Teise maailmasõja lõpp ja Eesti

Olaf Mertelsmann

Sõja lõpu 65. aastapäev tundub olevat tõsine põhjus mõtisklemaks taas selle üle, mida tähendab sõja lõpp Eestile. Siin lõppesid lahingud juba 1944. aasta sügisel, kuid nõukogude võimu vastane relvastatud vastupanu jõudis haripunkti aastatel 1945 ja 1946. Seega ei lõppenud sõda veel 1945. aastal ja tegelikult kehtisid sõjaseadused kuni 1946. aasta suveni edasi. On veel teisigi põhjusi, et sõda mitte lõppenuks lugeda. Üks selliseid on iseseisvuse  kaotus 1940. aastal ning sellele järgnenud peaaegu pool sajandit väldanud nõukogude liiduvabariigina eksisteerimine. Laiemale avalikkusele ei ole võib-olla teada asjaolu, et just 1944-45. aastal oli Eestis suurim poliitiliste vahistamiste laine. Umbes 15 kuu jooksul leidis aset peaaegu kolmandik kõigist nõukogudeaegsetest poliitilistest vahistamistest, s.t 13 000 kuni 15 000 vahistatut. Esmalt võeti ette „sakslaste abistajatest” puhastamine, kollaboratsionisti  mõiste ei olnud tollal veel käibel, ja seejärel suunduti eelkõige „kodanlike natsionalistide” ridade kallale. Lisaks käisid tuhanded Eesti elanikud (mitte ainult eestlased, vaid ka venelased ja teiste vähemuste esindajad) läbi Nõukogude filtratsioonilaagritest, neid karistati väikeste eksimuste eest (näiteks ülikõrgete maksude maksmata jätmine), nagu „kurjategijaid”, nad istusid sõjavangidena laagrites või olid sunnitud töötama sunnitöölaagrites. Täna  võime väita, et 1945. aastal oli ainuüksi Eestis umbes 50 000 inimest eri laagrites, enamuse neist moodustasid Saksa sõjavangid.

Selle suure „puhastuslaine” kõrval, mis ületas ulatuselt nii 1941. aasta oma kui ka 1949. aasta massiküüditamise, kannatas rahvas punaarmeelaste õiguserikkumiste all. Eesti NSV siseasjade rahvakomissariaadi aruande andmetel olid punaarmeelased vastutavad  suurema osa registreeritud kuritegude eest, vargustest mõrvadeni. Vägistamist enamasti ei registreeritud, kuid neist teavitavad muu hulgas kohalike parteiorganisatsioonide arvukad kirjad. Lisaks järgnes ka „normaalse” kuritegevuse laine; kuritegevuse taseme hindamisel on parimaks indikaatoriks mõrvajuhtude arv, mis kasvas sõjaeelse ajaga võrreldes peaaegu viiekordseks ning mille puhul olid vastutavateks isikuteks nõukogude funktsionäärid ja sõdurid, vanadest liiduvabariikidest sisserännanud ja kohalikud kriminaalkurjategijad. Seoses sõja lõpuga levis lootus, et elatustase hakkab peatselt taas tõusma.

Tegelikult läks aga vastupidi. 1946. ja 1947. aastal saavutas sõjajärgne kriis oma haripunkti ja paljude inimeste toiduainetega varustatus oli XX sajandil halvimas seisus. Seda tõestab selgelt tsiviilelanikkonna loomulik suremus, mis oli umbes 15% kõrgem kui sõja ajal. Eestis registreeriti  sõjajärgse viletsuse tõttu rohkem kui 20 000 lisasurmajuhtu, mille põhjuseks oli enamasti pikaajaline alatoitumus. Ainuüksi nimetatud põhjustel, millele lisandus veel muudki nagu uuesti läbi viidud maareform või drakooniline tööseadusandlus, on mõistetav, et paljude eestlaste jaoks oli Saksa okupatsioon aastatel 1941–1944 „kahest pahest väiksem” ning pärast sõda oodati lootusrikkalt  Kolmanda maailmasõja puhkemist, nagu on veenvalt kirjutanud Hiljar Tammela. Eesti elanikkonna subjektiivsest vaatenurgast ei teinud sõja lõpp midagi paremaks, vaid olukord läks veelgi hullemaks näiteks põllumajanduse sundkollektiviseerimise ja 1949. aasta küüditamise tõttu. Alles Stalini surma järgne normaliseerumine, terrori lõpp, elatustaseme tõus ja alanud reformid tegid võimalikuks selle, et elanike laiemad kihid hakkasid nõukogude  võimuga leppima ja sellega koostööd tegema. Eespool väljatoodust selgub, miks sõja lõpp ei seostunud õigupoolest millegi positiivsega.

Kuid siinkohal unustatakse tihtilugu üks oluline asjaolu, mis kuulub tegelikult kontrafaktilise ajaloo valdkonda, nimelt Saksamaa sõjajärgsed plaanid. Kõige kuulsam on niinimetatud „Generalplan Ost” („Ida üldplaan”), kuid tegelikult kaaluti paljusid variante. Tavaliselt ei meeldi mulle arutelud teemal „mis  olnuks, kui …”, aga seoses sõja lõpuga tundub see mulle vägagi olulisena. Ilma Hitleri ja teiste natsijuhtide plaanide üksikasjadesse süüvimata teame me suhteliselt hästi, mis oli kavas pärast sõja lõppu ette võtta. Hitler oli paljud radikaalsed meetmed sõja tõttu edasi lükanud. Euroopa juutide holokaust ja teised massimõrvad pidid olema tegelikult vaid eelmäng (seoses umbes 10 miljoni natsiterrori ohvriga kõlab „eelmäng” kindlasti  küüniliselt), kuna pärast sõda pidi kõik jätkuma. Kavas oli tappa miljon sakslast, keda peeti kas rassiliselt või sotsiaalselt alaväärtuslikuks, ja tosinkond miljonit ülejäänud eurooplastest. „Rassiliselt kõrgekvaliteedilised” rahvad või osa neist oli kavas germaniseerida. Osale Lääne-Euroopast ja Saksamaa liitlastele oli ette nähtud sõltuvate satelliitriikide staatus. Mandri idaosast pidid sakslased saama eluruumi ja orjatööjõudu. Eesmärgiks oli rassistlik  heaoluriik sakslaste ja teiste „germaniseeritud aarialaste” jaoks, kus olnuks USAga võrdne elatustase, kuid seda kõigi teiste eurooplaste ekspluateerimise hinnaga. Idaeurooplased jagati kategooriatesse: 1) germaniseerumisvõimelised, 2) tulevane keskklass sakslastest isandate ja tööorjade vahel, 3) tulevased tööorjad, kes ei vajanud haridust, 4) üleliigsed ja „rassiliselt alaväärtuslikud elemendid”, kelle arvu tuli vähendada hukkamiste  ja kunstlikult tekitatud näljahädade teel. Nende jaoks oli kavandatud omamoodi reservaat Moskvast või isegi Uuralitest ida pool, kuigi see ei oleks suutnud kavakohaselt rohkem kui 50 miljonit elanikku ära toita.

Juba sõja ajal hinnati Eesti elanikkonda vastavalt „rassiteaduslikele” kriteeriumidele. Kaks kolmandikku määratleti „saksastumisvõimelistena” ja üks kolmandik „rassiliselt alaväärtuslikuks”, sealhulgas kõik setud. Mis  oleks seega pärast Saksamaa võitu saanud Eestist ja ülejäänud Baltikumist? Plaanitud oli Saksa Reich’i koosseisu lülitamine, sakslaste sisseränne ja rahvastiku „rassiliselt väärtuslike” osade sunniviisiline germaniseerimine. Kolmandik rahvastikust tulnuks itta deporteerida ja seejärel jagada gruppidesse: „keskklass”, „orjatööjõud” ja „üleliigsed”. Sealjuures väitsid mõningad hääled, et „üleliigsed” tuleks ju kohe „prügimäele heita”, s.t juba Eestis ära  tappa. Teiste sõnadega: 65 aastat pärast Saksa võitu ei olnuks enam eesti rahvast kui sellist ja mõned asjast huvitatud keele- ja kultuuriteadlased oleksid saanud praegu arhiivides ja muuseumides uurida ühe hävinud rahva ajalugu.

Tõenäoliselt oleks Eesti Rahva Muuseumist saanud eksisteerimise lõpetanud eestlaste muuseum. Natsid lõid holokausti ajal ka aluse tulevasele juudi muuseumile, et „juudivaba” Euroopa elanikud saaksid heita pilgu endise  vaenlaspildi esindajate ajaloole. Saksa sõjajärgsetest plaanidest teadsid tollases Eestis vaid Saksa okupatsioonivõimu ja omavalitsuse kõrgemad esindajad, viimaste teadmised ei olnud kindlasti väga detailsed. Seega toimis igaüks, kes oma arust kaitses Eestit 1944. aastal Saksa poolel võideldes nõukogude võimu eest, heas usus. Saksa vaatenurgast olid aga need sõdurid vaid kahuriliha, mis aitas vähendada Saksa kaotusi. Lisaks  sellele kavandasid sakslased 1944. aastal oma väeosade evakueerimise, mis operatsiooni „Aster” käigus ka igati õnnestus. Enamiku eesti väeosade tarvis ei olnud ette nähtud mingit evakueerimist, need plaaniti ohverdada Stalinile: need pidid katma sakslaste taganemisel nende seljatagust. Teiste sõnadega – see kahuriliha, mis pärast Saksamaa võitu pidi lõpetama rahvusena eksisteerimise, reedeti veel viimasel hetkel Saksa sõjaväejuhtkonna poolt.  Kui mõelda selliste teadmiste taustal sõja lõpule, jõuan ma järgmise lahenduseni. Suurtel konverentsidel tunnustasid lääneriigid Balti riikide annekteerimist küll mitte de iure, aga siiski de facto. Lääne poliitikud astusid ka veel 1991. aasta suvel välja Nõukogude Liidu ja Mihhail Gorbatšovi võimu püsimajäämise eest. 1944. ja 1945. aastal kindlaks määratud tulevase raudse eesriide kulgemisjoont respekteerisid mõlemad pooled suuremal või  vähemal määral. Seetõttu sai alles Nõukogude Liidu kokkukukkumisega võimalikuks Eesti omariikluse taastamine, enne seda oli tegemist vaid utoopilise ideega. Nõukogude võimu ja eelkõige stalinismi kogemus olid kindlasti kohutavad. Sellele vaatamata oleks Saksamaa võit veelgi hullemaks kujunenud, seda nii Eesti kui ka ülejäänud Euroopa jaoks.

Maailmasõja lõpp Euroopas tähendas Eestile rindel suremise lõppu, kuid mitte riikliku terrori  ja rõhumise lõppu. Seetõttu on mõistetav, et rahu 65. aastapäeva ei taheta eriti tähistada. Kuid alternatiivne Hitleri võit olnuks kõigile veelgi halvem, erandiks olnuks võib-olla ainult saksa härrasrahvas, kelle heaolu pidi rajatama teiste eurooplaste ekspluateerimisele. Ent ma ise kahtlen tõsiselt selles, kas oleksin tahtnud elada härrasrahva esindajana natsionaalsotsialistliku diktatuuri all.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming