert Einsteini, Richard Feynmani, Francis Cricki ja Werner Heisenbergi kirjutised teaduse olemuse ja meetodi kohta, kui isegi selliste filosoofide nagu Thomas Kuhni või Karl Popperi tööd.

Kui jälgime CERNis ja selle ümber toimuvat Higgsi osakese jahtimist – osakese, mis eksisteerib siiani vaid teoorias, mis on nõnda ilus, et võtab kokku kogu algosakeste maailma –, siis tekib kiuslik küsimus, et mis siis, kui sihukest osakest üldse olemas ei olegi. Võib-olla on asi hoopis selles, et meie arusaam vaakumist ei ole piisavalt täielik?

Ehk tuleb nõustuda Kraussiga, et küsimus on selles, miks on olemas miski eimiski asemel ehk miks on olemas aine tühja ruumi asemel? Kui kõik võimalused võivad tekkida dünaamiliselt, ja kui kõik, mis pole keelatud, võib tekkida, siis järeldub, et nii eimiski kui ka miski peavad mõlemad eksisteerima ja nii leiamegi end millegi keskel olevat. Me ei küsiks seda küsimust, kui universumit poleks käepärast. Teisalt võime sama hästi küsida, miks mõned lilled on punased, mõned aga valged.

Kui vaatame seljataha, umbes poole sajandi jagu, siis näeme ühte kummalist ja lihtsat asja. Uut paradigmat loodusteadustes ei ole tekkinud. Kas siis aeg on jäänud peatuma? Nii kvantmehaaniline maailm kui universumi algaegade universum kui pärilikkuse maailma avanesid teadusele XX sajandi esimesel kahel kolmandikul ja külvasid meie keskkonna üle ohtrate leiutistega.

On selline tunne, et füüsika seisab uue paradigma lävel. Kusagile ei ole enam lihtsalt pääsu. Seljataga on seisak. Oluline on universumi toimimise mõistmine, mitte millegi purki pistmine ja mahamüümine. Max Plancki ühiskonnauurimise instituudi direktor, Kölni ülikooli sotsioloogiaprofessor Wolfgang Streeck juhib tähelepanu ajakirja Vikerkaar möödunud aasta lõpunumbris ilmunud artiklis, et kriisid pole enam ajutised kõrvelekalded tavaliselt hästi lõimunud süsteemi püsiolekust. On saabunud valimised, kus valijal tegelikult valikut ei ole. Propageeritakse pimedat nõustumist finantsinvestoritega. Kas pole see maailm jabur, kus riikidele määratakse reitinguid? Majanduslik võim muutub poliitiliseks võimuks, kodanikud jäetakse ilma demokraatlikest kaitsemehhanismidest ja suutlikkusest peale suruda oma nõudmisi.

Vähe sellest, majanduslik võim on hakanud üha enam suunama ka teadust. Keegi ei anna raha, et uurida eimiskit. Tuleb lubada uue osakese leidmist või imelise tuumaelektrijaama laiutamist või vähemalt uue imevaktsiini leiutamist. Ei vähemat. Kuid teaduse ootuspärane diapasoon on väike, võrreldes diapasooniga, mida kujutlusvõime suudab esile manada. Kas inimene on suuteline mõistma, et mõistatus on lahendatav, aga probleemile ei pruugi lahendust üldse leiduda? Kui jah, siis ehk võib oodata uut paradigmat.

Itaalia disainiguru Bruno Munari kirjeldas oma 1966. aasta raamatus „Disain kui kunst” paradigma muutust disainis, mida esindasid tema kasutud masinad. Lühidalt: üha vähem sünnib lõuendeid, üha enam objekte. Objekte laiale publikule väikese hinnaga. See paradigma on siiani ainus sild, mis on rajatud kunsti ja publiku vahele. Jah, Munari paradigma toimib, aga seegi on tekkinud poole sajandi eest.

Nüüdseks on selge, et geenid ei ole veel kõik. Meil on vaja teisi molekule, et geenid kõnelema panna. Meil on vaja erilisi valke, et vajalikud valgud tööle panna. Meil on vaja erilisi baktereid, ühislaudseid, et meid üleüldse oleks. Ja meil on vaja vaakumit, et oleks olemas aine. Mis sellest teadmiste hulgast välja hüppab, seda Kuhni paradigmade paradigma muidugi ei ennusta. Kuid et hüppab, seda võime oodata küll.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming