Teadvus, üliintelligentsed masinad ja filosoofia väärtus

Bruno Mölder

Intervjuu filosoofiaprofessor David Chalmersiga.

David J. Chalmers on sündinud 1966. aastal Sydneys. Ta on Austraalia filosoof, kelle tööd vaimufilosoofias, keelefilosoofias, epistemoloogias ja metafüüsikas on pälvinud elavat vastukaja. Ta on Austraalia riikliku ülikooli (ANU) ja New Yorgi ülikooli filosoofiaprofessor, Ameerika kunstide ja teaduste akadeemia liige. Ta on avaldanud raamatud „Teadvuslik vaim: alusteooria otsinguil” („The Conscious Mind: In Search of a Fundamental Theory”, 1996), „Teadvuse iseloom” („The Character of Consciousness”, 2010) ja „Maailma konstrueerimine” („Constructing The World”, 2012).

Te õppisite kõigepealt matemaatikat. Miks pöördusite filosoofiasse?

Matemaatikat õppides mõtlesin ma alatasa, et matemaatik oleks olnud tore olla 400 aastat tagasi, enne Newtoni ja Leibnizi aega. Kõik küsimused olid veel lahtised ning nõnda palju põhjapanevaid teemasid oli veel uurimata. Mulle tundus, et XX sajandi lõpuks olid matemaatikas ning isegi füüsikas küsimused vähem põhjapanevad. Mind huvitas, millises valdkonnas mõistetakse põhjapanevaid küsimusi täiesti vääriti, ning see tundus nii olevat vaimu ning iseäranis teadvuse uurimisega. Teadvus on see absoluutselt keskne loodusnähtus, mida me mõistame nõnda vähe. Mulle paistis see teaduse suurima vastamata küsimusena, seega soovisin ma esmalt uurida teadvust ning teiseks käsitleda teadvuse kohta looduses. Üks võimalus oli hakata eksperimenteerijaks, tegelda aju või käitumise ja psühholoogiaga, kuid sel juhul oleks tulnud kulutada kakskümmend või kolmkümmend aastat laboratooriumis väga väikesemastaabiliste küsimuste kallal. Suur pilt maalitakse filosoofias, seepärast jõudsin ma lõpuks sinna.

Teid tuntakse ehk kõige rohkem tööde järgi teadvuse alal, eriti tänu teie osutusele, et praegused materialistlikud seletused jätavad lahenduseta teadvuse raske probleemi. Teie ettepanek oli kohelda fenomenilisi omadusi kui fundamentaalseid laengu ja massi kõrval. Te ei taanda fenomenilisi omadusi teistele fundamentaalsetele omadusele, vaid väidate, et need on viimastega seaduspärases seoses. Paljude meelest on seda raske hoomata ning mõnikord on seda seisukohta võrreldud panpsühhismiga. Mida teie arvate panpsühhismist?

Väitsin, et teadvust ei saa seletada füüsikaliste fundamentaalsete omadustega nagu mass, spinn, laeng, ruum ja aeg. Laias laastus öelduna seletab füüsikaline seletus mateeria struktuuri, tema funktsiooni ja käitumist, ent mis puutub subjektiivsesse kogemusse, siis ei paku ükski neist seletust subjektiivsele kogemusele, sellele, kuidas see meile seesmiselt tundub. On ka selline idee, et kui me ei saa mõnda asja seletada teaduse põhiprintsiipide kaudu, siis on meil tarvis midagi muud – fundamentaalseid nähtusi. Näiteks Maxwell ei saanud seletada elektromagnetismi aegruumi ja mateeria kaudu ja võttis seetõttu kasutusele sellise fundamentaalse nähtuse nagu laeng. Ma arvan, et peame teadvuse puhul toimima samamoodi, peame kohtlema seda fundamentaalse nähtusena.

Seejärel tekib küsimus, kuidas seondub teadvus kõige muuga looduses. Üks arusaam on panpsühhism, mille järgi seondub teadvus kuidagiviisi iga põhilise füüsikalise süsteemiga füüsikalise reaalsuse alustasemel. Teine vaade on dualistlik, selle järgi leidub kaks täiesti erinevat asja: vaim ja mateeria. On füüsikalised omadused ning seejärel mõned, võib-olla üsna haruldased fundamentaalsed vaimsed omadused, mis seonduvad sellise süsteemiga nagu aju. Minu arvates on dualism ja panpsühhism kaks alternatiivi. Ma ei tea, kumb nendest on tõene ning ma olen väga avatud mõlema osas.

Kas teie meelest on võimalik teada saada, kumb nendest on tõene?

Otsest ja lihtsat viisi selleks ei ole. Selleks tuleb püüda konstrueerida teadvusteooriaid, mis sobiksid kõikide meie andmetega. Meil on teadvuse kohta palju andmeid: teadvuse iseloom; viis, kuidas ta seondub ajuga, ent selleks, et leida põhiprintsiibid ja seadused, tuleb süstematiseerida seos füüsikalise reaalsuse kohta kolmanda isiku vaatepunktist saadud andmete ning teadvuse andmete vahel. Hetkel ei ole meil selleks ühtegi head teooriat. Võib juhtuda, et parima teooria järgi on teadvuseks tarvis mõnda väga keerukat tegurit – siis ei saa me olla panpsühhistid. Kuid võib juhtuda, et lihtsaim teooria ütleb midagi sellist: teadvus käib kaasas informatsiooni põhiomadustega. Näiteks Giulio Tononi on hiljuti käinud välja idee, et fenomeniline teadvus käib kaasas informatsiooni integratsiooni põhiomadustega. Kui see teooria osutub kõige produktiivsemaks, siis – nagu ka Tononi ise on oletanud – kallutab see meid panpsühhismi poole, sest informatsiooni integratsioon on igal pool. Arvan, et meil tuleb lihtsalt oodata teooriate areng järele, et näha, kuhu see kõik liigub.

Teie esimesed tööd teadvuse teemal ilmusid veidi vähem kui kakskümmend aastat tagasi. Kas olete vahepeal oma meelt muutnud või olete endiselt dualist?

Dualismi ja panpsühhismi tuleks eristada. Mulle on vastuvõetavad mõlemad. Ma pooldan endiselt argumente materialismi vastu. Ma esitasin need raamatus „Teadvuslik vaim” ning ma leian, et kohane järeldus nendest argumentidest on kas dualism või panpsühhism. Panpsühhismi võib pidada ka materialismi vormiks ning mõned inimesed mõistavadki seda niimoodi. Tuleb toetuda fundamentaalsetele omadustele, mis asuvad teispool füüsika postuleeritud fundamentaalseid omadusi, pidada fundamentaalseks teadvust või mõnda prototeadvuse vormi. Ma olen vahepeal oma meelt muutnud mitmete väikeste asjade osas, kuid selle lähenemise põhialused tunduvad endiselt veenvad.

Mida te arvate meelemuutmisest filosoofias üldisemalt? Mõned teevad seda üsna sageli, teised ei tee seda kunagi.

Arvan, et tõenäoliselt ei erine filosoofia siin teadusest, kui, siis teaduses on inimesed rohkem sunnitud oma meelt muutma empiiriliste tõendite mõjul. Filosoofias midagi sellist nii väga ei ole. Inimestel on mõned väga tugevad veendumused, millest nad hoiavad kinni väga sügavalt juurdunud põhjustel. Neil on ka veendumusi, millest nad hoiavad kinni nõrgemalt, ning neid on kergem muuta. Ma olen muutnud oma meelt mõnede veendumuste osas, mida ma pidasin päris tugevaks, kuid tuli välja, et need ei olnudki seda. Näiteks pidasin ma end üsna soosivalt meelestatuks skeptiliste stsenaariumide kartesiaanliku vaate suhtes: ma ei saa välistada hüpoteesi, et olen aju purgis nagu filmis „Maatriks”. Umbes kümme aastat tagasi turgatas mul pähe, et võib olla ka nii, et kui asume Maatriksis, siis ei ole tegu skeptilise stsenaariumiga: see ei ole olukord, kus kõik meie uskumused on väärad, vastupidi, selles olukorras on kõik meie uskumused tõesed. See oli suur meelemuutus. Mul polnud küll ses suhtes väga tugevaid veendumusi, kuid olin selle seisukohaga psühholoogiliselt kokku kasvanud.

Kas see on seotud mõttega, et me võime tegelikult elada arvutisimulatsioonis?

Tundub, et võiksime suuta luua arvutisimulatsiooni, kus inimesed oleksid samas olukorras nagu meie praegu, ent mis on pelgalt väga keerukas virtuaalne reaalsus. Siis kerkib esile küsimus: võib-olla olemegi praegu sellises olukorras? Inimesed on oletanud, et nii võib olla küll. Siis tekib uus küsimus: kui see on nii, kas see siis tähendab, et meie elu on üks suur illusioon? Standardarusaam, mis lähtub Descartes’i kurja deemoni hüpoteesist (too eksitab meid mõtlema, et meie ümber on reaalsus), ütleb, et kui me asume sellises virtuaalreaalsuses, siis on kõik meie uskumused väärad. Mul ei ole tegelikult keha või kätt; meie ees ei seisa tegelikult laud. Ent mina jõudsin seisukohale, et kui me asume Maatriksis, ei tähenda see, et kõik meie uskumused on väärad: mul on ikkagi teatud laadi keha, teatud laadi käsi; see on ikkagi laud. Asi on lihtsalt selles, et meie reaalsuse metafüüsika on teistsugune – kõik koosneb bittidest. Arvuti sees on virtuaalne reaalsus, kuid see on ikkagi reaalsus. Minu meelest on sellel tagajärgi filosoofilistele küsimustele teadmise ja skeptitsismi kohta.

Kui me asume arvutisimulatsioonis, siis kas on mingi viis teada saada, et me seal asume?

Põhimõtteliselt võiksid arvutisimulatsiooni loojad tulla ning meile öelda: „Õnnitleme! Te saavutasite kõrgeima skoori.” Kuid peale selle ei pruugi olla ühtegi otsest viisi teada saada, kui tegemist on väga hästi kavandatud simulatsiooniga. Kui see on simulatsioon, mis on loodud niimoodi, et ta tekitab meis täpselt samad kogemused, mis meil on mittesimuleeritud reaalsuses, siis me ei saagi seda teada. Filmi „Maatriks” simulatsioon ei olnud nii kenasti kavandatud. Seal sai võtta sisse punase tableti, mis sulle su olukorra paljastas, kuid see on kehv viis inimeste eksitamiseks mõeldud simulatsiooni loomiseks.

Mõned inimesed on üritanud vaadata füüsikalisi konstante ning sealt midagi välja lugeda.

Hiljuti ilmus artikkel, kus katsetati hüpoteesi, et meie universum on digitaalne. Mõte on selles, et kui füüsika järgi oleks meie universum digitaalne, siis on see rohkem kooskõlas sellega, et meid simuleeritakse diskreetses arvutis. Minu meelest on asi füüsika koha pealt veel lahtine.

Räägime sellega seotud teemast, singulaar­susest. Singulaarsuseks nimetatakse seda hetke, kus tehisintellekt hakkab plahvatuslikult kasvama ning ületab inimintellekti. Kirjutasite hiljuti selle kohta pika artikli. Kas me peaksime selle singulaarsuse pärast muret tundma?

Kõigepealt peaksime seda tõsiselt võtma – see on midagi, mis võib tõesti aset leida. Seda on kerge pidada üksnes maailma vallutavate masinate kohta käivaks ulmeks. Kuid see põhineb tegelikult väga tõsisel filosoofilisel argumendil, mille sõnastas esimesena matemaatik
I. J. Good ning mille kohaselt võib üliintellekt tekkida üsna pea. Argument kõlab järgmiselt. Teatud hetkel on olemas masinad, mis on sama targad kui inimene. Varsti pärast seda, tehnoloogia arenedes, tekivad masinad, mis on inimesest natuke targemad. Nad on meist masinate loomisel paremad. Nad suudavad luua masinaid, mis on targemad kui parimad masinad, mida meie suudame luua; nad on võimelised looma endast targemaid masinaid. See protsess jätkub ning lõpuks tekib kiire ahel ning saamegi üliintellekti. Võib-olla on midagi selle arutlusega valesti, ent isegi kui see on nii, siis on ikkagi kümneprotsendine tõenäosus, et midagi sellist juhtub järgmisel sajandil.

Võib küsida, kas see on hea või halb. Jah, me peaksime selle pärast muret tundma selles mõttes, et me peaksime sellest hoolima. Sellel on potentsiaalselt kohutavad tagajärjed: võib juhtuda, et masinad võtavad juhtimise üle ning hävitavad inimkonna. See on Skyneti variant nagu filmis „Terminaator”. Teise variandi kohaselt kasutatakse seda intellekti pigem hea kui kurja tegemiseks. Need masinad ravivad kõiki tuntud haigusi ning toovad kõigile kujutletamatu luksuse ning õnne. Küsimus on selles, kumb nendest variantidest teoks saab. See vajab arutelu masinatega ühiskonna struktuuri üle, samuti tuleks mõelda nende protsesside peale, mis leiavad aset neid masinaid luues. Arvatavasti paneb esimene konstrueeritav üliintelligentne masin aluse sellele rajale, mida mööda asjad edaspidi arenevad. On inimesi, kes pühendavad suure osa oma ajast mõtlemisele, kuidas tagada seda, et loodav üliintellekt oleks healoomuline või sõbralik. Selle protsessi juhtimine on väga raske küsimus, kuid me peame selle kallal juurdlema. Kui esimese üliintellekti loob mõni häkker, kes pole nende asjade peale mõelnud, või sõjavägi, siis võib olla juba liiga hilja midagi juhtida.

Oma artiklis väidate, et me ei tohi neid välja lülitada, sest see oleks genotsiid. Selgitage palun seda mõtet.

Kui meil juba on üliintelligentne masin, siis on tema täielik väljalülitamine sama, mis inimese tapmine. See sõltub sellest, kas pidada neid masinaid teadvuslikeks. Ma kaldun arvama, et neil võib olla teadvus. Teine võimalus on see, et me laadime oma ajusalvestised sellistesse masinatesse ning muutume ise nendeks masinateks. Kui see juhtub, siis ma ei taha, et keegi mu seinast välja tõmbab. Võib-olla saame teha varukoopiaid ning siis salvestaksime end igal nädalavahetusel, juhuks kui midagi valesti läheb.

Siis oleks teist mitu versiooni?

Siis oleks üks filosoofia päralt ning teine saaks pere luua. Väga raske on öelda, kuidas näeb selline tulevik välja. Ma eelistan, et minust leiduks ainult üks versioon ning varukoopiad juhuks, kui midagi valesti läheb.

Nii et varukoopiad ei ole aktiivsed, nad kujutaksid endast lihtsalt kusagil salvestatud informatsiooni?

Ma oletan, et need andmed on salvestatud mõnel kõvakettal. Kui minuga midagi juhtub, siis laadib keegi need aktiivsesse arvutiprogrammi. Teine võimalus on, et ma suren enne, kui kogu see tehnoloogia valmis saab, kuid enne surma lasen ma oma aju skaneerida või sellisel viisil külmutada, et kahesaja aasta pärast saaks keegi mu nendesse masinatesse üles laadida. Filosoofile on see suurepärane, sest see tõstatab kõik need suured filosoofilised küsimused. Näiteks laadib keegi mu aju salvestise masinasse, mis käitub nagu mina. Kas see on teadvusel? See on üks osa filosoofilisest keha-vaimu probleemist. Kas see olen mina? See on isikusamasuse suur küsimus.

Seega võiksime põhimõtteliselt rekonstrueerida ammu surnud filosoofe ning seeläbi saaks võimalikuks näiteks dialoog Kanti ja Chalmersi vahel?

Jaa! Küsimus on selles, kas meil on piisavalt informatsiooni Kanti kohta, et seda teha. Ma ei usu, et Kant lasi enne surma oma aju skaneerida. Meil on mõned maalid temast, meil on tema raamatud, nii et võib-olla saaksime sellest midagi Kanti aju kohta rekonstrueerida. Mis laadi aju pidi Kantil olema, et kirjutada need raamatud? Sellest ei pruugi siiski piisata. Mis puutub aga praegusesse põlvkonda, siis meil on videod ja filmid ning kui enne surma lasta teha parim võimalik aju skaneerimine, siis oleks midagi sellist võimalik.

On veel ka krüoonika: mõned inimesed lasevad praegu oma aju külmutada. Me ei tea – võib-olla läheb selle protsessi käigus mingi oluline informatsioon kaduma, kuid on inimesi, kes arvavad, et see võib olla kauakestva elu ning miks mitte ka surematuse võti.

Kas teie meelest on idee, et saame laadida alla inimvaimu ning salvestada selle arvutisse, kooskõlas dualismiga?

Tegelikult arvan ma nii küll. Paljud arvavad, et kui olla dualist, ei saa tunnistada tehisintellekti võimalikkust, kuid minu meelest on need teineteisest sõltumatud teemad. Üks on küsimus, kas teadvus on midagi enamat oma füüsikalisest substraadist; teine on küsimus, mis laadi füüsikalist substraati on vaja, et saada teadvus. Ühe vaate järgi on selleks tarvis inimesele omast bioloogiat ning teise vaate järgi on tarvis üksnes õiget laadi infotöötlust või arvutust. Minu meelest loeb üksnes õiget laadi infotöötlus. Isegi kui teadvus on midagi enamat informatsioonist, siis on ta väga sügavalt seotud õige informatsioonistruktuuriga. Teadvus on olemas ka arvutis olles.

Kas väide on see, et kui lülitame selle simulatsiooni sisse, tekib teadvus kuidagiviisi infotöötlusest?

Jah. Kui sünnib imik, siis alustab tema aju väga lihtsa infotöötlusega ning eeldatavasti väga lihtsa teadvusega, mida William James on nimetanud õilmitsevaks ja sumisevaks segaduseks. Ajapikku läheb imiku aju keerukamaks, kuna arenevad välja palju keerukamad informatsioonistruktuurid ning tema teadvus muutub samuti palju keerukamaks. Seega me juba teame, et suudame luua uue füüsikalise süsteemi, milles tekib teadvus, ning ma arvan, et ei ole põhimõttelist takistust, miks ei võiks sama asi toimuda ränist tehtud masinas bioloogilise asemel.

Milline on teie arusaam filosoofia ja teaduse vahekorrast? Kas filosoofia ja teadus lähevad sujuvalt teineteisele üle või erineb filosoofia teadusest?

Ma leian, et filosoofia läheb sujuvalt üle teaduseks ning erineb sellest. Ma ei arva, et filosoofia ja teaduse vahel on terav piir. Teaduses võib esitada väga eksperimentaalseid ja empiirilisi küsimusi, ent võib esitada ka põhjapanevamaid küsimusi. Võib pärida suure teooria järele – Mis on aja ja ruumi loomus? – ning läheneda äkitselt filosoofilistele küsimustele, mis sarnanevad nendega, millele lähenesid juba Einstein ja Feynman. Filosoofia on veelgi põhjapanevam ning teoreetilisem. Nii et ma arvan, et üks läheb sujuvalt üle teiseks. Põhjapanevate küsimuste juures on siiski midagi erilist. Me küsime: „Miks on see nii? Miks on olemas teadvus?” Me ei päri pelgalt printsiipide järele, millele allub vaimutegevus, vaid küsime, mis on vaimu loomus. Kui te esitate selliseid põhjapanevaid küsimusi, siis teete filosoofiat.

Nii et põhjani tungimine on see, mis eristab näiteks vaimufilosoofiat teoreetilisest psühholoogiast?

Minu meelest on vaimufilosoofia ja teoreetilise psühholoogia üleminek täiesti sujuv. Tõtt-öelda pole psühholoogia osakondades eriti palju teoreetilist psühholoogiat, võrreldes näiteks teoreetilise füüsika osakaaluga füüsikaosakondades. Füüsikas on tohutu hulk inimesi, kes tegelevad ainult teooriaga. Psühholoogias peab peaaegu igaüks tegema eksperimente. See, mida teevad paljud vaimufilosoofid nagu Jerry Fodor ja Dan Dennett, on sisuliselt teoreetiline psühholoogia. On olemas spekter, mis algab teoreetilisest psühholoogiast ning lõpeb vaimu süvametafüüsikas. Ma ei arva, et meil oleks tarvis tõmmata piir ning öelda, et see siin on filosoofia ja see siin on teadus.

Kui võrrelda filosoofiat ja teadust, siis torkab silma, et teaduses on tehtud palju rohkem edusamme. Filosoofias on meil endiselt needsamad vanad küsimused, mis 2000 aastat tagasi. Miks on filosoofia vallas vähem progressi kui teaduses?

Võiks arvata, et filosoofia loomuses on uurida raskeid küsimusi, mille osas valitseb lahkarvamus. Niipea kui tekib üksmeel filosoofilise küsimuse osas, siis see eraldub filosoofiast ning me hakkame seda nimetama millekski muuks. See on juhtunud füüsikaga, loogikaga, eksperimentaalpsühholoogiaga ning formaal­se semantikaga. Võib-olla ongi filosoofia loomuses olla jääk, kuid ikkagi jääb alles sisukas küsimus, miks on selline jääk olemas ning miks ei ole filosoofias rohkem üksmeelt.

Me tunneme hea filosoofia ära, kuid enamikul juhtudel ei muuda see meie meelt. Filosoofid on jätkuvalt lahkarvamusel enamiku fundamentaalsete küsimuste osas. Umbes kolm aastat tagasi viisin koos ühe kolleegiga läbi küsitluse, uurides professionaalsete filosoofide vaateid 30 suures filosoofilises küsimuses. Enamiku osas leidsime valitsevat väga suure lahkarvamuse: 60% ühel pool, 40% teisel pool. Võib ette kujutada, et see niimoodi ka püsib.

Teadustes on eksperimentaalne meetod, verifitseerimine ja falsifitseerimine. Matemaatikas on meetodiks tõestus. Filosoofias ei ole meil kumbagi meetodit, kuid meil on nõrgem meetod: argument ja arutlemine eeldustest järelduseni. Võrreldes eksperimendi ja tõestusega ei ole see nii võimas meetod üksmeele saavutamiseks. Osalt seetõttu, et kui esitan argumendi mingi järelduse kaitseks, siis tuleb mul alati eeldada mõningaid eeldusi, ning kui minu vastane soovib lükata tagasi minu järelduse, siis lükkab ta tavaliselt tagasi mõne mu eeldustest. Matemaatikas on aksioomi raske tagasi lükata; teadustes on raske vaidlustada vaatlust. Filosoofias ei saa me lähtuda millestki sama tugevast nagu aksioomid või vaatlus. Kogu süsteem on mõnevõrra nõrgemalt toestatud ning alati rohkem aldis lahkarvamustele.

Mõned väidavad, et teadus uurib maailma ning filosoofia uurib mõisteid. Sellega te ei nõustu?

Te võite mõisteid uurida, kui soovite – väikses osas filosoofiast neid uuritaksegi –, ent kui mina mõtlen keha-vaimu probleemist, siis huvitab mind reaalsus: mind huvitab teadvuse ja füüsikalise maailma suhte iseloom. Sellegipoolest on meil tarvis kõiki võimalikke tööriistu: kui refleksioon teadvuse mõiste üle aitab sellele uurimusele kaasa, siis meil tuleks ka seda teha. Minu enda seisukoht on, et refleksioon mõistete üle aitab meid filosoofias edasi natuke maad, ent mitte kuigi kaugele. See kaldub ütlema rohkem meie keele või mõistesüsteemi kui maailma kohta. Suurem osa filosoofiast on tehtud nii-öelda materiaalses kõnepruugis. Me mõtleme teadvusest või vabadusest, mitte vastavatest sõnadest või mõistetest.

Kas teie meelest oleme suutelised teada saama, milline on maailm oma põhiolemuselt?

Ma tahaksin niimoodi arvata. Mu põhihoiak on optimistlik. Ma mõtlen, et kui me teame maailma põhiiseloomu, siis saaksime sellest tuletada ideaalse arutluse teel kõik tõed. Ent me ei ole ideaalsed arutlejad ning me ei tea veel kõiki põhitõdesid maailma kohta. Küsimus on selles, kas sellele leidub põhimõttelisi takistusi, ning ma ei arva, et oleksime juba jõudnud punkti, kust selliseid põhimõttelisi takistusi näha oleks.

Colin McGinn kaalus kunagi võimalust, et oleme teatud laadi küsimuste suhtes tunnetuslikult suletud.

Võimalik, et tal on õigus. Ma ei saa sellist seisukohta välistada. Ehk on selle seletuseks, miks me ei suuda leida üksmeelt filosoofilistes küsimustes, et me ei ole lihtsalt piisavalt targad. Teine võimalus on, et me ei ole lihtsalt sinna veel jõudnud, kuid ükskord ikka jõuame sinna. Kolmas võimalus on, et me ei ole piisavalt targad, kuid need meie loodud üliintelligentsed masinad on pärast singulaarsust piisavalt targad, et meile need filosoofilised küsimused ära vastata. Kui meie ei suuda lahendada teadvuse rasket probleemi, siis tuleks konstrueerida õiget sorti masinad, mis selle probleemi meie jaoks ära lahendaksid.

Kas on võimalik lühidalt öelda, milles seisneb filosoofia kasulikkus?

Kasulikkus võib esineda mitmel kujul, näiteks filosoofial on palju rakendusi. Saab osutada kõikidele neile asjadele, mis on filosoofiast välja kasvanud: füüsika kasvas välja filosoofiast, nagu ka loogika ja eksperimentaalpsühholoogia. Kõik need on osutunud hirmus kasulikuks. Saab osutada ka sellele, et mõtlemine loomade vabadustest ning keskkonnaeetikast filosoofilisest vaatevinklist on väga palju mõju avaldanud praktilistele küsimustele. Näiteks Peter Singeri töödel on olnud maailmas tohutu praktiline tagajärg.

Seejuures ei taha me hinnata filosoofiat üksnes selle rakenduste järgi. Me ei taha öelda, et filosoofial on mõtet ainult siis, kui seda saab rakendada probleemide lahendamiseks teaduse ja tehnika vallas. Filosoofia on iseenesest huvitav ja väärtuslik. Mõtlemine nendele küsimustele kuulub inimolemise juurde. Kui me ei reflekteeri liigina nende suurte küsimuste üle, siis on meie elust midagi puudu. Briti valitsus võtab praegusel ajal sõna filosoofia mõjukuse teemal. Minu meelest on tore, kui filosoofial on mõju. Mõnikord on heal filosoofial seesugune mõju, kuid mõnikord ei ole. Võtame näiteks Russelli tööd: see on uskumatult oluline filosoofia ja ometi on raske tõsta esile selle töö mõnda suurt rakendust, ent hoolimata sellest on see väärtuslik.

Võib öelda, et peale selle, et filosoofia on iseenesest väärtuslik, on ta kasulik ka filosoofidele. Kas filosoofia teeb teid õnnelikuks?

Filosoofidele on ta kindlasti kasulik! Filosoofe võib olla igasuguseid, ehk mõjub ta mõnele inimesele masendavalt, kuid minu elus on filosoofia olnud imeline. Lapsepõlves ei suutnud ma uskuda, et keegi saab tegelikult palka selle eest, et mõelda vaimu, aja ja reaalsuse üle, ning kui ma kuulsin, et selline elukutse on olemas, siis ma mõtlesin, et see on liiga hea, et olla tõsi. Ma tunnen endiselt, et see on liiga hea, et olla tõsi. Ma saan mõelda asjadest, millest on suurepärane mõelda, ning ma saan neist rääkida tõeliselt huvitavate inimestega. Kui ma tahan mõelda mis tahes filosoofilisel teemal, siis ma lihtsalt saan seda teha ning nimetada seda filosoofiaks. See on hea elu.

Kas teil on filosoofilisi kangelasi, filosoofe, keda te imetlete?

Viimasel ajal on mind kõige enam mõjutanud filosoof Rudolf Carnap, suur loogiline empirist. Ma kirjutasin raamatu „Maailma konstrueerimine”. See on väga paljus mõjutatud Carnapi raamatust „Maailma loogiline ülesehitus”, mis ilmus 1928. aastal ja on katse konstrueerida vähestest algelementidest tervikpilt reaalsuse kohta. Sageli peetakse seda väärikaks luhtumiseks – püüdlus oli iseenesest kena, kuid see ei toimi. Mind huvitas, kas midagi sellesarnast, ehk mõningaid eeldusi muutes, on võimalik tööle saada, ning ma arvan, et on. Ikka ja jälle olen oma töödest leidnud teemasid, millega Carnap on enne mind tegelnud ning millest mõtelnud huvitaval viisil. See on tegelikult huvitav, kuna Carnapil on antimetafüüsilise loogilise positivisti kuulsus ning võiks arvata, et minusugune dualist on temast nii kaugel kui võimalik, ent tegelikult ilmneb mitmesuguseid huvipakkuvaid kokkulangevusi.

Millised on need seni veel lahendamata filosoofilised küsimused, millest te loodate, et need tulevikus lahenduse leiavad, kui teil muidugi on selliseid ootusi?

Ma pean keha-vaimu probleemi endiselt lahendust vajavaks. Mind tõi filosoofiasse teadvuse küsimus ja selle suhe füüsikalise maailmaga ning see on jätkuvalt küsimus number üks, mis mind innustab. Oma optimistlikemail hetkedel loodan, et meil õnnestub veel minu eluajal selles osas märkimisväärselt edeneda. Tähenduse loomuse küsimus ei ole ehk nii raske kui keha-vaimu oma, nii et ehk näeme ka selle osas mingisugust progressi.

Küsinud Bruno Mölder

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming