Tehnoloogia arengust tingitud tööpuudus, automatiseerimine ja #tulevikutöö

Tööstusrobotite kasutamine ja tööhõive on tugevas seoses.

ALLAN AKSIIM

Viimasel ajal on kõlanud palju hüüdlauseid stiilis „robotid võtavad kõik meie tööd“, aga samal ajal ka, et „töökohti on alati juurde tekkinud“. Mõlemad väited jäävad pärast sisulist analüüsi nõrgukeseks. Poliitiliselt on vaja vastust kahele küsimusele: kas praegu toimub majanduses midagi erakordset, mida ei ole kunagi varem majandusajaloos toimunud, ning kas töökohtade täielik automatiseerimine on üldse põhimõtteliselt võimalik? Enne kui saab rääkida tehnoloogilisest ehk tehnoloogia arengu tõttu tekkinud tööpuudusest, peab rääkima automatiseerimisest, enne veel peab rääkima majandusest ja enne majandust peab rääkima psühholoogiast. Ja kui rääkida psühholoogiast, siis on omakorda vaja vastust kahele küsimusele: mida inimesed oskavad ja mida inimesed tahavad?

Oskused ja tahtmised

Inimesed oskavad kasutada oma aju ja keha. Aju annab meile kognitiivsed võimed ja koos kehaga sensomotoorika ehk võime tajuda meelte kaudu maailma, liigutada käsi ja jalgu. Kuigi anatoomiliselt on inimliik ligikaudu samasugusena püsinud viimased 200 000 aastat, siis 70 000–75 000 aastat tagasi toimus murrang, mida tuntakse kognitiivse revolutsiooni nime all, kui tekkis võimalus abstraktseks mõtlemiseks. Enamiku inimkonna ajaloost ei olnud inimene ega tema eellased mõtlevad olendid nagu meie, kuid see ei tähenda, et nad ei oleks keskkonnas ellujäämiseks lahendanud keerulisi ülesandeid.

Mis inimesele kerge, on robotile raske ja vastupidi. See Moraveci paradoksina tuntud seaduspärasus on otseses seoses inimese evolutsiooniga. Maailma tajunud, oma käsi ja jalgu kasutanud on nii meie otsesed kui ka kauged esivanemad miljoneid aastaid ning seepärast on mehhanismid, millega neid kontrollitakse, nii head, et nende kasutamine tundub peaaegu et vaba pingutusest. Eriti võrrelduna abstraktse mõtlemise ja matemaatikaga, mis on seotud nende aju osadega, mis on inimesel välja arenenud alles hiljuti ja mida arvutitele on lihtne teha.

Maailmas on miljoneid eri ülesandeid täitvaid roboteid. Ameeriklaste robotiettevõtteid koondava Robotitööstuse Assotsiatsiooni (Robotic Industries Association) hinnangul teeb 90% neist oma tööülesandeid ilma sensoriteta – need robotid ei pea teadma, milline on nende keskkond. Vaja on teha ainult standardseid liigutusi. Seega võib jääda mulje, et inimesel on võrreldes arvutite ja robotitega pea igavene eelis – robotitele robotitöö ja inimestele inimesetöö. Olukord ei ole siiski nii lihtne. Huvitav on nii see töö, mida teevad lugematud isejuhtivate sõidukite arendajad (ainuüksi Californias testib neid praegu 36 ettevõtet) kui ka väiksemaid pakikullerroboteid arendav Starship Technologies, samuti kaevandusroboteid arendav Offworld ja hiljuti Google’i emafirma Alphabeti maha müüdud Boston Dynamics. Nad kõik lahendavad probleemi, kuidas robot peaks maailma tajuma ja olema ka võimeline end selles maailmas liigutama.

Rahvusvahelise Robootikaföderatsiooni (International Federation of Robotics, IFR) andmetel on, hoolimata sellest, et enamik roboteid on lihtsate ülesannete lahendamiseks, siiski aastail 2010–2015 tööstusrobotite müük kasvanud keskmiselt 16% aastas, mis on suurim kasv robootika ajaloos. Samuti meeldib IFRile välja tuua, et robotiseerimise ja tööhõive kasv on vähemalt Ameerikas viimased 40 aastat käinud käsikäes ning ka Saksamaal on aastatel 2010–2015 olnud tööstusrobotite kasutamine ja tööhõive tugevas seoses.

Kuigi me võime mingit kindlat tahtmist tarbida ajutise küllastumiseni (nt sööki või seksi), siis lõpuks tekib see ikkagi taas.

Piia Ruber

Loo teine pool on inimese tahtmised. Kuigi märkimisväärset osa täidab tahtmiste suunamises kultuur, on ses osas palju määranud siiski evolutsioon – meieni on kandunud tahtmised instinktide ja tungidena, mis tagasid meie esivanemate ellujäämise. Inimene soovib ise ellu jääda ja ka järglasi saada, soovitavalt võimalikult heas tervislikus seisundis, terve ja edukal järjel oleva kaasaga. Kultuuris ja lõpuks majanduses avaldub see ressursside omamise soovis (kodu, auto, ka kõrgema haridustasemega kaasnev sotsiaalne kapital) ja ressurssidega eputamise tahtes. Paljud, nimetagem neid töölisteks, koguvad oma tööga ressursse teistele, nimetagem neid kapitalistideks, kes paljuski tahavad neid ressursse kasutada näitamaks, kui palju ressursse neil on ja selle kaudu, kui kõrgel on nad ühiskonna redelil.

Inimese arenguloost on tulnud ka keerukamaid tahtmisi – tahe kuhugi kuuluda ehk identiteedi omamise soov. Töö ei ole mitte ainult võimalus enda aju ja kehaga tehtud toiminguid majanduslikuks väärtuseks, s.t rahaks teisendada, vaid see annab ka signaali, kus konkreetne isik asub ühiskonna väärtusredelil. Pealegi annab töö inimesele identiteedi. Meie ajal ei saa inimene olla lihtsalt inimene, ta peab olema kaevur, õpetaja, poliitik, kontoritöötaja – sedasi saab ta ka tutvustada end teistele.

Tahtmised on piiritud. Kuigi me võime mingit kindlat tahtmist tarbida ajutise küllastumiseni (nt sööki või seksi), siis lõpuks tekib see ikkagi taas. Kui majandust vaadata tahtmistekeskselt, siis ei ole näha, et niipea tekiks küllastumus ja ühiskonnas heal järjel olijad ütleksid: „Me ei vaja rohkem, juba praegu on hea.“ Tarmo Jüristo on seda nimetanud töö jäävuse seaduseks. Kui külastatakse head restorani või Tartus Werneri kohvikut, on kogemuse oluline ja väärtuslik osa inimteenindus ja võimalus veeta aega teiste inimestega.

Kas praegune olukord on erakordne?

Võib vabalt ette kujutada tulevikku, kus robotite omanikud täidavad oma tahtmised suuresti robottööjõu abil ja mõne üksiku töö või tööülesande puhul kasutatakse inimest. Sellises tulevikus, kus automatiseerumise ja ressursside, seega ka poliitilise jõu koondumine väikese eliidi kätte, jõuaks oma loomuliku kulminatsioonini, oleks enamik inimkonnast majanduslikult kasutu. Põhiline poliitiline küsimus sellises olukorras on, kas jagada massidele eluks vajalikke ressursse või mitte.

Paljude tunnuste järgi on vastus küsimusele selge jah, kuid see ei tähenda kiiret tehnoloogilise tööpuuduse saabumist. Automatiseerimine on toimunud pideva protsessina alates esimesest tööstusrevolutsioonist Inglismaal XVIII sajandil, kuid mitte kunagi nii kiiresti ega nii suure võimaliku mõjuga. Eriti kui arvestada, kui palju tööülesandeid püütakse automatiseerida. Just tööülesannetest on vaja rääkida, kui on mõttes nn tulevikutöö. Iga konkreetse töö moodustavad tööülesanded. Algul ei kao töö mitte iseenesest, vaid muutuvad ja vahel ka kaovad tööülesanded. Mõnikord tekivad olemasoleva töö raames ka uued tööülesanded.

Mõelda võib näiteks veokijuhile, kes ei tegele ainult väliskeskkonna jälgimise ja selle teabe põhjal sõiduki rooli keeramise ja pedaalide vajutamisega, vaid vajaduse korral ta ka remondib ja valvab oma masinat ning laadib kaupa. Juba selliselt tööd osadeks jagades on näha, et need tööülesanded on erineval määral tehnoloogiliselt automatiseeritavad ja inimese asendamine annab majanduslikult erineva rahalise võidu. Ka tehnoloogia maksab ning paljuski ei konkureeri inimene mitte paremate oskuste, vaid odavama tööjõukulu pealt.

Majandusanalüüsi mätta otsast vaadatuna on pilt märksa vähem roosiline. Tunnustatud majandusteadlased on juba tõestanud robotiseerimise kahjustavat mõju tööhõivele. Daron Acemoğlu ja Pascual Restrepo hinnangul vähendas üks robot tuhande töötaja kohta aastatel 1993–2007 tööhõivet 0,18–0,34% ja palku 0,25–0,5%. Acemoğlu ja Restrepo hinnangul on investeeringud arvutitesse, mille mõju uuriti robotitest eraldi, hoopis suurendanud tööhõivet.

Nagu on välja toonud Washingtoni Majanduspoliitika Instituut (Economic Policy Institute, EPI), siis too negatiivne mõju avaldus vaid kindlates geograafilistes piirkondades ja sektorites ning nende hinnangul on raske lokaalseid arengut üle kanda kogu majandusele. Pigem on probleemiks ikka majanduslik ebavõrdsus ja liiga aeglane tootlikkuse kasv. Andrew McAfee on tõdenud, et tegelikult on majandusteadlased kogu meediatähelepanust hoolimata automatiseerimise temaatikat häbiväärselt vähe uurinud.

Osalt on probleem ka selles, et töökohti ei kipu tekkima sinna, kust need ära kaovad – seega kogu riiki, eriti kui tegemist on suure riigiga, hõlmav tööpuuduse vähenemise statistika võib anda petliku pildi, et riigis on tööhõivega kõik korras. Tasub meenutada, et enamik pärast 2008. aasta majanduskriisi toimunud majanduskasvust toimus Ameerika suurlinnades ning see kasv ei mõjutanud maapiirkondi ja väikelinnu. Pole imestada, et paljudele on Trump lunastaja ja jutt majanduskasvust tundub elukauge rannikuliberaalide demagoogia. USAs loodi pärast 2008. aasta majanduskriisi 11,6 miljonit uut töökohta, millest 99% läks inimestele, kel oli keskharidusest kõrgem haridus.

Praeguse olukorra erakordsuse taga on aga kolm tugevat suundumust: Moore’i seadus (ligikaudu iga 18 kuuga kahekordistub protsessorite arvutusvõimsus), andmete kasv (2017. aastal toodab inimkond tõenäoliselt rohkem andmeid kui viimase 5000 aasta vältel kokku) ja paremad algoritmid (esimene neurovõrk ehitati 1958. aastal, aga „ebamõistlikult efektiivseks“ on need osutunud alles viimase paari aasta jooksul).

Uurimisinstituut Pew Research Center on eri vormis nii ekspertidelt kui ka avalikkuselt alates 2014. aastast küsinud arvamusi töökohtade võimaliku automatiseerituse ja tehnoloogilise tööpuuduse võimalikkuse kohta. 2014. aastal arvas 48% valitud ekspertidest, et tehnoloogia tõttu tekib tulevikus juurde vähem töökohti, kui neid automatiseerimisega kaob ja vaid napp enamik (52%) arvas, et uusi töökohti tekib rohkem. Sarnaselt mõtles 2015. aastal ka tollane valitsuse infoühiskonna nõunik Siim Sikkut, kui ta kandis Eesti oludesse üle „Tööhõive tuleviku“ („Future of Employment“) metodoloogia. Saanud tulemuseks, et 70% Eesti töökohtadest võib järgmise 20 aasta jooksul kaduda, ei olnud Sikkuti sõnul „põhjust seekordset murrangut pidada ses osas erakordseks“.

Üks teine 2016. aasta Pew küsitlus on samuti kõnekas. Kaks kolmandikku ameeriklastest arvas tollal, et enamik töökohti on 50 aasta pärast automatiseeritud … aga 80% omakorda usub, et omaenda töökoht jääb alles. Isegi kui ühiskond midagi aimab, jääb see tihti abstraktseks, toimub „teiste inimestega“. Tehisintellekti praktikud, kes iga päev oma töö käigus tehisintellekti eri vormides (eriti masinõpet, neurovõrke ja sügavõpet) arendavad ja kasutavad, on töökohtade automatiseerimise potentsiaali osas paljuski eriarvamusel.

Hoolimata ebakindlusest ei kuule enam peaaegu üldse arvamust, et tehis­intellekti, mis suudab teha kõiki (töö)ülesandeid nagu inimene, ei saa üldse ehitada. Nagu Skype’i loojale Jaan Tallinnale meeldib välja tuua, siis sellele ei ole füüsikaseaduste piiranguid ning kui evolutsioon on suutnud toota vähemalt ühe teadaoleva üldtasemel intellekti – meie oma, siis inimesed peaksid olema arvutiteaduse abil võimelised ehitama varem või hiljem sama. Oma keerukusest hoolimata pole inimene ja tema intellekt mitte maagia, vaid selgete seaduspärade tulemus, mis evolutsiooni käigus on osutunud edukaks.

Mida siis tegema peab?

Rick Wilson tõi eelmise aasta detsembris toimunud konverentsil „Inimesed masinad ja tulevikutöö“ („Humans, Machines and the Future of Work“) välja, et ühiskond ei oska tulevikku kuigi hästi ennustada. Luc Bessoni 1997. aasta ulmefilmis „Viies element“ taksod küll lendavad, aga ikkagi inimjuhtidega, samal ajal kui Dubais testitakse juhita droone inimeste transpordiks juba praegu. Mingid trendid on siiski aimatavad. David Kosbie jt pakkusid hiljuti Harvard Business Review’s välja, et majandussüsteemis, kus on suurem osa tehisintellektil, peaks juba algkoolis soosima tegevust, mille käigus õpivad lapsed probleeme lahendama ja meeskonnas töötama. 9. klassis peaks juba õpetatama baastasemel programmeerimist ning pärast seda peaks olema võimalik võtta valikaineid robootikas, arvutuslikus matemaatikas ja arvutuslikus kunstis.

Selle kõrval tasub teadvustada, et viimasel paaril aastakümnel on suurenenud nõudlus nii matemaatiliste kui ka sotsiaalsete oskuste järele. STEMi-vaimustuse taustal kiputakse seda teist suundumust tihti unustama. Üha keerulisemas maailmas on vaja rohkem hakkama saada teiste inimestega, kel on täiendavad teadmised ja oskused, selleks et üheskoos lahendada kas üks või mitu keerulist probleemi.

Keda need teemad rohkem huvitavad, on oodatud 12. augustil Paidesse arvamusfestivalile „Tööõnne“ alale kuulama „Tuleviku­­­eri­alad 2030“ vestlusringi, kus osalevad Kaja Kallas (MEP), Janar Holm (sotsiaalministeerium), Silja Aasmäe (TTÜ mehhatroonika üliõpilane) ja Allan Aksiim (Tuleviku Tehnoloogiate Sihtasutus).

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming