Teadususu asemel vajame arusaama teaduse meetodist

Marek Strandberg

Teaduselu korraldav uue seadusega jäetakse vanad mured lahendamata.        Uus, 01.01.2012 kehtima hakkav teadus- ja arenduskorralduse seadus (TAKS ) on üks neist seadustest, mille eelmine parlament enne laialiminekut küllaltki kiires korras vastu võttis. Uus TAKS muudab täielikult teaduse  finantseerimist, luues teadusagentuuri ning kaotades sihtfinantseerimise ja teadusfondi (senised finantseerijad). K õik see on kirjas puhtformaalselt. Ei uus TAKS ega selle seletuskiri sisalda ühtegi sisulist punkti, mida uus agentuur tegema hakkab. Oma visiooni Eesti teaduse probleemidest ja tulevikust jagab Sirbi lugejatega prof Toivo Maimets, kes oli kutsutud osalema ka komisjoni töös, mis kujundas haridusja  teadusministeeriumi jaoks TAKS i rakendamise põhimõtted.     

  

Kas olite kaasatud ka uue TAKSi versiooni ettevalmistamisse?         

Uue seaduse tegemise juurde pole mind kunagi kutsutud. Seal kirjas olevat nägin alles siis, kui see jõudis riigikokku. Mind paluti ligi palju hiljem. Siis, kui TAKS oli juba riigikogus ja oli vaja hakata tekitama ministeeriumi määrusi ehk neid dokumente, mille alusel seda seadust rakendada.  Püüdsime nende määruste kavandamisel päästa nii palju, kui päästa andis. Üritasime vaadata reaalseid teaduse vajadusi ja selles seisus siis kõige paremat saavutada.       

Kas TAKSi enda teksti oleks võinud needsamad finantseerimispõhimõtted sisse kirjutada?       

Oleks pidanud peale hakkama veelgi kaugemalt ja selgelt ütlema, millised on Eesti teaduse ees olevad probleemid. Kui probleemid sõnastatud, siis tulnuks hakata neid nii seaduse kui ka määruste tasemel lahendama. Muudetud TAKS lahendab üht suhteliselt  kitsast probleemi, milleks on Eesti teaduse finantseerimise killustatus. Meil on finantseerimiseks neli teed: ministeeriumipoolne sihtfinantseerimine, Eesti teadusfondi grandipõhine finantseerimine, infrastruktuuri finantseerimine ja baasfinantseerimine, mis on proportsionaalne teadustulemustega. Ministeeriumi soov oli uue TAKSiga ühendada teaduskompetentsi nõukogu ja teadusfond, tekitades suurema ja autoriteetsema  kogu, ja teisalt pakkuda rahastamismudelis rohkem institutsionaalset stabiilsust. Lähtutakse ilmselt arusaamast, et kui on mingid väga kallid aparaadid ostetud, siis ei saa neid ülal pidamata jätta ja selleks grandid oma ajutisuse tõttu ei sobi. Analüüsimata on aga see, kas on hea, kui Eestis on vaid üks teaduse finantseerimisega tegelev sihtasutus. Uue seaduse mõttes siis teadusagentuur. Maailmas on erinevaid teaduse rahastamise  mudeleid. Sellised, kus rahastajaid on palju, ja ka selliseid, kus maksumaksja raha jagamine on tsentraalne. Eesti Teadusagentuuri loomisel on küll lootus, et selles saab olema kaks raha jagavat kätt. Üks pikaajaliste rahavajaduste katmiseks institutsioonidele ja teine teadusgrantide jagamiseks teadlastele. Ent küsimus ühe finantseerija eelistest mitme ees on jäänud siiski lahtiseks. 

Kas Eesti teaduse suhteliselt omapärane sihtfinantseerimisel põhinev rahastamine ja selle ammendumine on ka üks uue seaduse põhjustajaid? 

Seda argumenti on jah küllalt sageli kasutatud. Samal ajal on Euroopa Liidu raamprogrammi finantseerimise ülesehitus ju sellelähedane. 

Seda küll, kuid rahvuslikud rahastamismudelid on ühel või teisel moel orienteeritud ikkagi autorile ja loojale. 

Olen nõus, et rahastamine peaks olema loovisikukeskne, kuid seda ei saa üles ehitada ka ainuüksi loovisikule. Samuti on vaja, et teaduslikud infrastruktuurid püsiksid toimivana, sõltumata asjaolust, kas loovisikud on saanud parasjagu grante või ei ole. Need on näiteks uurimislaevad, kallid mõõteseadmed, kiirendid ja muu selline.       

Nii ei tohiks ju infrastruktuuri rajadagi projektipõhiselt, nägemata ette seda, kuidas sellega seotud kulusid katta? 

Need määrused, mille oleme ette pannud, sinnapoole ka püüavad. Paraku on lugu nii, et enamik infrastruktuurirahast tuleb Euroopa Liidu fondidest, mis on projektipõhised. Euroopa Liit ei kirjuta meile ette, et neist projektipõhistest fondidest peaksime rahastama teaduse infrastruktuuri. Me võiksime sellega teha ka muud ja infrastruktuure rajada meie oma maksumaksja raha eest, milles siis Euroopa piirangud puuduksid.         

Tuleme veel ühe olulise küsimuse juurde. See on TAKSi roll teaduse ja kõrghariduse sidumisel.         

Paraku jah, me oleme unustanud põhilise ja selle, et väikeses riigis ei ole teaduse peamine roll Nokiaid otsida. Kui neid aeg-ajalt tekib, on see väga hea ja hea loomulikult ka majandusele. Teaduse igapäevane roll on aga ennekõike kõrghariduse elushoidmine. Kõrgharidust ilma teaduseta olemas ei ole. 1990. aastate alul, kui hakkasin tegelema teaduskorraldusega, oli meie eesmärgiks iseseisvate uurimisinstituutide  liitmine ülikoolidega, et need toetaksid kõrgharidust. Nüüd on see institutsionaalne liitmine toimunud, kuid sisemiselt, paljuski just rahastamise eri allikate tõttu kulgeb teadus oma rada ja kõrgharidus oma rada.       

Miks küll sellise olukorras ülikool oma autonoomiast  tulenevaid õigusi ei kasuta?       

Paraku tuleb kogu teadusraha ülikoolidesse juba märgistatult. Sellel puudub märge, et see sobiks ka kõrghariduse jaoks. Ainuke raha, mille  osas on ülikoolil võimalik oma autonoomiat rakendada, on baasfinantseerimise raha. Selleks ma ministrina (haridus- ja teadusministrina – toim) baasfinantseerimise ka sisse viisin. Näiteks minu instituudi eelarve vanades kroonides on umbes 80 miljonit. Sellest tublisti alla 20 miljoni on õppetööraha. Ligi kolmveerand eelarvest on teadusraha, mis aga saabub juba kindla eesmärgiga. Eelarvest pärit teadusraha summad on viimase 20 aasta jooksul  märkimisväärselt kasvanud. Eesti teadlased on ka edukad kõikvõimalike teadusgrantide taotlemisel ja saamisel. Nii ei tasugi headel teadlastel oma aega õppetöö peale kulutada. Sellest on kujunenud olukord, kus tekitatakse ülikoolisiseselt institutsioone, mis tegelevad ainult doktoriõppega, see on ju tööjõud teadusele. Ja mitte mingil juhul madalama taseme õppega. Nii oleme jõudnudki tagasi nõukogudeaegsesse olukorda, kus samuti faktiliselt  olid teadus ja kõrgharidus lahutatud. Kümne viimase aasta jooksul on teaduse finantseerimise süsteemid jõuliselt tegelnud teaduse ja kõrghariduse lahutamisega.   

Kuidas seda olukorda siis hariduse ja teaduse suurema seotuse poole suunata?   

Ideaalses maailmas oleks olukord tõesti selline, et teadusgrandi paratamatu kaasapanek oleks ka üliõpilaste õpetamise kohustus. Reaalselt aga kasutame Euroopa Liidu rahastust, mis pärineb teadusuuringute direktoraadist, ja seda ei tohigi kasutada üliõpilaste harimiseks.  Brüsselis on hariduse ja teaduse jaoks koguni eraldi direktoraadid ja side nende vahel minu kogemuste järgi nõrguke. Teisalt, muidugi jagatakse Brüsseli kaudu laiali vähem kui 10% Euroopas ringlevast teadusrahast. 90% on riikide enda otsused. Seega mõistlike otsuste tegemine oleks võimalik, aga see oleks tulnud põhjalikult läbi kaaluda veel enne kui TAKS oma praegusel kujul kokku kirjutati. Kui „mina kooli jõudsin, olid tunnid juba alanud” ja mina osalesin komisjoni töös, milline pidi siis algselt, veidi vääralt, mu meelest, koostatud TAKSile juurde tegema olukorda lahendavad määrused. Juuniks olid need määrusprojektid selle komisjoni poolt, milles osalesin, sõnastatud, kuid minister pole neid siiani allkirjastanud. See on probleemide ring, mille tõttu me peame jõudma uue TAKSini, sest just väikeriigi spetsiifikast tulenevalt peab teadus ja kõrgharidus olema seotud. Kõrghariduse ja teaduse  seotus peab jõudma ka teaduse finantseerimismehhanismide tasemele. On vajalik, et iga teadusse minev euro toimiks nii teaduse kui ka kõrghariduse hüvanguks. Eestis on neid, kes on selle poolt, ja neid, kes on selle vastu. Vaatamata sellele, et ka need vastuargumendid on arusaadavad, on selline hoiak vale. Kahjuks on see sageli nii, et need, kes tegutsevad tippteadlasena, ei soovi tegutseda õppejõuna.       

Kus see enim välja lööb?       

Tippkeskustes, mille rahaallikaks on suurel määral Euroopa Liit, ja sellest oli juba juttu, et seal on teadusraha lahutatud õppetööst, aga ka teadus- ja arenduskeskustes, mis on loomult äriühingud ja ongi kasule suunatud.       

Kust see projektipõhine ning teaduse ja kõrghariduse lahushoidmise komme tuleb?       

Ilmselt on see Euroopasse kopeeritud Ameerika Ühendriikidest. Kuid, nagu näeme, mitte kõige õnnestunumal kujul. Sealgi on see rahastamismudel kriitikat pälvinud. Kui 1990. aastate alguses kaotati enamik Teaduste Akadeemia teadusasutustest ja liideti need ülikoolidega (välja arvatud Eesti Biokeskus ja Keemilise ja Bioloogilise Füüsika Instituut, siin on mõned veel – kirjandusmuuseum ning Underi ja Tuglase keskus näiteks), siis teadusasutused on formaalselt  ülikoolides, kuid sisuliselt on teadus ja kõrgharidus taas lahutatud. Tippkeskused panustavad jõuliselt teadustegevusse. Eesti teadlaste kogemus ja usaldusväärsus Euroopa teadusraha taotlemisel ja saamisel on heal tasemel ning nii edenebki teadus ilma vajaduseta edendada kõrgharidust. Teaduse jätkusuutlikuks muutmiseks vajame nii rahastamisaluste muutmist kui ka karjäärimudelit (ingl tenure track). See tähendab,  et noorel teadlasel on arusaadav, millised on need kriteeriumid, mida tuleb täita nii tegevuse kui ka selle kvaliteedi osas, et saavutada teatud vanuses eluaegne positsioon. Siin oleks koht ka kohustuslikul õppetööl. Euroopas arutletakse karjäärimudeli aluste üle. Loomulikult ei tagaks teaduskraad automaatselt karjääri, selleks tuleb täita ka muid kriteeriume. Karjäärimudeli puudumine on aga loonud olukorra, kus doktorikraadiga inimene täidab juba ei tea mitmendat järeldoktori töökohta. See on talentide raiskamine.         

Kas karjäärimudeli suhtes ollakse Eestis ühel meelel?         

Karjäärimudelit üldpõhimõttena ikka toetatakse, kuid seda üksmeelt jagub hetkeni, kui hakatakse arutlema kvaliteedikriteeriumide üle, mõõdikute üle. See, mida TAKS ei lahenda, aga oleks võinud lahendada, on tõsiasi, et tänapäevaks  on teaduse evalveerimise süsteem Eestis – nii nagu ka paljudes teistes maades – jõudnud sisuliselt pankrotti.       

Mida see tähendab?       

Me ei ole võimelised andma sisulisi hinnanguid projektidele ja taotlustele, mis saabuvad raha saamiseks, ehkki me pretendeerime sisulistele hinnangutele. Esiteks on neid projekte palju. Ja neid on maailmas palju. Projektide rahvusvahelised hindajad hindavad kümme projekti päevas. See ei saa olla väga sisuline. Nii minnaksegi lihtsama vastupanu teed. See on bibliomeetria ja erinevad indeksid, mis on arvutiklahvi vajutuse kaugusel. Hirschi indeks  ja veel mõned automaatselt määratavad parameetrid võimaldavad pea igal ametnikul teha otsuse projekti kvaliteedi üle. Aga see ei ole sisuline. Ametnikud aga usuvad, et nad saavad hakkama, ja paraku ongi nii, et enamik hinnanguid teadusprojektidele antakse indeksiametnike, mitte süvaekspertide poolt. Mulle on teadusinformatsiooni analüüsiva ja vahendava Thomson-Reutersi kõrge ametnik öelnud, et ka neile on üllatav, et nende poolt teaduse kui  nähtuse iseloomustamiseks loodud indeksid on kahjuks kasutusse võetud üksikute isikute hindamisel. Sellised statistilised näitajad sobivad riikide ja teadusharude hindamiseks, aga mitte isikute hindamiseks. Artiklite arv ei näita automaatselt mitte midagi. Küsimus on eksperdiarvamuses, sest artiklil ja artiklil võib olla tohutu sisuline vahe. On vahe, kas oled 50 autori seas 27. autor või teinud oma avaldatava töö valdavalt ise. Kui  esimene artikkel on avaldatud suure mõjuga ja teine mõõduka mõjuga ajakirjas, võib tegemist olla autorit risti vastupidi iseloomustavate arvnäitajatega. 

Kuidas siis teha vahet heal ja halval teadusel või teadlasel? 

Tuleb ikka teadlast usaldada. Teadlaseks olemine tähendab ka süvaeksperdiks olemist. Projektide sisu üle, paraku, saab sisuliselt otsustada teine samalaadne teadlane, kel on sama ettevalmistus, sama kompetents. Huvide konflikti vältimiseks tuleb eksperte kutsuda väljastpoolt, kaugemalt, aga peab kindel olema, et tegemist ei ole mitte töötu teadlase, vaid ikkagi kompetentse ja pühendunud asjatundjaga.  Töötasin paar aastat ühe Nature grupi ajakirja asetoimetajana, kus tuli leida arvustajaid saabunud artiklitele. Korralikele teadlastele tuleb retsensioonipalveid uksestaknast ja nad ei jõua nendega tegelda. Paraku jõutakse niimoodi kah-retsensentideni. Eesti teadusfond haldab täna ca 600 toetust aastas. Kui tahta igale retsensenti, on see töömaht ja arvustavate inimeste hulk Eestigi jaoks üüratult suur.       

Lahendus?       

Suuremad grandid, jätkusuutlikumad projektid ja rohkem usaldust otsustamisel. Sellele  usaldusele aitaks loomulikult oluliselt kaasa ka karjäärimudel. Sellega välditaks liigset ületestimist ja kontrollimist. Seni pole olnud ka kohta, kus neid asju avalikult läbi rääkida … aga sedavõrd neid valikulisi ideekatkeid oskangi pakkuda, millest tuleks edasi arutada. Paraku on nii, et nii bibliomeetrilised indeksid kui ka keskpärased eksperdid viivad keskpärase ja kindla peale mineva teaduse tekkeni, mille maksumaksjad  kinni maksavad. Uue mõttega väljatulek satub nõiaringi, sest uuel mõttel puuduvad ju publikatsioonid ja nii surutakse teadus keskpärasuse raamidesse. Rahalise tulemuslikkuse tagab sel juhul oma liistude juurde jäämine, aga see pole teaduse mõte ega eesmärk. Rahataotlejad on samuti targad ja kohanemisvõimelised, teevad kindla peale minevaid taotlusi, ilmselt ka veidi keskpäraseid töid. Vahel tehakse ka  midagi muud, ehk uuenduslikku ja huvitavat, mida taotluses polnudki. Tartu ülikooli audoktor Charles Kurland ja Karolinska Instituudi pikaaegne õpetlane ütles, et kui tema teha oleks, ei annaks ta ühele teadlasele ühe teema peale pikemalt kui kümneks aastaks rahastust, sest kümne aastaga on teadlane öelnud kõik, mis tal selle teema kohta öelda on. Teadust viib aga edasi uudsus ja hüpet ala vahetada bibliograafiliste indeksitega mõõtmine  ei taga. See ei ole muidugi ainult Eesti, vaid ka teiste riikide probleem. Me võiksime vähemalt otsida väljapääsu. 

Kas loodavas teadusagentuuris võib siis bürokraatide asemel näha asjatundjaid? 

Eesmärk on küll see, aga seda ei juhtu paraku aasta või kahega. Kui vaadata, kui vähe kaitstakse Eestis doktorikraade, on selge, et me ei taastooda isegi oma õppejõudkonda, sestap on raske leida ka piisava süvaettevalmistusega inimesi riigiametitesse.         

Et teadus oleks mõistetud ja ausse seatud, peaks ühiskond tervikuna selle olulisusest ju aru saama. Kuidas on sellega lood?         

Teadus sõltub ühiskonna valmidusest teadus kinni maksta. Karl Ernst von Baer tegi teadust oma mõisa tuludest. Meie – maksumaksja tahtest ja tema raha eest. Nii on ka oluline, et  maksumaksja mõistaks, mis teadus on ja miks teadust tehakse. Eesti rahvas on minu meelest õnneks teaduse usku.       

Samal ajal on rahvas ka pendli ja horoskoobi ja muu sellise usku…       

Kahjuks on see nii jah. Kui võetakse kätest kinni ja minnakse Raekoja platsile ütlema, et  mina usun Andrusesse, siis peaks kõik hästi minema. Advokaat palgatakse meelsamini ja kiiremini, kui sünnib rahataotlus Eesti Teadusfondile, et teaduslikult uurida, kas kõrgmäestiku tingimustes isoensüümide tasakaal läheb paigast ära või mitte. Teha kümne sportlasega koormus- ja kõrgmäestikutestid ja näidata WADAle (rahvusvaheline antidopingu organisatsioon – toim.) et isoensüümide tasakaal võib ja saab neil tingimustel paigast minna  või leppida siis teadusliku tulemusega, mis võib olla ka vastupidine. Siin see probleem ongi, et meil on teadususk, aga mitte argumenteeritud arusaam ja veendumus, et teaduse meetodiga saadud teadmine on siiski erinev usul põhinevast veendumusest. See aga eeldab, et teadlased tegeleksid hariduse ja harimisega kaugelt laiemalt kui ainult kõrghariduse alal.     

 Küsinud Marek Strandberg

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming