Tehnika- ja kultuuriloo põlistaja

Maris Johannes

Heino Pedusaar on humanitaar tehnikute ringis ja tehnik humanitaaride seas.         Heino Pedusaar peab ennast kolmepaikseks: ta on kultuuriloolane, kes pool sajandit kogunud ja uurinud vanu heliplaate; ta on helirežissöör, kes pool sajandit salvestanud ja restaureerinud Eesti Raadios muusikat ja sõna; ning ta on meistrimees, kes oma lõbuks ehitanud suure elektrioreli ja oma kätega täiustanud raadiotööks vajalikku restaureerimisfoonikat. Heino Pedusaar on kirjutanud-tõlkinud paar tuhat tehnikaalast artiklit ja teist niipalju muusikasaateid,  avaldanud raamatuid üllatavalt mitmelt alalt ning toimetanud tehnikaajakirju. Ta on humanitaar tehnikute ringis ja tehnik humanitaaride seas.      Heino Pedusaar: Olen elanud imelikul ja minu jaoks murrangulisel ajal. Olen töötanud koguni Edisoni iidammuse fonograafi ja vaharullidega, nendelt üht-teist restaureerida  ja plaatidena välja anda jõudnud. Edisoni ajast olen märkamatult jõudnud digitaalsalvestuse manu, kõik vahepealsed etapid näpuga ära katsunud. 

 

Maris Johannes: Millist osa oma elutööst ise kõige kõrgemalt hindate? 

Kahtlemata Eesti heliplaadi ajalooga seotut. Heliplaadihuvi tärkas väga varases nooruses. Ju vist soovisin hiljem, juba plaate teadlikumalt koguma hakates, põlistada oma lapsepõlve „heliümbruse”. Sellest alateadlikust ajendist saab meie kultuuriloo memuaari- ja plaadikihistus nüüd profiiti lõigata. Minu uurimis- ja kogumistöö hõlmab perioodi 1901– 1939. Märgiksin samas, et esimene eesti plaat 1901. aastast on imekombel säilinud! Mul on olemas suur osa sellest ajavahemikust pärinevat. 1939. aastani jõuti eesti  muusikat jäädvustada 1200–1300 pala, ühel šellakplaadi poolel üks ja teisel teine kolmeminutiline lugu. 

1952. aastast olin raadios tööl ja hakkasin varsti esinema muusikasaadetega. Lõpetasin need esialgu üleskutsega:  „Head inimesed, kui teil on kusagil lakanurgas säilinud selliseid plaate, andke teada!” Vastukaja oli üllatavalt palju. Ega inimesed tahtnud niisama oma plaate loovutada, mõni küsis hingehinda. Kümme rubla oli suur raha, kolme-nelja päeva palk. Konstrueerisin patareiga töötava grammofoni, sain kohapeal ümber teha ka seal, kus elektrit ei olnud. Kui kogu plaadimaterjali kokku sain, tuli seda süstematiseerida. Koostasin oma kulu ja kirjadega  eesti heliplaatide elektroonilise koondkataloogi. Kirjastus Ilo andis selle välja „tohutus” tiraažis – 10 eksemplaris – suurte muuseumidearhiivide tarbeks. Komplekti kuulub digitaalkassett, tavaline kassett ja kataloog flopidel. Iga pala leiab vajadusel üles koguni kolmekümne otsiparameetri kaudu. Koondkataloog aitab orienteeruda hiljem samas kirjastuses avaldatud plaadikomplektis, mis koosneb viiekümne kaheksast CDst. Kataloogis on kõik palad, mis eesti kultuurisfääris on tehtud, ka välismaal salvestatud teosed. Aga selles heliarhiivis leidub kõik see, mis ma olen 50 aasta jooksul suutnud leida nii Eestist kui kaugemalt. Viimasel kümnendil pole enam midagi lisandunud, ju siis olen jõudnud kaevata „põhjani!”. 1939. aastal Tallinnas toimunud salvestussessiooni kohta on minu kataloogis tallel kõik lood, aga heliarhiivi CDdele on neist jagunud  kõigest kolmandik, sest plaadid ei jõudnud Eestis müügile, sõda tuli vahele. Taani arhiivis säilitatavaid salvestisi kasutasid kõigepealt pagulaseestlased. Näiteks Aarne Viisimaa väga hea kvaliteediga vinüülplaat on pärit sealt. Rootsis tegutsenud firma EM P (Eesti Majandusprodukt) andis välja terve rea selle aja salvestisi ja need on koha leidnud ka minu arhiivis. Võib öelda, et nüüdseks on kogu sõjaeelne Eesti heliplaadirepertuaar – niipalju kui seda  veel leida võis– taasväljaannetel: minu kogutud 58-l digiplaadil ja Eesti Muusikaakadeemia välja antud 12-l plaadil.     

Miks võeti ette 1939. aastal nii mastaapne salvestussessioon?

Vigur oli selles, et juba alates 1904. aastast käisid Tallinnas salvestusbrigaadid oma masinavärgiga. Algusaastatel pääses salvestusmasina plekist lehtri ette oma lugu põlistama igaüks, kellel oli natuke raha, et tegijameestele  maksta. Ridamisi on plaadistatud esinejaid, kellest pole kuulda olnud ei enne ega pärast. Näiteks esines keegi Estonia teatri lavameister paljude kupleedega.     

Millest selline tabamata ime? Kas esinejal  oli rambipalavik või on algeline salvestustehnika süüdi?

Eesti ööbikuks on kutsutud Aino Tamme, kes proovis igal pool maailmas üles astuda, küll Pariisis, küll Londonis. Enamasti olid need kontserdikesed ainult väikesele eesti seltskonnale kusagil saatkonnas omade keskel. Plaadimasinasse on ta laulnud ainult üks kord, 43aastasena, seega usutavasti oma talendi tipul. Kui andsin välja vinüülplaatidel antoloogia Eesti  väljapaistvatest lauljatest, hakati mind sarjama, miks ma ei pannud sinna Aino Tamme palasid. Andsin kritiseerijatele kuulata tema laulu, mispeale kogesid minu arvustajad, et las ta jääb meie kultuurilukku ainult kirjasõnas. Mis tahes plaati kuulates hindame interpreeti, mitte tehnoloogiat. Samasse ajastusse kui Aino Tamm, kuulub „suurest maailmast” ka näiteks Enrico Caruso. Muide, helirestauraatorite  seas on kasutusel mõiste „Caruso efekt”. Vana plaat, tippinterpreet laulab, plaat kahiseb, pläriseb ja ragiseb, pole kõrgeid ega madalaid helisid, sära puudub. Kuulad esimese pala – jõle! Aga kuulad teise pala – polegi enam nii hull, hakkad harjuma, kuni kolmandas palas juba naudid esitust. Oskad plaadilt kuuldavale häälerudimendile ise kõik manused juurde mõelda ja hakkadki esituskunsti nautima. Tekib soodsasuunaline selektsioon. Aga jah,  kuigi Aino Tamm on laulnud päris mitmel plaadil, siis tema puhul niisugust soodsasuunalist selektsiooni ei teki. 

1914. aastast hakkasid plaatidele jõudma meie omad kuulsused Benno Hansen, Karl Ots ja teisigi. Kuulda anti operetikest, moelugusid,  isegi korralikke ooperiaariaid ja kammerlaulu, aga instrumentaalmuusikat oli väga napilt. Viiuli heli ei tahtnud salvestusmasina plekktorust hästi läbi minna, jäi nõrgukeseks. Muide, kõik Caruso ooperiaariad ja meiegi interpreetide varasemad esinemised on sisse lauldud niinimetatud pumpskapelle saatel – kümmekond pasunameest mängis sümfooniaorkestrit asendades ooperiaaria saadet, polnud ühtegi viiulit.  Mida aeg edasi, seda rohkem hakkas viiuleid plaadile jõudma. 1930. aastatest on juba päris korraliku koosseisuga salvestisi ja 1939. aastast on pärit üle 250 plaadipoole – peaaegu viiendik sellest, mida alates 1901. aastast oli tehtud eesti muusika säilitamiseks. 

Kui suur oli plaadi tiraaž ja mis ta maksis?

Artur Rinne, kes laulis 18aastaselt plaadile moeloo „Mets mühiseb”, jõudis sellega oma sõnul 10 000 eksemplarini, kuid tavatiraaž oli 500 kandis, heal juhul 1000. Odavaim plaat, kus üks kolmeminutiline lugu ühel ja teine teisel pool, maksis 2.50 krooni, mis oli näiteks ühe kilogrammi või hind. Võrdluseks: töölise  kuupalk oli siis keskeltläbi 50 krooni. Plaat oli kallis kaup. Väärt firma plaat maksis 8 krooni, nii tuli sümfooniat kokku kaheksal plaadil 64 krooni eest. Minuni on plaate jõudnud hulgi, järelikult inimesed ikkagi ostsid neid, pürgisid hea ja kauni poole. 

Kas iga grammofon sobib sajanditaguse plaadi mängitamiseks?

Tänapäeval oleme püsti hädas, sest niipea kui uus tehnoloogia tuleb, jääme vanemate salvestiste mängimisega raadios jänni. Mäletan isegi, kuidas raadios grammofonid, ka need vanade plaatide masinad, koridori lükati. Ühel päeval olid nad kadunud, anti koolipoistele lõhkuda. Jõudis natuke aega mööduda,  muusikatoimetusel oli vaja vanu plaate kasutada, ja siis otsiti tikutulega neid riistu. Mul juhtus kodus olema poolprofessionaalne „His Master’s Voice’i” elektriline grammofon, mis töötab siiamaani. Praegu on šellakplaatide jaoks sobivad grammofonid uuesti erikauplustesse ilmunud. Vanade plaatide renessanss! 

Mis oskusi on vaja helirežissööril?

Helirežii on minu jaoks olnud suuresti muusikatehnika. Olin aastaid võtnud laulutunde Jenny Siimoni ja Ellen Laidre juures. TPIs õppisin elektrotehnikat (1949–1952) ja Leningradi kinoinseneride instituudis helitehnikat. Mõlemad koolid jäid lõpetamata. Olen self-made  man. Alustasin Eesti Raadios koorisolistina kindla sooviga saada helirežissööriks. Niipea kui tekkis vaba koht, tegin avalduse. Minu pluss on kompetents heli- ja raadiotehnikas. Proovitööks keelpillikvarteti salvestus. Sain selle algaja kohta rahuldavalt kõlama. Pillimehed Vladimir Alumäe, Herbert Laan ja teised tulevad salvestist kuulama. Üks mängija tõmbab mu kõrvale: „Tead, muidu on päris hästi, aga  mind on natuke vähe kuulda.” Luban juurde panna. Siis tuleb teine, kolmas, neljaski sama jutuga. Ja minu poolt sama jutt vastu. Kuigi salvestist ma ei muutnud, jäädi sellega varsti rahule.       

Kuidas oli lugu salvestusjärgse parandamisega?

Üsna palju oli võimalik ära teha ka toonase tehnikaga. Meenub üks anekdootlik lugu. Meie nimekas klarnetimängija tuli salvestama ühe vana autori, vist Scarlatti sonaati. Noote oli üks eksemplar, mulle ta foonikasse neid anda ei saanud. Tegime loo ära. Siis ta teatab: „Mul on kole kiire, tegelikult peaks see lugu olema poole pikem, vaata nooti, siin on kaheksa takti ja kordus, edasi jälle kaheksa takti ja uus kordus. Tee nüüd kõigest ümbervõte ja kleebi kordused vahele.” Mina vastu: „Aga sellest tuleb ju mehhaaniline musitseerimine! Teine kordamine peaks ometi lõppema mingi aeglustuse või pianosse kaldumisega.” Raadios oli siis väga range kunstinõukogu, kes võttis helitöid vastu. Konservatooriumi kuulsad pedagoogid Jenny Siimon, Bruno Lukk, Vladimir Alumäe, Linda Saul jt istuvad seitsmekaheksakesi ja kuulavad absoluutselt kõiki  lugusid, mis lähevad Eesti Raadio fondi. Kord ei meeldinud üks minu salvestis neile kõla poolest. Praagiti välja ja anti otsekui hüva nõu, mida tuleks just akustiliselt parandada. Kusjuures nende akustika-alased teadmised olid vägagi … laiatarbelised. Jätsime selle salvestise riiulile, kuu aja pärast oli jälle kunstinõukogu koos. Läksime uuele ringile vana looga. „Oi, hoopis teine asi!” saime kiita. Nii juhtus mõnelgi korral ka mu kolleegidega.       

Kas sõjaeelsest raadiost oli uuema aja helirežissööril midagi õppida?

Olen nendest asjadest rääkinud omaaegsete helitehnikutega. Enne sõda pandi mikrofonitorud püsti, tuli, mis tuli. Tähtis, et üldse midagi kuulda oli. Õigest helirežiist Eestis saame rääkida  alles 1947. või 1948. aastast. Asta Kuivjõgi oli üks isehakanu, kes sellega alustas. Varsti koondus tema kõrvale helirežiid andma võimas rühm konservatooriumitudengeid: Eino Tamberg ja Jaan Koha, peatselt Jaan Rääts ja Arvo Pärt, hiljem Lepo Sumera. Nende tulekuga võime rääkima hakata helirežissööride koolkonnast Eestis. Teineteiselt õppisime, arutasime ja mõtlesime, mõnikord ei mõelnud ka …       

Milline on olnud Hannes Valdma roll helirežii arengus?

Hannes oli omaette nähtus. Ta oli Tartu ülikooli haridusega füüsik ja muusikakooli ettevalmistusega tšellist. Helirežii alal töötas ta teadusliku mõtlejana, valdas oivaliselt akustikat. Meie heliloojatest režissöörid tegid seda  enamasti intuitiivselt, kuuldepilti arvestades, mikrofonide asendeid katseliselt valides. Hannes Valdmal oli kõik alati akustiliselt välja rehkendatud: kus keegi mängib, kus peab olema mikrofon.     

Kumb lähenemisviis annab parema tulemuse? 

Neid ei tuleks võrrelda! Mõlemad võimalused on omal kohal. Ühel juhul kaldub pendel rohkem akustika, teisel juhul rohkem muusika tunnetamise suunda. Mõlemad on tähtsad ja helirežiis tuleb garanteerida nende tasakaal, olgugi et näiliselt eksisteerib nende vahel omamoodi mõtteline disbalanss.       

Akustikud kinnitavad uue ringhäälingumaja ehitamise eel meile, et kui saate sama hea akustikaga stuudiod, kui teil on praegu vanas raadiomajas, olete õnnega koos, aga karta on, et läheb kehvemaks. Kuidas teile sobis raadiomaja kui salvestamispaik?

Valus küsimus. Esimest stuudiot ehk raadioteatriks nimetatut, on mitu korda ümber ehitatud, küll kõrgemaks, muutes samas akustilist modifikatsiooni, näiteks seinte konfiguratsiooni, kuid iga kord mitte just paremuse poole. Akustiline miljöö võib õnnestuda või mitte, seda saab ette arvutada ja teha palju modelleerivaid katsemõõtmisi. Ükskord tuleb välja, teinekord mitte. Suurvormid ei tahtnud meie raadioteatrisse mahtuda. Meenub Beethoveni „Missa solemnis”. Suur koor ja orkester, neli solisti – olin püstihädas! Orkester kooriga lavale ei mahtunud, kõlaruumi ei jätkunud.  Tollal ei olnud veel tehislikke ruumikõla avardajaid, nn kajamasinaid. Kutsusin Asta Kuivjõe appi, kahe peale saime kuidagi hakkama. Sümfooniaorkestri peadirigendi Roman Matsoviga koostöö klappis, ta oli nõus eksperimenteerima ja koguni orkestrit salvestuse huvides ümber paigutama. Üks hasartne näide meie koostööst. Üldteada on see, et mida vähem mikrofone, seda loomulikum kõlapilt. Nuputasime koos maestroga välja, et Mozarti  „Reekviemi”, suurvormis nelja solisti, koori ja orkestriga teose, võtame Estonia kontserdisaali laval üles üheainsa mikrofoniga. Siis olime veel monofoonia ajastus. Tõstsime soliste ja soolopille veidi lähemale-kaugemale. Mu kolleegid parastasid heasoovlikult, et eks kuulame-vaatame, mis sellest välja võib tulla. Aga välja tuli naturaalne kõlapilt missugune, ruumi, orkestrit, koori ja soliste jagus igati parajalt. See oli üks suuremaid saltosid minu helirežissööri  töös, kus ma ometi jalgadele maandusin.   

Olete oma vanu salvestisi üle ka kuulanud?

Ikka! Plaate olen teinud palju. Ega nad kõlalt nii väga õhvakesed olnudki. Päris keskmisel tasemel, mõni ehk üsnagi korralik.       

Restaureerija töö – on see ajalik?

Lindid, mida raadioarhiivi jaoks restaureerisin, tänapäeva tingimustele enam ei vasta. Aparatuur  oli toona teine, ajastu oli teine, kogemused, isegi mõned tõekspidamised samuti. Keegi ei osanud veel digitaaltöötlemisest unistada. Eks mu järglased ja kolleegid peavad varem tehtu kõrgemal tasemal üle käima. Eks tervet helirestaureerimist läbib põhimõte: praegune tegija peab suutma eellastest kolleegide tehtut korrigeerida võimalikult nii, et ka ta järglased sellega rahule jäävad. Ületamatu probleem muutuvas ajas ja täienevas  tehnikas! Restaureerimisgrupp hakkas Eesti Raadios tööle 1970. aastatel, varem polnud selle järele vajadust, sest lindid olid veel suhteliselt värsked. Kui need hakkasid tasapisi otsi käest andma, tuli midagi ette võtta. Koos heliinsener Aivo Helmiga täiustasime oluliselt restaureerimisseadmestikku. Tegime paarkümmend ratsionaliseerimisettepanekut, iga eest saime mõlemad tervelt viis rubla. Kui meenutada  kurioosumeid, pajataksin ühest, mis juhtus minu raadiotöö lõpuaastatel. Toodi parandada üks väga kehvas seisus lint varalahkunud Peeter Lilje juhatatud Johannes Brahmsi III sümfooniaga. See oli lausa kõlbmatu, kolmandik magnetkihti oli laiuti olematuks pudenenud. See oli stereosalvestis, kus pool lindi laiust kannab vasaku ja teine pool parema kanali signaali. Üks kanal oli seega praktiliselt kaotsi läinud ja kogu stereopilt tuli uuesti sünteesida.  Aga salvestis ise oli muusikaliselt laitmatu ja unikaalne. Lilje tipptasemel interpretatsioonikunst oli vaja päästa! 

Kõigepealt tuli lint kopeerida, tegin seda  olmemakiga, mille helipeade asetus sobis. Peatselt selgus, et mõned jupid olid siiski täiesti kõlbmatud. Hakkasin seda linti sootuks teise salvestisega lappima. Võtsin doonoriks ühe tempolt täpselt sama ja kõlapildilt sarnase esituse ning sain sealt vajalikud pisilõigud vahele sobitada. Ilma selleta poleks Lilje salvestist üldse kasutada saanud. Kui panin restaureeritud Lilje lindi ja selle doonorsalvestuse (Jevgeni Mravinski dirigeerimisel) korraga  mängima, siis kaks esimest minutit oli mõlema orkestri tempo identne, alles siis tekkis nihe umbes poole takti võrra. Lausa ime, kuidas kaks tippdirigenti tunnetasid muusikat punktipealt samal viisil! Siis tuli vist 16 takti järjest metsasarve soolot, aga eesti metsasarved ei saa ju kunagi õigele toonile päriselt pihta! „Laenasin” Mravinski orkestrilt needki taktid, nii et võõrad metsasarved puhuvad selle soolo korrektselt meie orkestri vahele. Tunnistasin maestro lesele Maia Liljele ausalt üles, et tegin omajagu abrakadabrat ja sigrimigri, aga kui ei oleks teinud, poleks seda sümfooniat Peeter Lilje plaadile saanud. Maailma praktikas on küll ja küll selliseid juhtumeid olnud. Skandaal tuleb meelde, kui Maria Callasel üks kõrge noot salvestamisel ei õnnestunud. Helirežissöör võttis selle salamisi ühelt teiselt lauljatarilt ja kleepis vahele, kõik oli korras, Maria Callas ei märganud midagi,  aga helirežissöör ise lobises selle välja.     

Kas restauraatori ja jäljeküti töö on pakkunud kultuurilooliselt kõnekaid leide?

Üks suurem kordaminek on ajast, kui leidsin juhuse läbi raadiomaja keldrist igasuguse äravisatud prahi hulgast Georg Otsa esimese heliplaadi. See oli nn pehme plaat, mida tehti ringhäälingu tarbeks. Polnud ei pealkirja ega etiketti! Hakkan kuulama: Edgar Arro „Kodulinn Tallinn”, kuid sõnad hoopis teised. Laulja pealegi ilmselt algaja, aga kõlab tuttavalt: kas on tegemist Georg Otsaga Jaroslavli kunstiansamblite ajast? Ju see oli Moskvas plaadistatud ja jõudnud Eestisse. Läksin sõnade autori Otto Rootsi juurde, kes oli minu õpetaja TPIs. Ta  tundis Georgi ära. Kuna tekst oli algversioonis, pidi salvestis olema 1943. aastast, kui oli Jüriöö ülestõusu suur tähistamine Moskvas ja kunstiansamblid olid kohal. Siis järelikult salvestati Moskva raadio propagandasaadete jaoks. Ka Georg Otsa ema tundis poja ära. Aga häda oli selles, et esimese salmi refräänist jäi pool puudu, kostis ainult kahin. Võtsime allesjäänud refräänist jupi ümber ja kleepisime puuduvat asendama. See salvestis läks ka Georg  Otsa mälestuskogumiku vinüülplaadile.     

Võrreldes digifailide või CDdega on lint palju kindlam. Mida aeg edasi, seda hapramad on säilimisvõimalused. Kui raadiomaja ajalugu pidi vaadata, kumb on kurjem hävitaja – loodusjõud või inimene ise? 

Inimene ikka, ja seda mitte ideoloogia, vaid silmaringi puudumise tõttu. Ütlemata palju kultuurilugu on säilinud just tänu plaatidele, sest lint kipub kehvemini säilima kui plaat. Plaate tiražeeriti ja matriitsid – metalli vermitud helid – on enamjaolt alles. Oli paraku periood, mil Eesti Raadio fonoteegis olid veel plaadid ja juba ka lindid. Tuli tark Taaramaalt, keegi juhtkonnast, välja ideega, et plaadid tuleb minema visata, meil nüüd ju lindid. Visatigi  hoovi peale suurde prügikonteinerisse. Igaks juhuks küsisin üle, kas tohin sealt neid enesele võtta. Jah, miks mitte, need lähevad niikuinii prügimäele! Korrapealt olin saanud Enrico Caruso täiusliku plaadikomplekti omanikuks, Šaljapinist jt rääkimata. Siis möödus aastaid ja hakati neid plaate taga nutma, ning … Pedusaar hakkas tegema saatesarja „Bel canto”. Kõige tähtsamad lindid olid hoiul raadiomaja  keldris. Tuli üks enneolematu paduvihm, mis tegi oma töö. Vees ligunenud lindirullid tuli lasta põrandale hunnikusse, siis hoolikalt kuivatada ja hakata uuesti kokku kerima. Sellest sai lõputu näputöö paljudeks kuudeks. Oli sadu linte. Üks kannatanuid, mille päästsime, oli Valdo Pandi raadiokompositsioon Helmi Puurist, kui ta oma „Luikede järvega” lavale tuli.   

Kas restauraatori tööd mõisteti hinnata?

Omal ajal ei tasunud ennast Moskvas kolleegide ees restauraatoriks nimetada, see oli nende arvates läbipõlenud ja kõlbmatu helirežissöör. Aga kas ikkagi on? Samas on välismaailmas helirestauraatorid suure au sees. 1999.  aastal sain ootamatu kutse Viini fonoarhiivist, mis on maailma vanim ja pühitses siis oma 100 aasta juubelit. Nad kutsusid mind teaduskonverentsile ettekannet pidama, kuna nendeni oli jõudnud minu heliplaatide töö. Kolm kaasesinejat olid maailmakuulsad professorid ja spetsid, ning järsku mina nende kõrvale! Aga meie kultuuriministeerium ei respekteerinud seda kutset. Tallinnast saadeti Viini kolm-neli inimest, mul oli saksakeelne ettekanne juba  valmis kirjutatud, andsin neile kaasa. 

Üks teie kirgi on olnud kultuuriloolised intervjuud. Kõik litereeritud ja süstematiseeritud.  Milleks need?

Tahtsin oma ümbrust säilitada. Väike tagamõte oli, et kui jään pensionile, oleks mul varuks materjali, millest uusi saateid teha. Aga siis selletaolisi saateid enam ei vajatud. Mul on neid vestlusi korrastatud-toimetatud järjekordne raamatutäis, aga kahtlane, kas praegu on mõnel kirjastusel selle vastu huvi. Ootel on palju materjali, osa neist salvestatud vahetute vestlustena, suurem osa siiski  paberil, sest algusaastatel oli lindipõud. Olin kultuuriinimestega raadiotöö kaudu tuttav. Palusin nendelt meenutusi elust, tööst, õpingutest, kolleegidest. Kõik olid nõus. Kogusin seda materjali, osa olen saanud ära anda Teatrija Muusikamuuseumile ning Rahvusraamatukogule. Alustasin seda tööd 1950. aastal ja jätkasin aktiivselt läbi poole sajandi. Käsikirju ja linte on ühtekokku terve kuupmeetri jagu … Oleks südantsoojendav, kui mõni muusikaakadeemia tudengitest võtaks selle materjali oma kursuse- või diplomitööks, et seda ühiselt arhiveerimiskõlblikuks vormida.

Küsitlenud ja üles kirjutanud Maris Johannes