Teie arutate, meie otsustame

Kaarel Tarand

Marek Strandberg Üks küllalt levinud halb juhtimisvõte on lasta koosolekul kõigil oma mured südamelt ära rääkida ning siis koosoleku juhatajana lõpetuseks lausuda: „Paistab, et selle arutelu käigus koorus välja konsensus X”, kehtestada selle väite varjus oma algne positsioon ning rohkem kellelegi mitte sõna anda. Demokraatia see kindlasti ei ole, vaid kõigest demokraatia teesklemine. Parimal juhul ärakuulamine, kuid kuulduga mitte arvestamine. Moodsas poliitilises slängis nimetatakse sellist tegevust kaasamiseks. Aga tükati paistab arutava rahva ja otsustajaskonna suhe üsna sarnane Vene keisririigi omale. Tsaarile sai palvekirju kirjutada ning mõni talupoegade delegatsioon jõudis hea professor Köleri vahendusel kogunisti keisri enese palge ette oma muredest rääkima. Nad olid sel moel tsaaririigi agraarpoliitika kujundamisesse kaasatud, peaks vist ütlema. Mis sest, et ühtki mõtet arvesse ei võetud. Või halvemal juhul, nagu senaator Manasseini revisjoni järel, käänati reformiideed hoopis jõhkra totaalvenestuse teenistusse.

Nõnda tasub praegugi hoolega peale passida, mis juhtub, kui rahvas on rääkinud, ja kas langevad otsused kajastavad arutelude konsensusepüüdu või mitte. Kultuuriminister Rein Lang ütles Sirbi-intervjuus kultuuripoliitika põhisuundade dokumendi ettevalmistust kommenteerides: „Arutelu käib ja see ongi tõsine demokraatia.” See on siiski vaid pool teed demokraatias, sest rahvavõim on end kehtestanud alles siis, kui arutelude käigus sündinud konsensus ka otsuseks vormub ning võimukandjate poolt tõsimeelsele täitmisele võetakse. Senise praktika järgi on tegelikuks täitmiseks võetud paraku vaid vähemus kõikvõimalikest riigikogust läbi tuulutatud arengukavadest, kontseptsioonidest ja strateegiatest. Lootma peab, et kultuuripoliitika põhisuundadel läheb õnneks, kuid esialgu pole kindlat midagi, sest nagu avalike ütluste järgi paistab, pole valitsuse seeski ühtset arusaama demokraatia olemusest ja mängureeglitest. Rein Lang võib ju tahta oma valitsemisala haritud hulkadega mõtteid vahetada ja konsensust leida, kuid tema kolleegile, rahandusminister Jürgen Ligile tundub ajuti talumatu koguni mõte, et isegi rahvaesindus võiks midagi arutada (sest see ei pruukivat olla kooskõlas parlamendi väärikusega), rääkimata siis rahvast tervikuna. Pole sugugi harv nähtus seegi, kui täitevvõimu esindajad üsna varjamatult annavad mõista, et ka põhiseaduslikud institutsioonid, nagu president, õiguskantsler ja riigikontrolör, ei peaks oma nina valitsemisasjadesse toppima ning veel vähem valitsuse tegevuses midagi vaidlustada püüdma. Riigikohtu otsusega Euroopa finantsmehhanismiga liitumise asjus läks valitsusel napilt õnneks. Aga pole raske kujutleda, mil moel riigikohtunikud oleksid teistsuguse otsuse järel valitsuse pressikonverentsil riigireeturiteks tembeldatud.

Põhiseaduslikel on õigused ja vahendid enese eest seismiseks, nähtusel nimega kodanikuühiskond, iga tõugu väiksematel huvirühmadel aga tingimata mitte. Ilmekalt avaldus see sügisel parlamendis taas päevakorda kerkivas parteide „maailmavaate sihtasutuste” küsimuses. Kevadel kutsuti avalikkuse survel parlamendi komisjoni istungile korra ka vabaühenduste esindajad ning kuulati nad tuimalt ära. Seega, kaasamise asjas sai vist jälle linnukese kirja, mis sest, et parteiline konsensus ei kavatse kriitikat vähimalgi määral arvesse võtta, kuna raha on oma kukrutesse juba ära planeeritud. Vaevalt küll saaks keegi tões ja vaimus kogu DASA-protsessi tõsiseks demokraatiaks nimetada. Vastupidi, tegu on silmatorkava pilastamisjuhtumiga.

Olgugi Eesti valitsemine kõigest väikene võim, paistab see ometi paljudele liialt meeldivat. Halb on see, et kartellinäoline kehtestatud poliitiline stabiilsus on ka kriitikast kõigutamatu, praktiliselt immuunne positiivsete välismõjude suhtes. Veel halvem, et valijaskond paistab olevat kehtiva olukorraga kui vähima halvaga leppinud. Puhkegu mistahes kriis või skandaal, avalik arvamus erakondade toetamisel suurt ei kõigu. Ja pole siis ime, et mõte surematusest pääseb nõnda dinosaurusi külastama, halvates nende vähimagi tahte võtta midagi ette poliitilise innovatsiooni osas. Selle asemele pakkus justiitsminister riigireformi nime all kõige haledamat surrogaati, mida annab välja mõelda. Aga tõesti, milleks peakski ennast liigutama, kui elektoraat lepib ühiskondliku tööjaotusega „teie arutate, meie otsustame”, mis ei erine just palju okupatsiooniaegsest mudelist „rahvas arutas, partei otsustas”. Ja nõnda see võõrandumispall veerema lähebki.

Niisiis oleks poliitilist innovatsiooni hädasti vaja ja just selle koha peale, kus arvamus hakkab otsuseks vormuma. Kuidas teha nii, et kujunenud arvamus (mis seetõttu, et ta on rahva, see tähendab suurte hulkade oma, ei pea veel loll olema) ja vaevaga saavutatud konsensus otsustamisprotsessis kaotsi ei läheks ega asenduks valitseja omaenese tarkuse või veel halvem, mingi varjatud (reeglina kapitali) huviga? Tehnoloogilisi takistusi ei tohiks teel ette tulla, pigem on netiajastu võimalused just ühiskonna demokraatlikul juhtimisel alarakendatud. Esimese asjana tasuks kaaluda otsustusprotsessist efektiivsusnõude kaotamist. Tähtajad küllap suurendavad motivatsiooni ja rikastavad poliitmaailma hõisetega „Tehtud!”, kuid ei taga konsensust ega kvaliteeti. Et maailm meil eest ära ei jookse, siis ei ole kiiret kuhugi. Sõda ja riigikaotust pole õuel ega vaenlast väravate taga. Muidugi tekib endast tegija mulje, kui enne puhkust on saanud n-ö laua puhtaks otsustada, kuid igale otsustajale võiks vahel meenuda ka, et kiiruga head võid ei kirnuta ega head paavsti ei valita.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming