Teeviit tseremooniameistrile

Kaarel Tarand

Lennart Mere tuntud väide, et “Eestile on kombeks üks president korraga”, on rangelt võttes ekslik. Sest kõigist iseseisvusaastatest kokku on Eesti Vabariigis kehtiva põhiseaduse järgi president olnud vaid ligikaudu pool aega. Seega oleks olnud, ja eriti veel toona, kui Meri seda ütles, täpsem väita, et kombeks on olla kas ühe presidendiga või siis üldse ilma. Kuni 1938. aastani saadi hakkama ilma presidendita ja küllap saaks hakkama nüüdki, kui 1992. aasta põhiseaduse koostajad oleksid presidendita vabariigi peale kokku leppinud. Aga Meri pidaski silmas midagi muud kui juriidilist täpsust.

Pärast Mere ametiaja lõppu sattusime aga hoopis uude olukorda. Nime poolest oli presidendi ametikoht justkui täidetud ja raha kulus, kuid märkimisväärne osa rahvast tundis end presidendituna. Institutsioon oli kui halvatud, ent presidendi kehastus siiski olemas, sest täidetud ametikoha kõrval tegutses aktiivselt edasi samuti õigusliku kattega president Meri, kelle nime eest ütlejatel liide eks- alati ära kaduma kippus. Sest Meri suust voolasid kõned, mida presidendilt oodati. Neid kõnesid taasesitati esmaspäeval raamatuks “Poliitiline testament” kokku köidetult (kirjastus Ilmamaa, “Eesti mõtteloo” sari, koostajad Toomas Hiio ja Mart Meri).

Kas Toomas Hendrik Ilves seda soovib või mitte määras publik talle, juba enne tema ametissevalimist Mere mantlipärija rolli ja on vastavalt sellele alati oodanud temalt lisaks rahvusvahelise mehe imagole ka siinse ühiskonna vaimse eliidi soovide-arvamuste esindamist ning rahvuskultuuri kaitseingli tööd. Ilves ise on oma esimese tööaasta tähtsamates kõnedes keskendunud aga hoopis ühtlustavale-võrdsustavale kodanik olemise teemale, mis peab tasakaalustama erakondades hõõrutavat etnilist kõrgepinget. Aga kodaniku ja riigi suhe oli ka Mere menüüs. 2003. aasta 26. novembril aasta kodaniku tiitlit vastu võttes ütles Meri: “Kodanik ootab ja nõuab kahekõnet oma riigiga. Selleks valib ta parlamendi ja valitsuse ning toetub oma valitsusasutustele ja organisatsioonidele. Kodanikul on õigus öelda, kas ta on rahul oma õiguste ja kohustuste kujundamisega.” (lk 180, siin ja edaspidi “Poliitiline testament”).

Ilves läheb sealt edasi, tema jaoks ei ole küsimus enam kahekõnes, vaid kokkuleppes. “Ühe või teise grupi mistahes suvaline ja varjatud eelistamine petab kodanikke, see rikub kodanike ja riigi vahelist kokkulepet. See riivab kodanike usku õiglasse riiki. See saeb pikkamööda läbi õigusriigi kandvad talad.” (Ilvese kõne riigikogus ametisseastumise tseremoonial 9. X 2006). Ilves nõuab küll rohkem, kuid teab, et tegelikult on ju vähemasti kohe saada Mere soovitust vähemgi. Vahepealsetel aastatel, kui presidendi mitteformaalsete ametiülesannete täitmine oli sisuliselt katkestatud ja kodanike ja riigi vahelise lepingu asemel räägiti viljatust ja villatust ühiskondlikust leppest, millest lõpuks kadus isegi see vähene majanduslik sisu, mille pärast tööandjad leppe protsessi alguses toetasid, on toimunud kodanike ja riigi suhetes pigem tagasilangus. Kui Lennart Meri riigikogu korrale kutsus, siis virgus see kollektiivne võimuorgan nii mõnelgi korral aktiivseks poliitikategijaks, paindumatuks kõrgemaks võimuks või siis kodanike huvide esindajaks. Ilveski ärgitas parlamenti kohe ametisse astudes oma võimutäiust kasutama, kuid nii toona lõpetamas olnud kui ka kevadel valitud riigikogu uus koosseis on eelistatud “kummitempli”, Ilvese sõnastuses “koalitsiooniparteide tahte kuuleka ja tuima vormistaja” (riigikogu avaistungil 2. IV 2007) tagasihoidliku osaga piirdumist. Veel enam, esimeste töökuudega on riigikogu purustanud Ilvese lootuse, “et avalikkus hakkab meedia abiga üha enam mõistma, et parlamendisaadiku panust ei saa mõõta suure saali istungitest osavõtu protsendi või kuluhüvitiste arvete järgi” (sealsamas). Suvi läbi pole muud tehtudki kui kuluhüvitisi ja kohalkäimist mõõdetud ning hullem seisab veel ees, kui sügisel saab pöördumatuks erakondade eelarvelise rahastamise hüppelise kasvu fakt.

Nii võib öelda, et Mere ja Ilvese riigikorralduse ja võimueetika arendamise katsed on olnud üsna don-quijotelikud, need on jutuks jäänudki ning kiiresti vahetuvatel võimukandjatel takerdumata kõrvust läbi voolanud. Hoopis viljakandvam on olnud kahe presidendi panus võitlusesse ajaloo pärast. Mere loodud rahvusvaheline inimsusevastaste kuritegude uurimise komisjon on oma mahuka faktitoodanguga võtnud paljudelt riigimeestelt kiusatuse üleliigse pehmusega suhtuda lähiminevikus toimunusse. Paraku on teisi võimukandjaid, kes pole suutnud nõustuda Mere pakutud ajalooseletusega ja on asunud üles ehitama oma paralleelset lugu lausa isikukultuseni küündivate sammudega. Kolmandad aga on näinud ajaloo kontekstist välja kistud üksikepisoodides hetkekasu kinkivat häältekogumismasinat.

Lennart Mere veendumus oli, et “Hitleri-Stalini pakt oli Euroopa kaotus, ja nii oli see järelikult ka Eesti ja Konstantin Pätsi kaotus. Teises ajamõõtmes oli see kindlasti ka Venemaa kaotus.” Selle kaotuse Hirvepargis tähistamise püsikülaliste hulka Meri ka ei kuulunud. Veel suurema järjekindlusega eiras Meri 20. augusti riigipühana tähistamist. Ja siin on moment, kus Ilves on oma eelkäijast hoopis erineva tee valinud. See on ka loogiline, sest 20. august seisab 1998. aastast ka seaduses riigipühana sees ning president peab ju ka seaduskuulekuses riigi esimene mees olema.

Esmaspäeval oli Ilves oma üritustega vähemasti meedias ülekaalukas esinumber. Kuna president ise aktiivselt üritusi korraldas, oli tal ka vaba võimalus valida, millistel riigikogu, valitsuse või Tallinna linna üritustel osaleda ja millistel mitte. Samas on presidendil riigipeana niikuinii lihtsam teiste pidudest keelduda kui teistel tema omadest. Ja nii olidki peaminister Ansip, riigikogu esimees Ergma, linnapea Savisaar jt loovharitlaste vastuvõtul kenasti kohal ja veel kenamini ülitagasihoidlikes, sõnavõtu- ja eneseeksponeerimise võimaluseta osades (mida presidendil neile ja ennekõike kogu loovharitlaskonnale öelda oli, on siin kõrvallehel ka ära trükitud, sest leian, et makse maksvad loojad peavad neile adresseeritu kätte saama otse oma lehest, mitte tegema lisakulutusi sedasama sõnumit turustavale igapäevameediale).

Neljapäeval aga, nagu ka 23. augustil aasta tagasi, vääristas Ilves Molotovi-Ribbentropi pakti meenutamiseks juba 20. korda kokku tulnud rahvakogunemist Hirvepargis. Hiljuti põhjendas Hannes Rumm Kuku raadios 23. augusti tagasihoidlikkust tähtpäevana sellega, et erinevalt 20. augustist ei ole Hirvepargi korraldajad hiljem end suutnud poliitilisse eliiti murda (erandiks Tunne Kelam) ega ka “oma” kuupäeva riiklikusse pühadekalendrisse kinnistada.

Eeldusel, et riigipea on riigi esimene tseremooniameister (kelle valikule on raske vastu vaielda), tähtpäevade väärtuse mõjutaja ning sedakaudu ajaloomälu kujundaja, võib ennustada 23. augusti kursi tõusu riigi tähtpäevade edetabelis. Võttes kinni Lennart Mere eeltsiteeritud sõnast, mille kohaselt MRP oli Euroopa ja Eesti kaotus, võib täpsustavalt lisada, et ehk küll kaotus ohvriterohkes lahingus, kuid kaotus, mis viis siiski võiduni sõjas. Jah, Vabadussõjastki tavatseme meenutada ennekõike helgeid hetki, Tartu vabastamist, Paju ja Võnnu lahingut ning pealetungi Pihkva ja Peterburi alla, aga mitte sõja alguskuude taandumist Valgast ja Tartust Tallinna ümbrusesse. Kuid riigi 90. sünniaasta tähistamise komisjon on raamkuupäevaks valinud just Vabadussõja alguspäeva 28. novembril, kui punaste käest peksa saadi ja Narva maha jäeti.

Ja selle kõrval pole MRP tähenduse laiendamine ning 23. augusti tähistamine positiivses tonaalsuses midagi ebaloogilist. Eriti veel, et natsismi ja kommunismi kuritegude võrdsustamine on olnud pikki aastaid Eesti Vabariigi ametlik poliitika ja just MRP-sündmuses eksisteerivad kaks kurja kenasti ühel pildil (8. mail või 22. juunil sellesama võrduse kehtestamine on üsna lootusetu, nagu oleme kogenud).

Meri ütles 2002. aastal intervjuus Suomen Kuvalehtile vastuseks küsimusele, kas on olemas “ajaloo kohtus” aeguvaid asju: “Teadlasele muutuvad just vanad asjad otsuseküpsemaks ning astuvad hea ja vale, õiglase ja ebaõiglase, õige ja vale valgusesse. Natsliku okupatsiooni aegse Eesti Omavalitsuse juhti Hjalmar Mäed on tõenäoliselt lihtsam hukka mõista kui Eestimaa Kommunistliku Partei Keskkomitee liikmeid, kellega on koos ülikoolis õpitud ja koos iseseisvunud Eesti parlamenti kandideeritud. Õiguse silmis ju institutsionaalset vahet ei ole: mõlemad on olnud totalitaarse võõrvõimu esindajad Eestis.” (lk 120).

Ilves jätkas neli aastat hiljem seda mõtet nii: “Meil lasub kohustus seista nende eest, kes okupatsiooni ajal kannatasid, aga on ka kohustus leppida nendega, kes okupatsiooni ajal tegid neile haiget. Me ei saa edasi minna vastastikuse siunamise ja süüdistamisega. See ei tähenda, et tuleks, nagu meile sageli idast soovitatakse, minevik unustada.” (9. X 2006 riigikogus).

Nüüd, arvestades avalikus arvamuses toimuvat, peab Ilves vajalikuks natuke vinti peale keerata, kui kuulutab loovharitlastele, et “eriti häirib mind järjekordne katse maalida meie minevik mingiks paratamatuseks, millest oleks parem mitte rääkida.”

Kui nüüd Ilvese abiga hakkab 20. august muutuma erakondlikust üldrahvalikuks pühaks ning 23. august nurgatagusest välja pääseb, on tseremooniameistril aeg astuda järgmine samm. Eurofoundi ülevaatest saime hiljaaegu teada, et Eestis on kõige vähem riigipühi ELi liikmesmaade hulgas. Järelikult on võimalik nende arvu suurendada ELi skaalal liialdusteni jõudmata. 20. ja 23. augusti vahele jääb ainult kaks päeva. Puhkusejärgsel suvel töötab eestlane niikuinii poolenisti vargana ehk viilides ja suve pikenduseks endale vabadust välja pettes. Miks siis mitte seda legaliseerida?

Kontekst on sobilik: rõõm iseseisvuse taastamisest ja MRPs avaldunud kurjuse alistamisest. Globaalne kasu mitu päeva vältavast ja presidendi juhitud natsismi ja kommunismi ühisest matuseriitusest oleks vaenlase propaganda relvitustamine, lokaalne kasu väljenduks mõjuvas häbistimulaatoris, mis Nõukogude okupatsiooni ajal patustanutele “siunamise ja süüdistusteta” vähemasti korra aastas ometi halba enesetunnet tekitaks. Ilves on ametis veel neli aastat kindlasti ja üheksa aastat tõenäoliselt. Kui matusetseremooniatega pikitud rõõmupidu selle aja jooksul täies mahus välja arendada ehk häbipost kindlalt maasse kinnitada, siis ei pääse patused häbitundest ega loodetud viieaastasest hingetõmbeajast punasemas õhuvoolus ka juhul, kui institutsiooni sisulisse järjepidevusse saatuse tahtel jälle katkestus sisse peaks tulema.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming